Õiguskantsleri nõuniku Andra Reinomägi ja Sotsiaalministeeriumi sotsiaalpoliitika info ja analüüsi osakonna juhataja Hede Sinisaare artikkel "On aeg vaadata laste heaolu laiemalt", ajakirjas Sotsiaaltöö, nr 3/2014 (lk 42-46).
On aeg vaadata laste heaolu laiemalt
Jaanuaris esitleti Õiguskantsleri Kantseleis Statistikaameti värsket kogumikku „Laste heaolu”[1], mille juurde kuulub ka e-väljaanne „Lapse heaolu mõõtmise käsitlus”[2]. Nii kogumiku kui e-väljaande eesmärk on käsitleda laste olukorda laiemalt, arvestades nende elu ja olukorda mõjutavaid tegureid, kirjeldada laste võimalusi ja vajadusi ning tuua välja vajakajäämised nii nende heaolus kui selle kirjeldamise aluseks olevates andmetes.
Lapsed peavoolustatistikas nähtavaks
Harilikult on laste heaolu iseloomustatud objektiivsete makrotasandi näitajate kaudu, nagu sissetulek, suremuskordajad, tervis. Samuti on olnud tavaks kirjeldada laste heaolu leibkonnanäitajate kaudu: vaatlusühikuks on olnud leibkond (nt ühe või kahe lapsega leibkonnad, ühe vanemaga leibkonnad jne), kuid lastest lähtuvaid käsitlusi on vähe. Tänapäevased heaolukäsitlused n-ö peavoolustatistikas aga rõhutavad just laste kohta käivate näitajate esitamist, mis hõlmaksid nii lapsekeskseid (laps kui vaatlusühik) kui ka lapsest lähtuvaid näitajaid (laps ise kui info algallikas). E-väljaanne „Lapse heaolu käsitlus” rõhutabki mõlemat tüüpi näitajate tähtsust, nentides samas, et paraku on Eesti lastelt endilt pärinevas infos suured lüngad – meil puudub mitmes valdkonnas ülevaade, mida lapsed ise oma olukorrast arvavad.
Heaolu on laialt kasutatav mõiste. Sellel on palju käsitlusi ja selle kirjeldamisel kasutatakse erisuguseid näitajaid. Ben-Arieh jt (2001) on rõhutanud, et lapse heaolu mõõtvad näitajad peavad haarama lapse kõikvõimalikke tegevusvälju, olema mitmemõõtmelised ja kaasama eri vanuses lapsi. Seega eeldab heaolu kirjeldamine võimalikult mitmekülgset laste olukorra ja võimaluste iseloomustamist, erinevate valdkondade, keskkondade ja tegevusväljade samaaegset arvestamist ja vastavate statistiliste näitajate regulaarset avaldamist. Lastega seotud andmete avaldamise olulisust on rõhutanud ÜRO Lapse Õiguste Komitee (2003) ja Euroopa Komisjon (2008). Mõlemad on tähtsustanud vaesuse esiletoomise kõrval laste heaolu laiema hindamise vajalikkust, soovitanud arendada lastespetsiifilisi näitajaid ja lisada uuringutesse laste endi hinnangud ja kogemused. Praegu kasutatavad heaoluindikaatorid on paraku sageli kitsad ja valikulised ning põhinevad üksteisega võrreldamatutel standardlõigetel ega hõlma enamasti laste hinnanguid. Statistikaameti „Lapse heaolu mõõtmise käsitlus” püüab neid lünki täita ja pakub välja mudeli ning esmase loendi mõõdikutest, mida Eestis võiks laste heaolu mõõtmisel kasutada, arvestades praegusel ajal tunnustatud ja lapse õiguste põhimõtetest lähtuvaid argumente ja kaasaegseid lapsepõlvesotsioloogilisi käsitlusi. Mudeli puhul on arvestatud nii riigisisest kui rahvusvahelist praktikat ja kasutatavaid mõõdikuid. Ühest küljest on väljapakutud käsitluse eesmärgiks kasutatavaid mõõdikuid paremini struktureerida, teisalt aga luua ühtsetel alustel kirjeldatud mõõdikute komplekt, mis teema spetsiifilisust arvestades võib vajada lisanäitajaid. Viimased kirjeldavad detailsemalt konkreetset valdkonda. Spetsiifilisus tuleb sellest teemast, mille raames lapse heaolu käsitletakse. Mõõdikute raamistik jääb üldiseks ega hõlma kõikvõimalikke näitajaid, mida võib vaja minna. Väljapakutud mõõdikute loetelu koondab viit heaolu dimensiooni – füüsilist, majanduslikku, psühholoogilist ja emotsionaalset, sotsiaalset ning kognitiivset ja hariduslikku heaolu. Esitatud on nii lapsekesksed kui ka lapsest lähtuvad, samuti mõned vanemakesksed näitajad. Autorid (Reinomägi jt 2014) rõhutavad väljapakutud mudeli puhul vajadust seda regulaarselt üle vaadata ja täiendada, ning seda on oma töös lubanud arvestada ka Statistikaamet, võttes väljapakutud mõõdikute kirjeldamise ja avaldamise oma 2014. aasta tegevuste hulka.
