Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Õiguskantsleri nõunikud Kristi Ploom ja Angelika Sarapuu: Abivajaja omaosalus sotsiaalteenuse eest tasumisel

Ajakiri Sotsiaaltöö, 5. juuni 2017

 

Eelmises Sotsiaaltöös oli artiklis „Kohaliku omavalitsuse väljakutsed sotsiaalteenuste osutamisel” juttu kohaliku omavalitsuse kohustustest. Põgusalt sai käsitletud ka teenuse eest tasumise küsimusi. Kuna aga tasu võtmise teema on oluliselt mitmetahulisem, toome järgnevalt välja need asjaolud, mida abivajaja majandusliku olukorra hindamisel arvestada.

Sotsiaalteenuse eest tasumise põhimõtted

Kui abi vajavale inimesele on leitud sobiv sotsiaalteenus, tõusetub küsimus, kes selle eest tasub. Nii põhiseadus kui sotsiaalseadustiku üldosa seadus näevad ette, et esmajoones vastutab endaga toimetuleku eest inimene ise ning seejärel tema pere. Seega kehtib sotsiaalteenuste tasumiselgi järjestus isik→ pere→ kohalik omavalitsus.

Kuna omavalitsus on sotsiaalteenuse kulu katmisel alles kolmandal kohal, võib õigustatult pärida, kas ja miks peab omavalitsus midagi tegema enne, kui inimese ja pere ressursid on ammendunud. Vastus peitub sotsiaalhoolekande seaduses, mis paneb omavalitsusele sotsiaalteenuste korraldamisel kohustuse veenduda, et ükski abivajaja ei jääks rahapuudusel vajaliku teenuseta.

Seadusandja ei ole määranud piiri, mil inimese omaosalus takistab tal sotsiaalteenuse kasutamist, kuna see võib olla igal juhtumil erinev. Praeguseks pole ses suhtes ka veel kohtupraktikat. Küll aga võib öelda, et vald või linn peaks vajadusel abivajajale teenuse eest tasumisel appi tulema enne, kui too toimetulekuraskustesse satub. Kui inimene seisab valiku ees, kas tagada enda ja oma pere igapäevased mõistlikud vajadused või tasuda sotsiaalteenuse eest, võib kindlalt väita, et sotsiaalteenus on inimesele kättesaamatu.

Veendumaks, et abivajaja ei jää raha puudusel teenuseta, tuleb omavalitsusel välja selgitada:

  1. kui palju sellele inimesele osutatav sotsiaalteenus maksab (teenuse hind)
  2. kui palju on inimene võimeline tasuma, arvestades tema ja ta pere majanduslikku olukorda (abivajaja tasumisvõime)
  3. kas ja kui palju maksumusest tuleb omavalitsusel võtta enda kanda.

 

Väga lihtsustatult tuleb vallal või linnal välja arvutada, kas omavalitsus peab inimese abistamiseks ka ise rahaliselt osalema (omavalitsuse osalus = teenuse maksumus – inimese omaosalus).

Kuna iga abivajaja tasumisvõime võib olla erinev, ei saa omavalitsus otsustada, et kõik abivajajad peavad sotsiaalteenuse eest maksma ühepalju (ei protsentuaalselt ega ka kindla summana). Mõnele võib ühe ja sama summa tasumine olla taskukohane, teisele aga käia üle jõu ning takistada teenuse kasutamist. Samuti tuleb omavalitsusel silmas pidada, et tasu üle otsustamisel on reeglina tegemist kaalutlusotsusega (välja arvatud juhul, kui omavalitsus pakub kõigile teenust tasuta) ning selle põhjendused ja kaalutlused peavad kajastuma haldusaktis.

Abivajaja tasumisvõime

Kui sotsiaalteenuse maksumust on omavalitsusel suhteliselt kerge kindlaks teha (selle määrab teenuse pakkuja), siis inimese tasumisvõime hindamine on tunduvalt keerulisem. Suunised selleks annab sotsiaalhoolekande seaduse § 16 lõige 2, mille järgi inimese kanda jääva osa suurus sõltub sellest, milline on temale osutatava sotsiaalteenuse maht ja maksumus ning tema ja ta pere majanduslik olukord.

