Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Õiguskantsleri nõunik Vladimir Svet: vaja ei ole vastupropagandisti, vaid suuremat usaldust lastekaitse vastu

Postimees, 28. juuli 2017

Kaitseliidu vabatahtlike blogi Propastop osundab oma artiklis probleemile, mis on seotud perekonnast eraldamise juhtumite kajastamisega kohalikus ja välismeedias.

Raske on nõustuda loos väljakäidud ideega, et lastekaitse tegevusest valeliku kajastamise vastu vajab Eesti riik just vastupropaganda ametniku. Vaja on hoopis tõsta usaldust meie lastekaitsesüsteemi vastu.

Isikuandmekaitseseadus seab piirid

«Vene kodanikelt võeti ära kaheksa-aastane laps. Väidetavalt tehti seda vaid halbade elamistingimuste ja antisanitaarse olukorra tõttu.» Selline uudis paneks arvatavasti kihama iga meediakanali, ilma et keegi tahtlikult tahaks valada õli tulle.

Probleem on selles, et ametnikud jäävad seda juhtumit meediale kommenteerides üldiselt vägagi napisõnaliseks ja jääb mulje, et riik ei põhjenda piisavalt, miks laps perekonnast siiski ära võeti.

Lapse ja perekonna isikuandmete kaitse on põhjuseks, miks lastekaitsetöötajad ja teised ametnikud piirduvad selgitustega üldiste põhjendustega. Eesti on teinud põhimõttelise valiku laste huvide kaitsmisel, millest tingituna ei saa riik igas sotsiaal- või tavameedias tõstetud arutelus tormata oma otsuseid kõikide delikaatsete üksikasjadega avalikult põhjendama.

Seetõttu ei aitaks oluliselt taoliste juhtumite lahendamisel riikliku vastupropagandisti seisukohavõtud. Ta kas räägiks samasugust juttu, nagu on seda teinud lastekaitsetöötajad, sotsiaalministeeriumi ametnikud ja õiguskantsleri nõunikud või rikuks isikuandmetekaitse seadust ning sellega ka lapse õigust jätkata oma lapsepõlve, ilma et ta peaks ajakirjandusest teada saama oma perekonnaelu üksikasjadest.

Usalduse tagab lastekaitsetöötaja ise

Ma ei küll suur kommunikatsiooniguru, aga julgen samuti aimata, et kui riigi peamine põhjendus mõne lapse perekonnast eraldamise juhtumi kommenteerimisel seisneb selles, et «see on riigivastane propaganda», hakkaksin lugejana tõsiselt muretsema selle üle, et äkki riigil ei olegi midagi sisulist enda tegevuste kaitseks öelda. Äkki võetigi laps ära, sest isa oli venelane või perekond vaene?!

See ei tähenda, et me ei pea juhtunust õppust võtma. Kui nõustuda sellega, et tegemist on mõne välisriigi korraldatud inforünnakuga, siis peame väikese maana otsima asümmeetrilisi ja nutikaid võimalusi selliste rünnakute tõrjumiseks või nendest tekkinud kahjude vähendamiseks. Et leida selliseid lahendusi, võiksime küsida, mida siis rünnati?

Minu hinnangul rünnati usaldust, ühiskonna usaldust enda riigi ja lastekaitsesüsteemi vastu. Ühiskonna usku, et riik võtab perekonnast ära lapse mitte vaesuse, kodakondsuse, rahvuse või muudel asjaoludel, vaid reaalse ohu tõttu lapse tervisele, elule ja heaolule. Kui riigi elanikul on usku ja usaldust riigi toimimise vastu, ei kujuta taolised inforünnakud tõsist ohtu.

Sellest ka küsimus: kuidas luua ja kindlustada usaldust lastekaitsesüsteemi vastu? Ehkki vastuseid on mitu, peitub ehk kõige lihtsam ja tõhusam lastekaitsesüsteemis endas, täpsemalt lastekaitsetöötajates.

Oluline on mõista, et lastekaitsetöötajate puhul pole tegemist ametnikega, kes valgetes särkides istuvad arvutite taga. Lastekaitsetöötajad peavad igapäevaselt suhtlema raskesse olukorda sattunud laste ja perekondadega ning süvenema nende probleemidesse ja leidma võimalusi perekondade aitamiseks.