Lapse õigused heaolu lähtealusena
Lapse heaolu on otseselt seotud lapse õigustega. ÜRO lapse õiguste konventsiooni võib pidada lapse heaolu raamistikuks, millega riigid on võtnud endale kohustuse kaitsta ja edendada lapse õiguste põhimõtteid ning parandada laste olukorda. Kogumik „Laste heaolu” annab ülevaate Eesti laste olukorrast ja võimalustest, kirjeldades lapsi ning nende kasvu- ja arengutingimusi mitmesugustes keskkondades ja sidudes need lapse õigustega. Kogumikus kirjeldatakse keskkondi ja tingimusi, milles lapsed elavad, iseloomustatakse nende ajakasutust, tervise ja turvalisuse olukorda, kaasatust ja osalemise võimalusi. Samuti käsitletakse laste võimalusi hariduses ja noorsootöös ning kirjeldatakse laste ja lastega perede toetamise võimalusi. Kogumiku valmimisele aitasid kaasa mitme asutuse eksperdid, mistõttu saab kogumikku pidada heaks läbilõikeliseks ülevaateks laste praegusest olukorrast. Alljärgnevalt valik mõnede teemadega seotud probleemidest laste elus.
Laste kasvukeskkond ja erinevad võimalused
Statistikaameti andmetel elab Eestis 237 000 last, kes moodustavad koguelanikkonnast pea viiendiku. Kogumikust „Laste heaolu” selgub, et 2011. a rahvaloenduse andmetel on kolmandik Eesti lastest üksiklapsed, ülejäänud kasvavad koos õdede-vendadega. Viiendik lastest kasvab ühe vanemaga ühepereleibkonnas, enamasti on laste kasvatajaks sellisel juhul ema. Mida vanemad on lapsed, seda suurem on tõenäosus, et nad elavad ühe vanemaga või kärgperes koos vanema ja kasuvanemaga. Nii nagu laste üldarvgi, on vähenenud ka lastega leibkondade osatähtsus kõigis leibkondades. Sarnaselt üldise trendiga on ka lastega leibkondade hulgas üha rohkem vaba kooselu leibkondi.
Statistikaameti Eesti sotsiaaluuringu andmete kohaselt elavad lapsed enamasti kas korteris (60,9%) või perele kuuluvas majas (32,8%). Lastega peredel on kitsamad elamistingimused ja vähem ruumi kui lasteta peredel. Siiski elab 41% lastest sellises kodus, kus pereliikme kohta on vähemalt üks tuba. Seega võib eeldada, et umbes neljal lapsel kümnest on oma tuba. Samas selgub kogumikust, et halva kvaliteediga eluasemetes, rõsketes kodudes elab umbes seitsmendik lastest, pea iga kümnenda lapse (8,6%) kodus puudub võimalus kasutada vannituba või dušši. Kokku elab viiendik Eesti lastest kodus, kus katus laseb läbi, aknaraamid või põrand on pehkinud, seinad, põrand või vundament on rõsked. Kehvad elamistingimused avaldavad otsest mõju laste tervisele ning on seotud ka lapsevanemate väikese sissetulekuga. Laste heaolu mõjutab see, kui palju on peres rahateenijaid ja ülalpeetavaid. Kogumiku andmetel oli Eesti tööjõu-uuringu kohaselt 2012. a ühe töötu liikmega lastega leibkondade arv 21 000 (majanduskriisi kõrgajal üle 35 000). Pikaajaliste töötutega lastega leibkondade arv vähenes 2012. aastaks 11 500ni ning nendes leibkondades elas ligikaudu 16 500 last. Majandusolukorra paranedes on vähenenud ka selliste lastega leibkondade arv, kus ükski täiskasvanu ei töötanud: 2012. aastal oli 5000 lastega leibkonda, kus kõik täiskasvanud olid töötud (majanduskriisi ajal 6000 leibkonda).