Konkreetsele inimesele osutatava teenuse mahu ja maksumuse juures tuleb omavalitsusel arvestada, kui palju ja kui pika aja jooksul inimene teenust tarbib. Kui inimene vajab teenust lühiajaliselt, võib tema omaosalus olla suurem kui pikaaegselt või sageli tarbides. Näiteks kui inimene vajab sotsiaaltransporti perearsti juures käimiseks paar korda aastas, võib tal olla võimalik mõnda oma kulutust edasi lükata või kasutada tasumiseks sääste. Kui aga inimene vajab sotsiaaltransporti iga päev tööl käimiseks, muutub see püsikuluks, mille kandmine võib osutuda inimesele koormavaks. Teisalt võib aga ka korra kuus arstil käimine olla inimese jaoks liialt kulukas, kui sotsiaaltransporditeenust tuleb kasutada pika maa läbimiseks.

Majanduslik olukord

Abivajaja ja ta pere majandusliku olukorra arvestamine on inimese tasumisvõime hindamise juures keerukaim. Siinkohal käsitleme vaid abivajaja majanduslikku olukorda mõjutavaid tegureid.

Abivajaja majanduslikku olukorda ei peegelda üksnes tema pangakontol või rahakotis olev summa. Selleks et teada saada, mil määral inimene jõuab ise teenuse eest tasuda, tuleb hinnata:

  1. millised on tema sissetulekud
  2. millised on tema väljaminekud
  3. kas tal on vara või õigusi, mida saab n-ö rahaks teha.

 

Abivajaja sissetulekuna lähevad arvesse näiteks töötasu, pension, erinevad hüvitised, üüritulu, dividenditulu, tagastatud võlad. Teisisõnu on sissetulekuks kõik see, mida inimene saab enda ja oma pere jaoks kasutada. Omavalitsusel on võimalik osa sissetulekuliikide kohta küsida teavet muu hulgas ka maksu- ja tolliametilt.

Saamaks ülevaadet sellest, kas sotsiaalteenuse tasu on inimesele taskukohane, on oluline arvestada ka inimese väljaminekutega: näiteks igapäevased kulud, sh kulud eluasemele ja toidule, kulud alaealisele lapsele või lastele, puudest tingitud lisakulud, laenu- ja liisingumaksed, täitemenetluse kulud jne. Alaealiste laste kulude puhul tuleb arvestada ka neid lapsi, kellele abivajaja peab elatist maksma. Kui abivajaja peab aga ülal oma täisealisi sugulasi, tuleb arvestada, et esmalt peab inimene katma enda vajadused ja alles siis teiste täisealiste sugulaste omad. Seega võib osutuda vajalikuks taotleda kohtult täisealisele sugulasele määratud elatise vähendamist. Kui aga abivajaja tasub näiteks oma eaka vanema hooldekodukulusid vabatahtlikult, tuleb omavalitsusel võib olla oma osalust eaka hooldekodutasus suurendada.

Kui sotsiaalteenuse eest tasumise juures jätta arvestamata inimese igapäevased kulud ja kohustused, võib see panna inimene näiteks valiku ette, kas tasuda eluasemelaenu makse või maksta sotsiaaltransporditeenuse eest. Taolise valiku ette panemine võib inimese sotsiaalseid riske veelgi suurendada: laenumakse tegemata jätmisel on oht langeda võlgnevusse või kaotada eluase, sotsiaaltransporditeenuse saamata jäämisel aga arstil käimata ja inimese tervislik seisund võib seetõttu halveneda. Sestap tuleb omavalitsusel abivajaja majandusliku olukorra hindamisel arvestada kõigi mõistlike kulutustega, mida abivajajal tuleb teha.

Erinevalt teistest sotsiaalteenustest on ööpäevaringsel üldhooldusteenusel üldjuhul enamik inimese väljaminekutest teenuse maksumusega juba kaetud. Samas tuleks aga vaadata, et üldhooldekodus elavale eakale jääks inimväärikuse tagamiseks siiski kätte veidi nn taskuraha, mida ta saab kasutada omal äranägemisel.

