KesKus, 7. veebruar 2018
ENAMUSE RAHULOLU JA VABADUS: Õiguskantsler ja professor Ülle Madise sirvib Eduard Laamani 1933. aasta teost, mis tutvustab meile toonaseid erakondi. Kummalisel kombel on demokraatia kõige parem vahend demokraatiast vabanemiseks. Ning seda saab kasutada küllaltki märkamatult.
Selle bukleti esikaant ehivad tollaste tipp-poliitikute portreefotod. Seade pole juhuslik: esimesena langeb pilk Konstantin Pätsile, siis uhkes mundris Johan Laidonerile. Jaan Tõnisson on küll esireas, ent näopilt pisike ja tume nagu Artur Sirgil ja Andres Larkalgi. Raamatu kirjutamise ajaks oli 1933. aasta protestirahvahääletus juba seljataga, 1934. aasta 12. märtsi riigipööre veel ees. Otse loomulikult räägin Eduard Laamani raamatust „Erakonnad Eestis“ (sarjast „Elav Teadus“, Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, 1934, Tartu).
Kui iga kodanik mõtleb ka riigile
Laaman alustab sellest, et erakonnad ehk parteid (ladina keeles pars, osa, ühistes huvides tegutsevad kodanikud) on vanemad kui demokraatia ja olemas ka siis, kui ametlikult erakondi justkui pole. Mahlakalt tögatakse Vabadussõjalaste liidreid, kes väitsid end üldse mitte erakond olevat ja nõudsid erakondade keelamist. Praktikas soovitas näiteks L. Hellat politseil valimisteks rahva keskväljakule kokku käsutada, kus siis mõni Jüri või Jaan ette pandaks ja sealsamas ka valitaks. Kui selle peale tähendati, et Jüri või Jaani ettepanijad võivad ju olla salamisi ette kokku leppinud (ehk erakondlikult organiseerunud), vastas Hellat, et ta asja niikaugele veel pole mõtelnud (lk 58).
Külaplatsil otsustamine on hea väikeses kogukonnas ja mõnes lihtsas asjas. Suuremas ühiskonnas, kus keskvõim lahendab tohutul hulgal probleeme, pole erakondlikkusest pääsu, nimeta seda, kuidas tahad, nendib Laaman.
Ürgdemokraatia toimimisest tuuakse kaks lustlikku näidet: kui Novgorodi veetšel üksmeeleni ei jõutud, mindi omavahel „käsitsi kokku ja kes vastaspoole Volhovi jõkke suutis pilduda, selle otsus jäi maksvaks“. Häälte lugemist ei tarvitatud ka vanal Inglismaal, „lahkarvamise korral tormasid aadlikud ühes oma sõduritega vastastikku üksteisele kallale, ja relvad otsustasid, kelle arvamus pääseb võidule“.
Leheküljel 96 visandab Laaman ideaali: „Demokraatlik riik võib ainult sellel püsida, et iga kodanik mõtleb mitte ainult iseendale, vaid kõigile,“ ja lisab, et iga rahvasaadik peaks esindama kogu riiki ja rahvast, mitte üksnes oma valijaid.
Erakondluse pahupoolele kuuluva „saagisüsteemi“ (kohtade ja hüvede jagamine parteilastele) nagu ka „ajaloos palju kurja teinud riiuvaimu“ likvideerimine on rahva kätes (lk 14). Tõsi, vähearenenud rahvaste juures, kus „alamad kihid on üksnes passiivne „hääletav lojus“ (saksa keeles Stimmvieh) ja poliitilised võitlused hääletajate hulkadeni üldse ei ulatugi, vaid lüüakse lõpuni üleval“ (lk 10), pole selleks palju lootust. Arenenud rahvaste juures ei valitse aga erakondades mitte üksikisikud või kihihuvid, vaid poliitilised põhimõtted, arvab Laaman.
Mis juhtus 1933. aastal
Mõistagi on peatähelepanu suunatud Eesti erakondadele alates nende tekkimisest rahvuslikul ärkamisajal kuni 1934. aastani. Tõenäoliselt on tegemist kõige üksikasjalikuma ülevaatega tollasest keerulisest parteimaastikust.
1933. aasta rahvahääletusel vastu võetud põhiseadusemuudatustega vähendas rahvas ise oma võimalusi poliitikat mõjutada. Rahva raev oli paraku pime ja seda kasutati rahva enda vastu ära. Nagu seda teinekord ikka juhtub. Muudatus, mille tähendust rahva enamus ilmselt ei adunud, tegi võimalikuks võimu kogunemise kitsa võimu- ja rahaeliidi või ainult presidendi kätte. Seda muudatust kommenteerides on Laaman silmanähtavalt raskustes. Ta möönab, et muudatused võivad teha Eesti juhtimise paremaks või siis halvemaks, sõltub rahva tarkusest ja tasakaalustamata võimu juurde saanud poliitilise eliidi riigimehelikkusest, sellest, kas oma võimalusi kuritarvitatakse või mitte.