Eesti sotsiaaluuringu kohaselt on 1–2 lapsega leibkondade ekvivalentnetosissetulek[3] leibkondade üldisest keskmisest märksa suurem. Vähemalt kolme lapsega paaridel ning eriti ühe vanemaga leibkondadel jääb see aga keskmisest tasemest oluliselt allapoole. Seega lapsed, kes elavad lasterikkas või ühe vanemaga peres, elavad väiksema majandusliku ressursiga peredes kui üksikud või ühe õe või vennaga ja kahe vanemaga peres elavad lapsed. Lapsi mõjutab pere majanduslik toimetulek otseselt. Leibkondade sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus viitab ebavõrdsusele laste kui sotsiaalse rühma sees. Eesti sotsiaaluuringu andmete järgi elas 2011. aastal suhtelises vaesuses[4] 17% ehk 41 700 last, absoluutses vaesuses[5] 9,5% ehk 23 000 last ja sügavas materiaalses ilmajäetuses[6] 9% lastest ehk 22 200 last. Laste vaesust leevendavad oluliselt peretoetused: 2011. a oli suhtelise vaesuse tase enne peretoetusi (k.a vanemahüvitis) 26% ja enne peretoetusi, v.a vanemahüvitis 21%. See tähendab, et riiklikud peretoetused ja vanemahüvitis vähendasid 2011. aastal laste suhtelist vaesust ligi 35%. Sotsiaalsed siirded [7] kokku (v.a pensionid) tõid 2011. aastal vaesusest välja 12% lastest.
Kuigi tasuta haridus on Eestis tagatud kõigile lastele, toob kogumik kitsaskohana välja koolieelse hariduse puuduliku kättesaadavuse: kuni 3aastaste laste lastehoiuvõimalused on alates 2008. aastast vähenenud. Selle peamine põhjus on kohalike omavalitsuste suutmatus tagada lastehoiukohti kõigile soovijatele. Ligikaudu kolmveerand kõigist 1,5–3aastastest lastest käivad lastehoius ning peaaegu kõik 4–6aastased lasteaias, kuid lasteaiakohtade olemasolu ja kättesaadavus on üle Eesti väga erinev. Kohustuslik põhiharidus on küll kõigile Eestis elavatele lastele alates 7. eluaastast tagatud, kuid probleemina võib nimetada, et 4,2% põhikooli lõpetajatest ei jätka õpinguid. Heade õpitulemuste kõrval näitavad uuringud sedagi, et paljud õpilased on stressis ja ülekoormatud ning peavad sageli probleemiks koolikiusamist ja -vägivalda, millest on juttu ka turvalisuse peatükis.
Ühe olulise teemana, mida rõhutab ka ÜRO lapse õiguste konventsioon, on kogumikus käsitletud laste osalust ja võimalusi neid puudutavate otsuste puhul kaasa rääkida. Selgus, et kui kodu, peret ja oma vaba aja sisustamist puudutavate otsuste tegemises saavad lapsed endi hinnangul enamasti kaasa rääkida, siis koolis on neil oluliselt vähem võimalusi oma arvamust avaldada ning kõige vähem võetakse laste arvamust kuulda ühiskonnas laiemalt. Arusaam lapsest kui kompetentsest isikust on eelduseks lapse õiguste, ennekõike osalusõiguse järgimisel. See võimaldab langetada eeskätt lapse heaolu edendavaid otsuseid. Paraku selgus aga ühiskondlikke hoiakuid uurides, et täiskasvanud kipuvad lapsi pigem ebakompetentseteks pidama, arvates, et lapsed ei tea, mis neile kasulik on (22% täiskasvanutest nõustus selle väitega täiesti ning 42% oli pigem nõus). Selgus, et selle taga peitub täiskasvanute vähene teadlikkus ja muuhulgas ka oskamatus laste arvamust küsida ja arvesse võtta. On selge, et laste senisest suurem osalemine ühiskonnaelus toetab kõigi selle liikmete omavahelist sidusust ja annab lastele selge sõnumi, et nende arvamused ja mõtted on tähtsad, ning julgustab lapsi neid puudutavate otsuste tegemisel kaasa mõtlema ja vastutuses osalema.