 

Tänapäeval on selge, et raskesse olukorda sattunud lapsele turvalist ja toetavat elukeskkonda tagamiseks pead tegelema tema perekonnaga, muidu läheb raisku suurem osa pingutustest.

Seetõttu seisneb lastekaitsetöötajate igapäevatöö töö probleemse perekonna abistamises, nõustamises, suunamises: kuidas lahendada probleeme, millise spetsialisti poole pöörduda ja kuidas, mis toetusi ja teenuseid taotleda ja nii edasi.

Peame teadvustama, et lastekaitsetöötaja pole lihtsalt ametnik, kes põhjendab kohtule lapse perekonnast eraldamist, vaid tema on ikkagi see, kes püüab perekonda toetades lapse eraldamist vältida seni, kuni see on lapse huvides võimalik.

Selge on see, et lastekaitsetöötajad pole eksimatud. Nad võivad ära väsida, üle reageerida, hinnata mingit olukorda liiga subjektiivselt. Selleks ongi lastekaitseseadus loonud neile nii-öelda seljataguse – sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonda, mille spetsialistid saavad kohalike lastekaitsetöötajaid koolitada, toetada, vahendada nende koostööd ning vajadusel ise tegeleda keerulisemate juhtumitega. Lisaks sellele saab amet teostada kontrolli lastekaitsetöötajate tegevuse üle.

Info on vaja viia ka muukeelseteni

Ei tasu unustada, et lastekaitsetöötajad töötavad kohaliku omavalitsuse süsteemis, seega kannavad otsest vastutust nende tegevuse eest ka nende vahetud juhid linna- ja vallavalitsustes.

Siin tekkib muuhulgas küsimus: miks oli laste perekonnast eraldamisega seotud «skandaalides» nii vähe kuulda kohalike omavalitsuste juhtide häält, kes peaksid avalikkuse ees kaitsma oma alluvaid?

Õigusriigis saab ametnike tegevust kohtulikult kontrollida, lisaks saab õiguste rikkumise korral pöörduda õiguskantsleri poole. Teisisõnu, Eestis eksisteerib tõhus süsteem, mis toetab kohalikke lastekaitsetöötajaid, kelle tegevust kontrollitakse.

Tasub meeles pidada, et omal algatusel saavad lastekaitsetöötajad last perekonnast eraldada mitte pikemalt kui 72 tunniks. Edaspidist vanemate õiguste reguleerimist otsustab juba kohus. Kui usaldame kohtuid, õiguskantslerit, sotsiaalkindlustusametit, siis miks ei usalda me lastekaitsetöötajaid?

Kahjuks puudub mul retsept, kuidas neid teadmisi viia kõikide huvitatud osapoolteni. Võiks alustada sellega, et räägime avalikult selgeks, milline on meie lastekaitsesüsteem, milleks on seda vaja, kuidas see toimib, kes on lastekaitsetöötaja.

Oluline on märkida, et perekonnast eraldavate laste arv on viimase kümnendiga langenud rohkem kui kaks korda: kui 2006. aastal eraldati perekonnast 654 last, siis 2016. aastal oli neid umbes 250.

Püstitatud ülesande teeb keeruliseks asjaolu, et info on vaja viia ka nendeni, kes eestikeelset meediat ei tarbi. Ning me ei räägi ainult kohalikest venelastest, vaid ka teistest välismaalastest, kes siia tulnud vabal tahtel, töö asjus või olude sunnil.

Laste õigustest ja lastekaitsest tasub rääkida ka siis, kui tegemist poleks naaberriigi toodetud valeuudistega ja isegi siis, kui avalikkuse ette ei jõuaks konkreetsed laste perekonnast eraldamise juhtumid.

Sest kui tahame, et lapsi ei ole vaja eraldada perekonnast, peame alustama lapsevanemate, laste ja teiste ühiskonna liikmete teavitamisega. Peame viima nendeni sõnumi, et ükski hätta sattunud perekond ja laps ei ole oma probleemidega üksi ning saab alati loota omavalitsuse ja riigi abile.