Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Õiguskantsleri nõunik Monika Mikiver: Põhiõigus tasuta parkida teisele isikule kuuluval eramaal? Eraisiku õigus saada riigilt teise isiku andmeid

Ajakiri Juridica, 16. detsember 2016

 

1. Sissejuhatus

Sel aastal on ajakirjanduses palju kajastamist leidnud küsimus, kas riik peaks väljastama eraparklatele nende sõidukiomanike andmed, kelle autode parkimise eest ei ole tasutud. Artikli provokatiivselt sõnastatud pealkiri võtab kokku tänase seisu, mille kujunemisel omab tähendust ka andmekaitsedirektiivi puudulik ülevõtmine.[1] Nimelt on kehtestamata jäänud üldine kohustus edastada isikuandmeid kolmandatele isikutele nende õigustatud huvi korral, mistõttu on asjaomane riigisisene halduspraktika kujunenud paari üksiku eriseaduse põhjal, milles juurdepääs õigustatud huvi korral on ette nähtud.

Isikuandmete kolmandatele isikutele edastamise küsimuse puhul on tegemist põhiõiguste kolmikmõju[2] olukorraga, kus tuleb leida kohane tasakaal omavahel vastanduvate põhiõiguste vahel. Esmalt tuleb seda tasakaalu otsida normi kehtestamisel. Kui abstraktsel kaalumisel ei ole võimalik saavutada igal üksikjuhul õiglast tulemust, läheb kohase tasakaalu leidmine üle normi rakendajale. Artiklis analüüsitakse eramaal parkivate sõidukite kohta andmete andmisel kohase tasakaalu saavutamisega seotud aspekte. Tõstatatud küsimused ja esitatud seisukohad omavad tähendust laiemalt, kuivõrd õigustatud huvile saab tugineda ka teistel juhtudel ning andme­kaitse üldmääruse jõustumisel saab sellest üks isikuandmete töötlemise aluseid. Andme­subjekti ärakuulamise tagamise küsimus on asjakohane ka rahvastiku­registrist isiku­andmete väljastamisel. Nimelt on ka rahvastikuregistrist võimalik õigustatud huvi korral andmeid väljastada, sel alusel on juurdepääs antud näiteks inkasso­firmadele.[3]

Tegemist ei ole Eestile ainuomase küsimusega. 1983. aasta kuulsas rahvaloenduskaasuses tõstis Saksamaa Liidukonstitutsioonikohus andmekaitseõiguse pjedestaalile, luues uue põhi­õiguse – põhiõiguse informatsioonilisele enesemääramisele.[4] Nii Saksa kohtupraktikas kui ka õigus­teaduses arutleti seejärel palju isikuandmete töötlemise piiramise üle.[5] Olulist tähelepanu pälvis toona ka Saksa liiklusregistri eeskiri[6], mis võimaldas õigustatud huvi korral saada sõiduki omaniku andmed. Tõdeti, et ühelt poolt on kaalukausil isiku õigus oma isiku­andmete kaitsele, teiselt poolt võib isikuandmete väljastamisest keeldumine tuua kaasa teiste isikute põhiõiguste kahjustamise.[7] 1986. aastal rõhutas ka Saksamaa Liiduhalduskohus liiklus­registri andmete väljastamisel õiglase tasakaalu leidmise vajadust.[8] Õiguskirjanduses väljendati seisukohta, et õiglase tasakaalu leidmisel mängib olulist rolli küsimus, kas taotletav teave teenib vahetult põhiõigustega kaitstud õiguspositsioonide teostamist või kaitset, eeskätt kas eraõigusliku huvi või nõudeõiguse maksmapanemise eeldus on sõiduki omaniku nime teadmine.[9] Valdavalt antaksegi Saksamaal ka praegu sõiduki omaniku andmed välja, kui see puudutab eramaal parkimist.[10]

Ka Eesti liiklusseaduse[11] (LS) § 184 lõige 4 annab aluse väljastada kolmandatele isikutele sõiduki omaniku või vastutava kasutaja[12] (edaspidi: omanik) isikuandmeid põhjendatud õigustatud huvi korral. Selle olemasolu tuvastab ja väljastamise otsustab Maanteeamet. Maantee­ametil on õigus sõlmida õigustatud huvi omava isikuga leping, kui andmete saamise vajadus on pidev ja püsiv.[13]

Vaidlus on tekkinud LS § 184 lõike 4 tõlgendamise üle. Küsimus on selles, kas eraparklale tuleks väljastada[14] sõiduki omaniku andmeid või välistavad selle liiklusregistri eesmärk[15], puuduv õigustatud huvi[16], proportsionaalsuse põhimõte[17] ja andmete võimalikul väljastamisel tekkiv suur halduskoormus.[18] Praegu liiklusregistrist eraparklatele sõiduki omaniku andmeid ei väljastata.[19]

Järgnevalt on käsitletud põhilisi argumente, mida on LS § 184 lõike 4 tõlgendamise diskussioonis toodud sõiduki omaniku andmete eraparklale andmisest keeldumise õigustuseks.