Rohkem tähelepanu tervisele, turvalisusele ja teadlikkusele
Laste heaolu sõltub nii lastest endist, nende vanematest kui ka teistest lapsi ümbritsevatest inimestest ja teguritest, muuhulgas ka teadlikkusest. Kogumikust selgus, et kasvavaks probleemiks on laste ülekaalulisus: kui 2004. a oli Eesti Haigekassa andmetel ülekaalulisi lapsi 6%, siis 2012. a on see tõusnud 11%ni. Kooliõpilaste tervisekäitumise 2010. a uuringu andmetel oli 11–15aastastest õpilastest iga päev piisavalt kehaliselt aktiivseid 14%. Nagu eelpool öeldud, on lapse heaolu seotud teda ümbritseva keskkonnaga. Kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu andmed näitavad, et lapse tervisevalikuid mõjutab pere heaolu: 2010. a andmetel oli hea majandusliku olukorraga peredest pärit õpilaste igapäevane kehaline aktiivsus ligikaudu 10% suurem kui kehvematest oludest pärit õpilastel. ESPAD (European School Survey Project on Alcohol and Other Drugs) uuringu järgi on Eestis 15–16aastastest õpilastest pea viiendik (18%) igapäevasuitsetajad, üle poole (55%) on vähemalt korra elus olnud purjus ja kolmandik (32%) proovinud mõnda illegaalset uimastit[8]. Ka siin mõjutab lapsi otseselt neid ümbritsev keskkond: uimasteid hakkavad tarvitama oluliselt varem ja tarbivad enam regulaarselt need noored, kes hindavad oma peresuhteid halvaks.
Kuigi enamik tervishoiuteenuseid on Eestis kõigile lastele tasuta ja enamik lapsi käib regulaarselt perearsti või kooli õe juures tervisekontrollis, siis hambahaiguste profülaktilisele läbivaatusele jõudis Eesti Haigekassa andmetel 2012. a vaid viiendik (19%) 6aastastest ja veidi üle kolmandiku 7-, 9- ja 12aastastest lastest. Kindlasti on siin koht, kus lapsi ja peret ümbritsevad spetsialistid saavad vanemate teadlikkust ja käitumist suunata.
Teadlikkus on tähtis ka laste turvalisuse suurendamisel. On oluline märgata abivajavaid lapsi enne, kui nende probleemid süvenevad. Selleks tuleb sekkuda vägivalda ning väärkohtlemisse igas olukorras. Kogumiku turvalisuse peatükist selgub, et internetiturvalisus on üks valdkondi, mille puhul napib teadmisi nii lastel kui täiskasvanutel ning see on üks reaalseid ohte lastele. Lisaks internetis valitsevatele ohtudele on probleemiks ka laste vastu suunatud vägivald, mille puhul on samuti väga vajalik, et ümbritsevad inimesed sellest või oma kahtlustest lastekaitsetöötajale või politseile märku annaksid. Perevägivalla puhul on eriti tähtis roll pere lähikondsetel ja naabritel. Kogumiku autorid kinnitavad, et enamiku lastevastastest perevägivalla kuritegudest (65%) panevad toime lihased vanemad ning enamik juhtumitest (81%) leiab aset eluruumides. See on ka põhjus, miks on alaealistevastaseid vägivallakuritegusid raske avastada – pealtnägijaid ei ole ja ohver ei otsi abi või ei peeta teda pädevaks tunnistusi andma. Eriti varjatud kuritegevuse liik on laste vastu toime pandud seksuaalkuriteod. Valdav osa (76%) 2012. a Eestis registreeritud 400 seksuaalkuriteost pandi toime laste vastu. Kogumiku andmetel on Eestis tõsiseks probleemiks ka koolikiusamine. Mitmed uuringud kinnitavad, et meil kiusatakse lapsi koolis enam kui teistes riikides. Iga neljandat 5.–7. klassi last on paari kuu jooksul korduvalt kiusatud. Vägivald on suurel määral õpitud käitumine, mille laps omandab, jälgides oma peret ning keskkonda laiemalt. Koolikiusamine saab levida juhul, kui on piisavalt neid, kes peavad seda normaalseks, ning vähe neid, kes julgevad vahele astuda. Seega tuleb taas tõdeda, et lapse heaolu puhul on oluline osa teda ümbritseval keskkonnal ja inimeste käitumisel. Kogumiku autorite selge sõnum on: vägivalda tuleb märgata ja sellest teada anda.