Nagu teame, kuritarvitati.
See on inimühiskonna kurb paratamatus. Nagu seegi, et rahvahääletuse tulemus ei pruugi alati olla kaine riigiõigusliku kaalutluse tulemus, vaid tundepuhangust tingitud suur viga.
Rahva tahet pole olemas
Kui uurida demokraatiat nii, nagu ta on, tuleb kiretult tunnistada, et see on tõkendite süsteem, mis ei lase kellegi kätte liialt palju võimu koonduda ega valitsejail väga laisaks muutuda.
Põhitõkendid on võimu jaotus erinevate ametikandjate vahel (praegu riigikogu, president, valitsus, kohus, õiguskantsler, riigikontrolör) ja rahva õigus iga mõne aasta tagant võimuteostajailt kaardid käest võtta ja uuesti välja jagada. Ühtlasi aitab see laiskuse vastu: kui piisavalt suur osa rahva tunnetest ja mõtetest on esindamata, võtab keegi selle niši täita; uued tulijad raputavad vanad tavaolukorrast välja.
Laaman veenab kenasti, et valgustatud monarh valgel hobusel keskväljakule ei ratsuta. Rahva tahet pole olemas, alati on suurtel gruppidel vastanduvad huvid, ühe rahvaosa võit on teise kaotus. Enim võidetakse siis, kui selgitatakse valimistel jõuvahekorrad välja ja lepitakse kokku. Kokku leppimise tulemus on koalitsioon ja leppijad on erakonnad, ükskõik, kas neid nii nimetada või mitte. Ka valimisliit on olemuselt erakond, selge valimisnimekirjaga rahvaliikumine niisamuti. Emmanuel Macroni „mitteerakond“ En Marche on samuti erakond.
Just põhiseaduse muutmist käsitlevad osad väärivad hoolikat lugemist tänagi, sest – nii raske kui seda ka uskuda ei ole – kunagiste vigade kordamist nõuavad ka praegu õige mitu tuntud tegelast. Võimalik, et nii nagu tollalgi, ei oska ka nüüd kõik nõudjad piisavalt ette näha. Õnneks kõlab ka mõistuse hääl, mistõttu soovitan lugeda näiteks Jüri Adamsi mitmeid selleteemalisi artikleid, Indrek Tederi mõtteid „Kaval-Antsu trikid ehk häda põhiseaduse pärast“ 24. oktoobri Postimehes ja Mart Nuti kõnet demokraatia arutelul Riigikogus tänavu 21. septembril.
Nuti hinnangul on demokraatia võimas, kuid ühtlasi habras. „Jada läbi mõtlemata ja vastutustundetuid otsuseid võivad demokraatia hävitada. Üksikutena ehk märkamatud, kuid kooselus laastav, kui kõikvõimalikud populistlikud algatused põhiseadusse valada, nagu presidendi otsevalimine, parlamentarismi asendamine võtmeküsimustes rahvaalgatuse ja rahvahääletusega, Riigikogu koosseisu vähendamine, konstitutsioonikohtu loomine, tsensuuri sisseseadmine sobimatute väljenduste tõkestamiseks. Ning olemegi edukalt demokraatiast lahti saanud.“
Tõelise enamuse võim?
Nende mõtetega olen sada protsenti nõus. Esmalt võib näida, et igav mõistlikkus ja kiirete enamusotsuste täitmist takistavate sõltumatute põhiseaduslike institutsioonide – kohtu, õiguskantsleri – jalust lükkamine avab tee tõelisele enamuse võimule (bolševismile) ja on seega hea. Sest tunne on hea.
Võib-olla ongi.
Aga suurema tõenäosusega ei ole.
Võim kipub rikkuma parimagi inimese: vastupandamatu tahtmine ohje üha tugevamalt pihku haarata on inimlik. Nagu kogemustest näeme ja teame: õige pea hakkab ka rahvas valitsemist liialt segama – populistlik jama ei pimesta lõputult – ja siis taandatakse ka rahvas võimuvalemist välja. See lihtsalt läheb nii. Ja siis on hilja.
Post scriptum: eelviidatud „saagisüsteemi“ kirjeldatud muudatused ei likvideeri. Vastupidi: saak saab suurem ja jaotatakse vähemate vahel seda kindlamalt. Ka see on paraku inimlik. Ja lihtsalt läheb nii.
* „Võta riiulilt mõni unustusse vajunud raamat,“ õpetas Juku-Kalle, „ja kirjuta sellest 6000 tähemärki.“ „Kanakasvatuse Nõukogude Eestis“ ja „Kodanlise õhukaitse“ jätsin kõrvale, sest need on küll vanad ja unustatud, aga ma ei kavatse neid lugeda. Jätan kõrvale ka mõne teise, mille olengi juba lugemiseks välja valinud, ent pole kaant veel taaskergitada jõudnud. Nõnda jäi sõelale Eduard Laamani „Erakonnad Eestis“ (sarjast „Elav Teadus“, Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, 1934, Tartu).