 

2. Liiklusregistri eesmärk kui eraparklale sõidukiomaniku andmete andmise võimalik takistus

Üks kesksemaid vastuväiteid andmete väljastamisele seisneb selles, et liiklusregistri eesmärkides[20] ei ole sätestatud eraõiguslike isikute abistamist, mistõttu ei olevat registri­andmeid võimalik väljastada eraparklatele. Leitakse, et inimestel on õiguspärane ootus, et nende andmeid kasutatakse ainult liiklusregistri eesmärgist lähtuvalt. [21] Seetõttu eeldavat liiklus­registri andmete väljastamine erasektorile kehtiva seaduse muutmist.[22] Küsimus seisneb seega selles, kas üldse ja mis tingimustel tohib isikuandmeid, mis on kogutud ühel eesmärgil, töödelda sellest erineval eesmärgil.[23]

Riigikohus on isikuandmete töötlemise aluseid hinnates rõhutanud, et Eesti õigust tuleb tõlgendada võimalikult suures ulatuses Euroopa Liidu õiguse sõnastust ja eesmärki arvestades.[24] Isikuandmete töötlemise aluseid tuleb seega tõlgendada Euroopa Liidu andme­kaitse­direktiiviga (95/47/EÜ) kooskõlas.[25] Direktiivi tõlgendamisel mängib omakorda olulist rolli Euroopa Kohus.

Euroopa Kohtu praktika järgi on isikuandmete töötlemine õiguspärane, kui täidetud on mõlemad tingimused: esiteks tuleb järgida andmete töötlemise põhimõtteid, mis on sätestatud direktiivi artiklis 6, ning teiseks peab töötlemine vastama ühele kuuest andme­töötluse seaduslikkuse kriteeriumist, mis on loetletud sama direktiivi artiklis 7.[26] Artikli 6 lõike 1 punktis b sätestatakse põhimõte, mille kohaselt isikuandmeid kogutakse täpselt ja selgelt kindlaks­määratud ning õiguspärastel eesmärkidel ega töödelda hiljem viisil, mis on vastu­olus nende eesmärkidega. Eesmärgi määratlemise ja piiritlemise põhimõte ei välista aga täielikult isiku­andmete töötlemist mingil muul eesmärgil. Sellest tuleneb üksnes, et isiku­andmete töötlemiseks mingil teisel eesmärgil, eriti kui tegemist on isikuandmete edastamisega kolmandatele isikutele, peab eksisteerima täiendav õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks.[27]

Direktiivi artikkel 7 näeb ette ammendava ja piirava loetelu juhtudest, millal isikuandmete töötlemist võib pidada seaduslikuks.[28] Liikmesriik tohib vaid täpsustada isikuandmete töötlemise tingimusi, kuid „[…] liikmesriigid ei saa direktiivi 95/46 artikli 5 alusel kehtestada ka muid isiku­andmete töötlemise seaduslikkust puudutavaid kriteeriume kui neid, mis on sätestatud selle direktiivi artiklis 7, ega muuta täiendavate nõuetega nimetatud artiklis 7 sätestatud kuue kriteeriumi ulatust“[29].

Artikli 7 punkt f sätestab ühe isikuandmete töötlemise alusena kolmanda isiku õigustatud huvi: „töötlemine on vajalik vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, kui selliseid huve ei kaalu üles artikli 1 lõike 1 kohaselt kaitstavate andmesubjekti põhiõiguste ja -vabadustega seotud huvid“. Sama alus sisaldub ka 25. mail 2018 jõustuvas vahetult kohaldatavas andmekaitse üldmääruses.[30]

Euroopa Kohus asus 24. novembril 2011 seisukohale, et andmekaitsedirektiivi artikli 7 punktiga f on vastuolus, kui liikmesriik välistab kategooriliselt ja üldiselt teatavate isiku­andmete kategooriate töötlemise, ilma et oleks lubatud kaaluda konkreetsel juhtumil vastanduvaid õigusi ja huve.[31] Kohtu hinnangul on artikli 7 punkt f piisavalt täpne säte, et eraõiguslik isik saaks sellele tugineda ja riigi­sisesed kohtud saaksid seda kohaldada.[32] Artikli 7 punktil f on seega vahetu õigusmõju. Andmekaitsedirektiivi artikli 29 alusel asutatud töörühm[33] (edaspidi: andme­kaitse töörühm) on rõhutanud, et „liikmesriikide kohtud ja muud asjakohased asutused peavad tõlgendama siseriiklikke norme selle kohtu­otsuse valguses ja vajaduse korral jätma kohaldamata sellega vastuolus olevad riigi õigus­normid ja tavad“[34].