Vanemate toetamine toetab ka laste heaolu
Lapse heaolu sõltub palju vanematest. Vanemate toetamine lapsevanema rollis on üks teema, mille kogumik tõstatab: lapsevanemad märgivad, et sageli napib neil teadmisi oma rolliga toimetulekuks. Pooled lapsevanemad tunnistavad, et ei tea, kuhu või kelle poole abi saamiseks pöörduda, kolmandik nendib, et ei julge abi küsida. Ühiskonnas toimuvad kiired muutused ja nõudmised toimetuleku suhtes tekitavad sageli pingeid, mistõttu viiendik vanematest on sageli stressis ja iga kümnes vanem masenduses. Stressi ja pingetega toimetuleku kõrval vajavad vanemad nõu ka lapse arengu ja tema tervise, konfliktide lahendamise jmt lapsega seotud küsimuste puhul. Probleemiks on ka ajakasutus: selgus, et lapsed sooviks rohkem koos vanematega aega veeta ning ka vanemad sooviks sama. Kolmandik vanematest tunneb sageli, et neil ei ole lapse jaoks piisavalt aega. See haakub hästi kaasaaja lapsepõlvesotsioloogia põhimõttega: lapsed on olemas siin ja praegu. Neil on oma arvamused, soovid ja vajadused, millega on vaja tegelda kohe. See aitab ennetada probleemide süvenemist ja suurendada iga lapse väärtust nii üksikisiku kui ühiskonna seisukohast vaadatuna.
Kuigi esmane vastutus lapse üleskasvatamise ja arendamise eest lasub tema vanematel, peab riik pakkuma selleks abi mitmesuguste teenuste ja toetuste näol. ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt on sotsiaalkindlustushüvedest osasaamine üks osa lapse õigustest. Eestis on lapsetoetusele õigus igal lapsel sündimisest kuni 16aastaseks saamiseni või õppuril kuni 19aastaseks saamiseni õppeaasta lõpuni. Seega, kuni lapse 16aastaseks saamiseni makstakse lapsetoetust kõigile alla 16aastastele lastele. Võrreldes aga lapsetoetust saavate laste koguarvu kuni 19aastaste arvuga rahvastikus, selgub, et lapsetoetust saab hinnanguliselt 96% selles vanuses lastest (kuna kõik lapsed ei jätka õpinguid).
Lapsi toetatakse ka sel viisil, kui lapsevanematel võimaldatakse osa saada mitmesugustest õigustest. Näiteks alustab riik lapse toetamisega juba enne tema sündi, kui tagab lapseootele jäänud naisele ravikindlustuse või sätestab lapse sünni korral õiguse vanemapuhkusele. Seejuures on lapse heaolu suhtes oluline, et lapsevanemad saaksid ühiskonnaelust osa võtta ning et neil oleksid võimalused eneseteostuseks. Kohalikul tasandil toimub lastele toe pakkumine nende hoolekande korraldamise ning arenguks soodsa keskkonna kujundamise kaudu. Kohalike omavalitsuste lastekaitsetöö tõhustumist näitab perest eraldatud laste arvu vähenemine. See arv on vähenenud 2,4 korda (2005. a 979 last, 2012. a 410). Ühelt poolt on seda mõjutanud laste arvu üldine vähenemine, teisalt näitab perest eraldatud laste arv laste üldarvu suhtes, et perest eraldamisi tuleb ette harvemini kui varem (2005. a 36,3 last 10 000 kohta, 2012. a 17,3). Tähtis on, et lastega seotud probleemidele ja ümbritsevast keskkonnast tulenevatele riskidele võimalikult varakult lahendusi leitaks. Sama tähtis on tunda neid eluvaldkondi, kus laste heaoluga on hästi, ning jätkata nende heaolu toetavate ja suurendavate meetmete ja tegevuste pakkumist. Selleks on vaja käsitleda laste heaolu avaramalt ning arvestada paljude teemade ja näitajatega.