Mõne kohustusliku kulutuse (juba võetud kohustused) puhul tekib kahtlemata küsimus, kas see on hädavajalik või saaks abivajaja sellest loobuda ning selle arvel sotsiaalteenuse kulu katta. Sel juhul tuleks kaaluda, kuidas mõjutab kohustusest loobumine inimese majanduslikku olukorda (nt leppetrahvid, muud lepingust loobumise kulud).

Kui abivajaja tulusid ja kulusid arvestades ei jää tal piisavalt raha sotsiaalteenuse eest tasumiseks, tuleks omavalitsusel teha kindlaks, kas inimesel on vara, mida realiseerida, või on tal võimalik nõuda kelleltki lepingu või seaduse alusel oma kohustuse täitmist. Teisisõnu, kas abivajajal on kellegi suhtes nõudeõigus. Näiteks võib abivajaja olla laenanud naabrimehele raha, kuid pole seda veel tagasi küsinud. Sel juhul tuleks inimesel paluda laen tagasi maksta ja kasutada seda teenuse eest tasumiseks. Samuti tuleks välja selgitada, kas abivajajal on õigus saada kelleltki ülalpidamist ehk elatist. Nõudeõiguse puhul tuleb arvestada, et abivajaja ei pruugi oma raha kohe kätte saada. Kui inimene vajab teenust kohe, tuleb omavalitsusel teenuse kulud ise katta.

Vara realiseerimine

Abivajaja sissetulekuid on võimalik suurendada ka tema vara realiseerimise teel. Sisuliselt tähendab see, et omavalitsus arvestab abivajaja tasumisvõime hindamisel, kas inimesel on võimalik oma vara rahaks teha ja seda kasutada sotsiaalteenuse eest tasumiseks.

Viise vara realiseerimiseks on mitmeid, kuid kõige levinumad on müük, üür ja rent. Võimalusel tuleks eelistada vara müügile üüri või renti. Nii jääb inimesele tema omand alles. Asja välja üürimine või rentimine võib olla otstarbekam ka seetõttu, et nii on tagatud suhteliselt regulaarne tulu. Müügi puhul on oht, et abivajaja ei suuda tema arvele laekunud suuremat summat tuleviku tarbeks säästa.

Sarnaselt elatise nõudmisega ei tähenda võimalus vara realiseerida seda, et omavalitsus saaks keelduda abivajajale teenust osutamast seni, kuni inimene on oma vara rahaks teinud.

Kuigi vara realiseerimine võib esmapilgul tunduda kindla viisina raha saamiseks, ei pruugi see alati olla otstarbekas ja põhjendatud. Sestap tuleks omavalitsusel vara realiseerimise võimalusi hinnates läbi mõelda järgmised küsimused:

  • Mis teenust inimene vajab ja kui kaua. Kui inimene vajab sotsiaalteenust lühiajaliselt või väikeses mahus (näiteks kord kuus perearstile sõiduks), ei pruugi olla mõistlik oodata, et ta oma suvila  müüki paneks.
  • Millise vara müüki nõuda. On varasid, mille realiseerimist ei saa inimeselt oodata, kuna need on inimesele hädavajalikud inimväärikuse säilitamiseks. Sellise vara hulka kuulub elamiseks, õppimiseks ja töötamiseks vajalik vara. Hädavajaliku vara kindlakstegemisel on abiks täitemenetluse seadustiku § 66. Ka kodule on seadusandja andnud erilise väärtuse ning selle realiseerimine saab kõne alla tulla eelkõige erandjuhtudel (näiteks kui abivajaja elab üksinda ilmselgelt ebamõistlikult suures majas). Küll tuleks kodu vahetamisel arvestada, kui lihtne ja kiirelt teostatav see oleks ning kuidas mõjutab asukohavahetus abivajaja ja tema pere toimetulekut. On selge, et ilma koduta inimest jätta ei saa.
  • Kui suur on saadav tulu ja puudujääv summa. Varast saadav tulu ja tasust puudujääv summa peaksid olema vastavuses. Näiteks ei pruugi olla mõistlik nõuda hinnalise vara müüki, kui inimesel jääb koduteenuse tasust puudu vaid mõni euro.
  • Milline on abivajaja elukorraldus ning kas tal võib vara olla vaja sissetuleku teenimiseks või enda ja oma pere toimetuleku tagamiseks. Kui näiteks abivajaja elab maal ning tal on ühissõidukit keeruline kasutada, ei pruugi olla mõistlik paluda tal tugiisikuteenuse eest tasumiseks maha müüa pere ainus sõiduauto.
  • Kes on vara omanik(ud). Kui vara kuulub abivajajale endale, on selle realiseerimine üldjuhul lihtsam. Kui aga vara kuulub mitmele omanikule (näiteks on tegemist abikaasade ühisvaraga või on abivajaja saanud päranduseks kolmandiku 2-toalisest korterist ning on koos teiste pärijatega korteri kaasomanik), võib abivajajale kuuluva osa rahaks tegemine olla keeruline. Abikaasade ühisvara rahaks tegemisel on vajalik teise abikaasa nõusolek. Kaasomandis olevat korterit saab müüa kõigi kaasomanike kokkuleppel. Ainult oma osa (ühe kolmandiku) korteri väljaüürimiseks või müümiseks ei pruugi aga leiduda soovijaid.
  • Milline on vara väärtus ja pärast müüki saadava raha hulk. Vara väärtus sõltub suuresti selle seisukorrast ja kinnisvara puhul ka asukohast. Nii ei pruugi ääremaal asuva ajahambast puretud talu väärtus või rüüstatud metsamaa müügist saadav tulu olla kuigi suur. Teisalt võib selle müük kesta pikalt ning pärast erinevate kulude (maakleri- ja notari tasu, riigilõivud, tulumaks) kandmist ei pruugi see olla sotsiaalteenuse eest maksmisel suureks abiks. Vältida tuleks ka olukorda, kus kiirustamise tõttu realiseeritakse vara alla turuhinna.
  • Millised on varaga kaasnevad kulud. Mõnel puhul võib abivajaja vara olla hoopis kuluallikas ning selle rahaks tegemine võib olla mõistlik, et inimesel tekiks raha sotsiaalteenuse eest tasumiseks. Näiteks kui eakas läheb hooldekodusse ning temast jääb tühjana seisma tema korter, võib see korter muutuda hoopis lisakuluks (vajadus tasuda kommunaalmakseid).
  • Milline on vara realiseerimise mõju inimesele. Vara realiseerimise materiaalse poole kõrval tuleks arvestada sedagi, kuidas mõjub inimesele vara müük. Näiteks kui ikka on näha, et eakale on mõni väärisese emotsionaalses mõttes ääretult hinnaline, tasub kaaluda, kas selle müük tema eluõhtul on väärt eaka hingevalu.

Niisiis omavalitsusel tuleks realistlikult hinnata, kas abivajajalt on mõistlik oodata mingi vara rahaks tegemist. Kui on näha, et vara realiseerimine ei ole mõistliku aja jooksul mõistliku hinna eest võimalik ja see eriti ei aita kaasa sotsiaalteenuse kulude katmisele, tasub mõelda, kas omavalitsusel oleks ehk otstarbekam teenuse kulude puudujääv osas võta enda kanda.

Kokkuvõtteks

Eelneva käsitluse põhjal võib julgelt väita, et abivajaja majandusliku olukorra väljaselgitamisel tuleb arvestada paljude õiguslike nüanssidega. Nii mõnelgi juhul võib küsida, kas omavalitsusel poleks otstarbekam jätta kõik eelpool kirjeldatu hindamata ja tasuda sotsiaalteenuse eest ise.

Kui aga omavalitsus hindab kõike eelpool käsitletut arvestades abivajaja tasumisvõimet, tasuks ühtlasi meeles pidada, et:

  • kodusistumine ei tohiks abivajajale olla soodsam kui töölkäimine või õppimine, st inimese kanda jääv osalustasu ei tohiks jätta talle vaid töö- ja õppimisrõõmu
  • abivajaja kanda jääv osalustasu peaks olema õiglane, seda ka inimese enda vaatevinklist
  • iga juhtum on ainulaadne ja abivajajate tasumisvõime võibki olla erinev, seega võib ka omavalitsuse panus ühe ja sama sotsiaalteenuse eest olla ühel juhul suurem ja teisel väiksem.