Eesti isikuandmete kaitse seaduses väljendub artikli 7 punkt f IKS § 11 lõikes 6, mis reguleerib isikuandmete töötlemist õigustatud huvi alusel, kuid seda kitsalt vaid krediidi­võimelisuse hindamise eesmärgil.[35] Ka Riigikohus on seostanud IKS krediidi­võimelisuse hindamise sätteid andmekaitsedirektiivi artikli 7 punktiga f, viidates ka isikuandmete kaitse seaduse eelnõu seletuskirjale.[36] Kolmanda isiku juurdepääsu õigust riigi isikuandmeid sisaldavale teabele reguleerib avaliku teabe seadus[37] (AvTS), mis viitab omakorda isiku­andmete kaitse seadusele. AvTS § 39 lõike 1 kohaselt võimaldab teabevaldaja juurdepääsu tema valduses olevatele isikuandmetele isikuandmete kaitse seaduses sätestatud aluse olemas­olul avaliku teabe seaduses sätestatud korras. Isikuandmete töötlemise lubatavust reguleerivad muud sätted (IKS § 10, 11 ja 14) ei anna aga vastutavale töötlejale või andmeid küsivale kolmandale isikule üldist õigust isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi alusel.

Ka õiguskirjanduses on leitud, et andme­kaitse­direktiivi artikli 7 punkt f on Eesti isikuandmete kaitse seaduses ebapiisavalt üle võetud ja see takistab andmetöötlust, mis oleks direktiivi kohaselt õigustatud huvi olemasolu korral lubatud.[38] Sellega tuleb nõustuda. Eesti kohtu­praktikas ega Andme­kaitse Inspektsiooni rakenduspraktikas ei ole artikli 7 punkti f vahetu kohaldamine seni tähelepanu pälvinud. Isegi Citypargi lahendist[39], mis oli tehtud ajaliselt pärast artikli 7 punkti f vahetut õigusmõju tunnustanud Euroopa Kohtu lahendit[40], ei nähtu, et kohtu­otsuse tegemisel oleks rolli mänginud Euroopa andmekaitseõigus.

Kui IKS-s õigustatud huvi säte üldisena puudub, siis liiklusseaduses on selline norm § 184 lõike 4 näol olemas. Liiklusseaduse eelnõu seletuskirjast ega menetlusest Riigi­kogus ei ilmne, et arvestatud oleks andmekaitsedirektiivis sätestatuga.[41] Samas isegi kui selline tagajärg on juhuslik, sobib säte sisuliselt hästi direktiivi artikli 7 punkti f ülevõtmiseks spetsiifiliselt liiklus­registrit puudutavas osas.

Euroopa Kohtu seisukoha järgi „[n]imetatud artikli 7 punkt f näeb ette selleks, et isiku­andmete töötlemine oleks seaduslik, kaks kumulatiivset tingimust, milleks on ühelt poolt, et isiku­andmete töötlemine peab olema vajalik vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, ning teiselt poolt, et andme­subjekti põhiõigused ja ‑vabadused ei kaalu neid huve üles“[42]. LS § 184 lõige 4 sisaldab aga vaid ühe tingimuse: „põhjendatud õigustatud huvi korral“. Maanteeametile LS § 184 lõikest 4 tulenev kaalutlus­õigus iseenesest viitab kohustusele kaaluda vastandlikke huvisid.[43]

Autor on seega seisukohal, et eesmärgi määratletuse ja piiritlemise põhimõttest tulenevalt on isiku­andmete töötlemine mingil muul eesmärgil võimalik, kui töötlemiseks on olemas isiku­andmete töötlemise õiguslik alus. LS § 184 lõige 4 võimaldab täita mõlemad direktiiviga esitatud tingimused ning seega on direktiivi artikli 7 punkt f liiklusseaduse valdkonnas piisavalt üle võetud. LS § 184 lõiget 4 on võimalik tõlgendada andmekaitsedirektiiviga kooskõlas oleval viisil ning selle alusel tuleb eraparklale sõidukiomanike andmete andmist vähemalt kaaluda.

 

3. Eraparkla õigustatud huvi

Diskuteeritakse ka selle üle, kas eraparkal on üldse õigustatud huvi LS § 184 lõike 4 tähenduses.[44]

Parkimise korraldamine ja selle eest tasu võtmine on seadusandja poolt tunnustatud tegevus.[45] Nüüdseks on selgeks vaieldud ka esialgu küsimusi tekitanud lepingu sõlmimine eraparklas infotahvlil tingimuste väljapanekuga: nõuetekohane infotahvel kujutab endast pakkumust lepingu sõlmimiseks.[46] Eraparklate toimimine on ka üldistes huvides, sest linnades sõidukitega liiklejatel on rohkem parkimisvõimalusi. On ilmne, et üksnes munitsipaalpindade kasutamine ei pruugi nõudlust rahuldada.[47]