Kokkuvõtteks
Loodetavasti leiab kogumik „Laste heaolu” tee paljude lastega seotud spetsialistide, poliitikakujundajate ja teiste laste heaolu edendajateni, et kogumikus käsitletud kitsaskohad jõuaksid paljude osapoolte koostöös lahendusteni ning et laste heaolu parandamisele pöörataks senisest suuremat tähelepanu. Tähtis on, et kaasatud oleksid ka lapsed ise. Samuti loodavad autorid, et Statistikaameti väljaandes „Lapse heaolu mõõtmise käsitlus” loetletud mõõdikud avaldatakse lähiajal ühtse komplektina Statistikaameti kodulehel ning et neid asutakse laste olukorra ja heaolu kirjeldamisel aktiivselt kasutama ja tulevikus vastavat infot ka regulaarselt uuendama.
Viidatud allikad
1. Laste heaolu. Child Well-Being. Statistikaamet (2013) - http://www.stat.ee/65395 (02.07.2014).
2. Lapse heaolu mõõtmise käsitlus. Statistikaamet (2013) - http://www.stat.ee/dokumendid/75444 (02.07.2014).
3. Ekvivalentnetosissetulek on sissetulek leibkonnaliikme kui tarbimisühiku kohta.
4. Suhteline vaesus peegeldab sissetulekute taset võrreldes ühiskonna keskmise elatustasemega ehk mõõdab sissetulekupõhist ebavõrdsust. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek on alla suhtelise vaesuse piiri, st 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist (Laes jt 2013).
5. Absoluutne vaesus peegeldab isikute osakaalu, kelle ekvivalentnetosissetulek on allpool absoluutse vaesuse piiri, so arvestuslikku elatusmiinimumi. Absoluutse vaesuse arvutamisel kasutatakse OECD traditsioonilisi tarbimiskaalusid (1 :0,7 :0,5). Arvestuslik elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis katab tema igapäevased vajadused. Elatusmiinimum koosneb arvestuslikust minimaalsest toidukorvist (v.a alkoholi- ja tubakatooted) ja muudest individuaalsetest kuludest (k. a eluasemekulud). (Laes jt 2013).
6. Sügavas materiaalses ilmajäetuses on pered, kes ei saa lubada endale vähemalt nelja järgmisest üheksast komponendist: üüri- ja kommunaalkulude õigeaegne tasumine; kodu piisavalt soojana hoidmine; ettenägematud kulutused; üle päeva liha, kala või nendega samaväärsete valkude söömine; nädalane puhkus kodust eemal kogu perele; auto; pesumasin; televiisor; telefon (Laes jt 2013).
7. Sotsiaalsed siirded on kollektiivsete sotsiaalkaitse skeemide, riigi või kohaliku omavalitsuse poolt leibkonnale makstud hüvitised, mille eesmärk on leevendada mitmesuguseid riske.
8. Pertel, T. ettekanne „Lapse tervis“ - http://www.stat.ee/dokumendid/75480 (02.07.2014).
Kasutatud kirjandus
Ben-Arieh, A., Hevener-Kaufman, N., Bowers-Andrews, A., George, R. M., Joo-Lee, B., Aber, J. L. (2001). Measuring and Monitoring Children’s Well-Being. Dordrecht, the Netherlands: Kluwer Acad. Publ.
Child Poverty and Well-Being in the EU. Current Status and Way Forward. (2008). European Commission - http://ec.europa.eu/social/BlobServlet?docId=2049&langId=en (02.07.2014).
Lapse õiguste konventsioon. (1991). Riigi Teataja II 1996, 16, 56.
Lapse Õiguste Komitee lõppjäreldused: Eesti. (2003). http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/lapsed/lastekaitse/Lapse_Oiguste_Komitee_soovitused_Eestile.pdf (02.07.2014).
Laes, T.-L., Krusell, S., Reinomägi, A., Toros, K. (2013). Laps eri keskkondades. Kogumik Laste heaolu. Statistikaamet.
Reinomägi, A.,. Sinisaar, H., Toros, K., Laes, T.-L., Krusell, S., Kutsar, D., Ilves, K., Abel-Ollo, K. (2014). Lapse heaolu mõõtmise käsitlus. Statistikaamet.