Eraparkla pidamisel on otsene puutumus põhiõigustega. Eraparkla poolt on esmalt kaalul omandi­põhi­õigus – täpsemalt õigus oma omandit (kinnisvara) vabalt kasutada ja määrata kasutamise tingimused selle kasutamisel teiste isikute poolt.[48] Kui omanik otsustab küsida kasutamise eest tasu, siis puutub lisaks asjasse ettevõtlusvabadus (PS § 31). Samas tõuseks andmete andmisest keeldumisel põhiõiguste tagamise küsimus isegi juhul, kui tegemist ei ole tasulise parkimisega. Ettevõtlusvabadus laieneb ka kaupluste, teenindus­ette­võtjate ja tanklate pidajate võimalusele eraparkla kasutamise tingimuste määramise abil tagada, et nende äride lähedal olevaid parkimiskohti ei pargitaks pikkadeks tööpäevadeks kinni ehk et (tasuta) parkimis­võimalus oleks klientidel. Mõelda tuleb näiteks ka olukorrale, kus autoga tekitatakse teise isiku kinnisvaral viibides kahju.[49] Sellisel juhul seondub andmete saamise vajadus põhi­õigusega saada õigusvastaselt tekitatud kahju eest hüvitist (PS § 25). Eraparklate puhul võivad korraga riivatud olla kõik need põhiõigused näiteks juhtumil, kui tasulises parklas jäetakse maksmata parkimistasu, pargitakse maksimaalselt lubatud ajast kauem ja ühtlasi tekitatakse autoga kahju kinnisvaral asunud esemele või isikule. Andme­kaitse töörühm on õigustatud huvi mõistet põhjalikult oma arvamuses selgitanud.[50] Selle järgi võib õigustatud huvi hõlmata äärmiselt erinevaid olukordi.[51] Õigustatud huvi olemasolu kasuks räägib aga asjaolu, et andmete taotleja vajab neid oma põhiõiguse teostamiseks.[52]

Õiguskantsleri poole pöördunud eraparkla kirjeldas juhtumit, kus üks mootorsõiduk oli pargitud eraparklates tasu maksmata eri kuupäevadel kokku 28 korral. Leppetrahvi kogunes 840 (28 x 30) euro ulatuses. Ühel hetkel teisaldas eraparkla selle sõiduki, ent omanik ei olnud välja ilmunud ka kümme kuud hiljem, kui eraparkla kohtusse pöördus. Kuid kohtuasi jäi olemata, sest kohus keeldus sõidukiomaniku andmete väljanõudmisest Maantee­ametilt.[53] Kohtu­praktikas kujunenud seisukoha järgi ei ole eeltõendamismenetlus mõeldud kostja tuvastamiseks, sest see ei ole käsitatav tõendi kogumisena tsiviilkohtumenetluse seadustiku[54] (TsMS) § 244 lõike 1 mõttes. Kohtute hinnangul kinnitab seisukohta, et kostja tuvastamist ei ole ka seadusandja pidanud eeltõendamismenetluse raamesse kuuluvaks küsimuseks, TsMS § 244 lõikes 3 sätestatud ammendav loetelu asjaoludest, mille tuvastamiseks on isikul õigus nõuda eeltõendamismenetluses kohtult ekspertiisi määramist. Kostja tuvastamise taotlus sellesse nimistusse ei kuulu.[55] Eraparklad on sellega pandud olukorda, kus neil ei ole võimalik sõiduki­omaniku andmeid saada ka kohtu kaudu eeltõendamis­menetluses.

Eraparkla õigustatud huvi jaatamisel on juba tõstatatud küsimus, kas siis tuleb ka kõikvõimalikele teistele eraisikutele andmeid väljastama hakata.[56] Artikli autori hinnangul räägib õigustatud huvi kasuks olukord, kus puudutatud isikul muid võimalusi oma õiguste kaitseks ei ole. Kui näiteks isik jätab kütuse eest tasumata, kujutab see endast vargust ning tanklal on võimalik pöörduda politsei poole süüteoteatega.[57] Varguse toimepanemine eeldab, et tegemist on võõra vallasasjaga[58], mistõttu eraparklates tasumata jätmisel see kõne alla ei tule.[59] Andmekaitse töörühma hinnangul tuleb juhul, kui huvi ei seondu põhiõiguste kasutamisega, küsida, kas see on muul viisil üldistes huvides või asjaomases kogukonnas sotsiaalselt, kultuuriliselt või õiguslikult tunnustatud.[60]

Muidugi on teiselt poolt kaalul sõiduki omaniku põhiõigus informatsioonilisele enese­määramisele (PS § 19 ja 26[61]) ja omandipõhiõigus (PS § 32), sest küsimus on auto kui omandi kasutamise tingimustes (sh sõiduki teisaldamises, rattatõkiste kasutamises). Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kas andmete andmisest keeldumisel on saavutatud nende põhi­õiguste vahel kohane tasakaal.

 

4. Andmete väljastamise proportsionaalsus

Leitakse, et sõidukiomaniku andmete edastamine eraparklale ei ole proportsionaalne eeskätt põhjusel, et eraparklal on võimalik kasutada tõkkepuud.[62]

Sellega ei ole siiski võimalik täielikult nõustuda. Tõkkepuud ei ole võimalik kõikjale paigaldada – näiteks sinna, kus parkimiskohad paiknevad piki sõiduteed. Tõkkepuu ei tähenda vaid ühekordset investeeringut seadmesse, sellele lisanduvad kulutused ööpäev läbi valmis­olekuga tehnikutele, kes peavad olema valmis tõrke korral kohe reageerima, mille maksavad kinni õiguskuulekad parkijad. Pealegi õiguskantsleri poole pöördunud eraparkla kinnitusel kangutavad pahatahtlikud juhid tõkkepuu lahti või lipsavad teise auto järel parklast maksmata välja[63], mistõttu ei ole tõkkepuu sobiv meede lepingu tagamiseks – autori hinnangul tekib ka sel juhul vajadus maksmata jätnud parkija tuvastamiseks. Avatud parkimisalade teke on otseselt seotud mobiilse parkimise kasutuselevõtu ja populaarsusega. Tarastatud ja valvuri­putkadega parklate loomine oleks ajas tagasiminek ja nende rajamise kulud kannaks samuti õigus­kuulekad parkijad.

Alternatiivina võib välja tuua ka rattatõkised ja sõiduki teisaldamise. Paraku esineb juhtumeid, kus ratta­tõkised ketaslõikuritega purustatakse.[64] Sellega eraparklale lisaks tekitatud otsese varalise kahju hüvitamise võimalus sõltub paraku samuti sõiduki omaniku andmete saamisest. Sõiduki teisaldamine on võlaõigusseaduse[65] §-s 305 sätestatud üürileandja pandiõiguse alusel lubatav.[66] Sama sätte alusel toimub ka rattatõkiste kasutamine.[67] Riigikohus on seisukohal, et sõiduki teisaldamine ei ole sõiduki parkijale koormavam võrreldes olukorraga, kus sõiduk jääb lukustatud rattaga kuni parkimise korraldaja nõuete rahuldamiseni parkimisalale seisma. Küll aga on sõiduki parkimisalal hoidmine võrreldes teisaldamisega koormavam parkimise korraldajale, sest sõiduk hoiab parkimiskohta kinni ega võimalda sinna teisi sõidukeid parkida.[68] Tegelikult on teisaldamine sõiduki omanikule oluliselt kallim, sest sõiduki kätte­saamiseks tuleb tasuda lisaks leppetrahvile ka sõiduki teisaldamise kulud.[69] Olukordades, kus teisaldatud sõiduki omanik ei ilmugi välja, kaasneb eraparklale veel ka hoiukulu. Asja­õigus­seaduse alusel on võimalik siiski pandiese võõrandada.[70]

Andmete väljastamise vajalikkust ei välista niisiis täielikult ka asjaolu, et eraparklal on teatavatel tingimustel alternatiivseid võimalusi parkimistasu kättesaamise tagamiseks. Pealegi riivavad nii ratta­tõkise paigaldamine kui ka sõiduki teisaldamine sõiduki omaniku omandiõigust intensiivselt, sest takistavad mõne aja jooksul sõiduki kasutamist. Tähelepanu on juhitud ka massilise teisaldamisega kaasnevale liikluskoormuse kasvule, mistõttu kaasneb ebamõistlik koormus nii pooltele kui ka ühiskonnale tervikuna.[71]

Sõiduki omaniku põhiõiguste riive intensiivsust vähendab asjaolu, et isik ei pea parkima eraparklas.[72] Isik saab valida eri parkimiskorraldajate ja -tasude vahel. Kui talle on eraparkla tingimused vastuvõetamatud, saab ta otsida parkimiskoha mujal (kui ta valib parkimiskoha munitsipaal­pinnal, siis ei liigu tema isikuandmed ka parkimistasu sisse­nõudmise menetluses avaliku võimu käest välja). Sõidukiomaniku õiguste riive proportsionaalsust analüüsides on olulise kaaluga ka asjaolu, et eraparkla õigus isikuandmeid küsida tekib alles siis, kui vabatahtliku täitmise tähtaeg möödub ehk kui leppetrahv muutub sisse­nõutavaks.[73] Kui peakski ilmnema, et eraparkla poolt parkimisala tähistamine ja parkimis­tingimuste esitamine on ebapiisavad, siis on sõiduki omanikul võimalik kaitsta oma õigusi kohtumenetluses. Teisisõnu on sõiduki omaniku õiguskaitse tagatud. Mis puudutab andmete võimaliku kuritarvitamisega kaasnevaid ohte, siis seda on käsitletud allpool eraldi (vt p 6.3). Kui isik pahatahtlikult jätab parkimistasu maksmata, siis on tema käitumine õigus­vastane. Avalik võim ei peaks aktsepteerima võimalust, et eraisikul (eraparklal) puudub teise isiku õigus­vastase käitumise puhuks tõhus õiguskaitsevahend.

Eeltoodu tõttu ei saa lähtuda sellest, et eraparklale sõidukiomaniku andmete andmine oleks igal juhul sõidukiomaniku õiguste ebaproportsionaalne riive. Juhtumil, kus sõiduki­omanike andmete andmine on eraparkla õiguste kaitseks vältimatult vajalik, on andmete andmisest keeldumine vastuolus hoopis eraparkla pidaja põhiõigusega menetlusele ja korraldusele (PS § 14[74]) ning – kuna neid andmeid ei saa isegi kohtusse pöördumisel –, siis ka vastu­olus põhiõigusega oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda (PS § 15).

 

5. Auto tegeliku kasutaja tuvastamise vajalikkus

Varasemas argumentatsioonis põhjendati andmete väljastamisest keeldumist ka sellega, et ei ole teada, kes autot tegelikult kasutas: „Olukorras, kus kaebajaga võib olla lepingu sõlmijaks mitte üksnes liiklusregistrisse kantud isik, vaid kes tahes tema poolt volitatud isik, ei saa kaebaja nõuda tasumist isikult, kelle andmed talle väljastatakse.“[75]

Olulise muudatuse tõi Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus, et eraparkla võib tüüptingimustes näha ette, et parkimise korraldajal on õigus eeldada, et sõiduki omanik või vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ja parkimislepingu pooleks: „Viidatud lepingupunkt ei pane parkimis­tingimuste rikkumise korral vastutust kolmandale isikule, vaid sätestab parkimise korraldajale õiguse eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja. Selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata.“[76] Liiklus­registri andmetel ei ole õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti.[77] Riigi­kohus leidis siiski, et „[…] hageja tõendamiskoormuseks on tõendada, kes vaidlusalusel ajal hageja sõidukit kasutas ja kostja parkimisalale parkis. Viidatud asjaolude väljaselgitamine on hageja kui sõiduki omaniku kontrolli all, seevastu on kostjal objektiivselt võimatu selle kohta tõendeid esitada. Liiatigi on hageja kui sõiduki omaniku kohustuseks järgida liiklusseaduses (LS) sõidukiomanikule sätestatud kohustusi. LS § 72 lg 1 järgi peavad sõiduki omanik ja vastutav kasutaja tagama talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise. LS § 72 lg‑s 2 sätestatakse, et kui mootor­sõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi, mootorsõidukit kasutanud isiku aadress, mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaeg või isikukood ja mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa number.“[78]

Seega langeb vähemalt nende eraparklate puhul, mille tüüptingimuste kohaselt eeldatakse sõiduki omaniku või vastutava kasutaja olemist lepingu pooleks, ära andmete andmise vastu­argument, et sõiduki tegelik juht ei ole teada.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on pealegi juba varem – seda küll kahju hüvitamise nõude valguses – asunud seisukohale, et „[…] kahjustada saanud asja otsese valdaja tegevus tuleb lugeda üldjuhul asja kaudse valdaja tegevuseks. See tähendab, et juhul, kui kostja oleks vastutanud kahju tekitamise eest, siis ei saaks hageja tugineda sellele, et sõiduauto omanik ise ei parkinud sõiduautot keelatud kohta“[79]. Seega ei ole kohtupraktikas ka üldiselt võõras põhimõte, et otsese valdaja tegevus loetakse kaudse valdaja tegevuseks. Nõnda ei peaks ka parkimistasu sissenõudmiseks sõidukiomaniku andmete andmise seisukohalt olema määrava tähtsusega, kas sõiduki parkis sõiduki omanik või keegi teine.

 

6. Keeldumise õigustamine suure halduskoormusega

Sõidukiomanike andmete väljastamisest keeldumist põhjendati ka asjaoluga, et päringutele vastamine ning isikute kaebuste ja vaiete lahendamine suurendab märkimisväärselt haldus­organi haldus­koormust ja on seega väga kulukas.[80]

Isegi kui andmete andmisega kaasneks püsivalt suur halduskoormus, tuleb järgnevalt vastata küsimusele, milline tähendus oleks sellel andmete andmise otsustamise seisukohalt. Riigi­kohus on leidnud, et halduskoormuse vähendamine (sh haldusmenetluse lihtsustamine) on seotud riigi raha säästliku kasutamisega, mis on küll põhiseadusega kooskõlas olev eesmärk, kuid samas ei saa sellega õigustada mis tahes põhiõiguste riiveid ning arvesse tuleb võtta muid eesmärke ja asjaolusid.[81] Andmekaitse töörühma juhendist andmekaitsedirektiivi rakendamise kohta ei nähtu üldse, et halduskoomust võiks kaalumisel arvesse võtta. 30 aastat tagasi Saksamaal toimunud diskussioonis rõhutati lausa selgelt vastupidist: „On iseenesest­mõistetav, et teabe väljastamisega seotud bürokraatlikke kulutusi ei tohi tuua argumendina teabe väljastamisest keeldumisel.“[82] Õigusriigis ei saa suur halduskoormus välistada isiku õigus­kaitset.

Kui avalikkus saab teadlikuks asjaolust, et sõidukiomanike andmed võidakse eraparklale väljastada, suureneks tõenäoliselt sõidukikasutajate õiguskuulekus ning väheneks ka parkimistasu maksmata jätmiste arv. Teisisõnu peaks esialgu suurenev halduskoormus hiljem taas oluliselt vähenema. Lisaks on jäänud piisava tähelepanuta, et andmete väljastamise eest on seadus­andja kehtestanud võimaluse raha küsida. Ühekordse taotluse eest tuleb tasuda riigilõiv[83], andmete väljastamise lepingu korral sätestatakse tasu suurus lepingus.[84]

Halduskoormust ei saa seetõttu kasutada argumendina, mis välistaks täielikult sõiduki omanike andmete eraparklatele väljastamise. Küll aga on seda argumenti võimalik arvestada andmete väljastamise haldusmenetluse kujundamisel, pidades silmas ka haldusmenetluse seaduse[85] (HMS) § 5 lõiget 2, millest tuleneb haldusmenetluse efektiivsuse (sh lihtsuse ning kiiruse) nõue.[86] Andmete andmisega kaasneva halduskoormuse suurust mõjutab ühelt poolt see, kas Maanteeamet peab autoomanikku andmete andmisest teavitama ja tema arvamuse ära kuulama, ja teiselt poolt tehnilised võimalused andmete andmise menetlust automatiseerida ning isikuandmete võimaliku kuritarvitamisega kaasneva vastutuse jaotus. Neid aspekte on alljärgnevalt käsitletud eraldi.

 

6.1. Sõidukiomaniku teavitamine ja ärakuulamine andmete väljastamisel eraparklale

Andmete väljastamisega kaasneva suure halduskoormuse kontekstis on tõstatatud ka küsimus menetlus­osalise ärakuulamise kohta, sest eraparklale isikuandmete edastamine kujutaks endast toimingut haldusmenetluse seaduse[87] (HMS) § 106 tähenduses.[88] Riigikohtu praktika kohaselt on toiming haldusorgani poolt avalik-õiguslikus suhtes tehtav tegevus, millel puudub iseseisev reguleeriv toime.[89] Põhiõigusi riivav haldustoiming saab olla õiguspärane üksnes juhul, kui see tugineb seaduses sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlus- ja materiaal­õigusega ning vastab proportsionaalsuse põhimõttele.[90] Puudutatud isikul on seega õigus nõuda haldusorganilt haldustoimingutele üldiselt esitatavatest nõuetest kinnipidamist.[91] Üks üldisi nõudeid on sätestatud HMS § 40 lõikes 2, mille kohaselt enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.[92]

Kohtupraktikas on tunnustatud ärakuulamiskohutust isikuandmete avalikustamisega seonduvates asjades. Riigikohus on näiteks rõhutanud, et „HMS § 40 lg 1 nõuab andme­subjekti ärakuulamist enne isikuandmete avalikustamist haldusorgani poolt ning selleks on omakorda vältimatult vajalik andmesubjekti teavitamine avalikustamise kavatsusest“[93]. Isiku­andmete avalikustamisel (või ka lihtsalt kolmandale isikule andmisel) puudub iseseisev regulatiivne toime. HMS § 40 lõige 1 sätestab ärakuulamiskohustuse haldusakti andmisel. Viidet sellele normile tuleb autori hinnangul seega isikuandmete avalikustamise kontekstis ekslikuks pidada, sest toimingute suhtes tuleb kohaldada hoopis sama paragrahvi lõiget 2. Tallinna Ringkonnakohus ongi mitmel juhul kohaldanud HMS § 40 lõiget 2 seoses isiku­andmete avalikustamisega kaitsepolitsei aastaraamatus. Kohus on näiteks leidnud, et HMS § 40 lõige 2 kuulus kohaldamisele, kuigi konkreetsel juhul selle rikkumist ei toimunud[94], teisel juhul aga, et kaitsepolitsei pidanuks kaebajalt eelnevalt HMS § 40 lõike 2 kohaselt arvamust küsima.[95] Siinkohal tuleb välja tuua, et viidatud kohtulahendid puudutavad isiku­andmete avalikustamist, aga sõidukiomanike andmete väljastamine eraparklale kujutaks endast isiku­andmete edastamist kolmandale isikule. Kuigi ka viimasel juhul ei saa täielikult välistada andmete kuritarvitamist ja selle kaudu andmete avalikuks tulekut, on see iseenesest avalikustamisega võrreldes väiksem informatsioonilise enesemääramise õiguse riive.

Kohtupraktikas valitsevat üksmeelt silmas pidades tundub ilmselt ootamatu püstitada küsimus, kas HMS §-i 40 tuleks isikuandmetega seonduvate toimingute puhul üldse kohaldada. Nimelt sätestab IKS § 3, et isikuandmete kaitse seaduses ettenähtud haldus­menetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades isikuandmete kaitse seaduse erisusi. IKS § 15 sätestab, et kui isikuandmete allikaks ei ole andmesubjekt, peab isiku­andmete töötleja enne isikuandmete edastamist kolmandale isikule tegema andme­subjektile viivitamata teatavaks töödeldavate isikuandmete koosseisu ja allikad ning IKS § 12 lõikes 3 nimetatud andmed. Eeltoodud lahendites ei ole kohtud käsitlenud küsimust, kas IKS § 15 ei kujuta endast erisätet, mis tõrjub kõrvale HMS § 40. Küll aga on Riigikohus kriminaal­menetluses isikule endale tema kohta käivate andmetele ligipääsu andmisel leidnud, et IKS on eriseaduseks AvTS suhtes.[96] Üldjuhul on põhjendatud samasugune arusaam IKS ja HMS omavahelisest suhtest.

Andmesubjekti teavitamise nõue on ette nähtud ka andmekaitsedirektiivi artiklis 11.[97] Euroopa Kohus on teavitamiskohustuse sidunud ka andmekaitsedirektiivi artiklis 6 ette nähtud isikuandmete õiglase töötlemise põhimõttega[98], mis paneb ametiasutusele kohustuse teavitada andmesubjekte sellest, et asutus on edastanud andmed nende töötlemiseks teisele ametiasutusele kui nende andmete vastuvõtjale.[99] Kohus rõhutas ka, et andme­subjektide teavitamise nõue on seda tähtsam, et see on vajalik tingimus, et asjasse­puutuvad isikud saaksid kasutada õigust töödeldud andmetega tutvuda ning esitada nende andmete töötlemisele vastuväiteid.[100]

Ka Saksa õigus tunnustab andmesubjekti teavitamist, mis ühelt poolt teenib tema põhi­õigustest tulenevat õigust teada, millises kontekstis ja millistel eesmärkidel edastab haldusorgan teda puudutavaid andmeid erasektorile. Teiselt poolt kujutab teavitamine endast preventiivset meedet, mis peab andmete edastamist kaaluvale haldusorganile meelde tuletama, et arvestada tuleb ka puudutatud isikute ja nende reaktsioonidega. Lisaks aitab see tagada õigustatud huviga isikute ja andmesubjektide võrdset kohtlemist.[101]

Andmesubjekti teavitamise kohustus ei ole Saksa õiguses siiski absoluutne. Teavitamis­kohustus kehtib seal, kus see on tõesti vajalik.[102] Nii langeb teavitamiskohustus ära, kui andme­subjekt on andmete edastamisest teadlik. Erandi mõte on välistada üleliigsed teavitamised ja vältida seega ebavajalikku halduskoormust.[103] Ka andmekaitsedirektiivi artikli 11 lõikes 1 sätestatud teavitamiskohustuse eelduseks on, et andmesubjekt ei tea andmete edastamisest ette.[104] Sama loogikat järgib ka IKS § 15 lõike 2 punkt 2, mille kohaselt ei ole vaja andmesubjekti tema isikuandmete töötlemisest teavitada, kui andme­subjekt on sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludest teadlik.[105]

Eeltoodu põhjal tundub küsitav, kas Maanteeameti poolt sõiduki omaniku eraldi teavitamine on üldse nõutav juhul, kui isikuandmete edastamise võimalus on sätestatud LS § 184 lõikes 2 ning kui tüüptingimustes ja/või sõiduki klaasile pandud leppetrahvi teatises on eraparkla teavitanud õigusest saada liiklusregistrist sõiduki omaniku või vastutava kasutaja andmeid.[106]

Autori hinnangul võib teavitamine ja vastuväidete esitamise võimaldamine olla asjakohane nendel juhtudel, kus asjaolusid kontrollimata ei saa kindel olla, et andmete saamise võimalust ei kuritarvitata (pidades silmas eeskätt päringuid, mis ei ole esitatud nende eraparklate poolt, kelle vajadus andmeid saada on pidev ja püsiv ning kes seega on andmete saamiseks pidanud täitma rea eeltingimusi).

 

6.2. Leping andmete saamiseks pideva ja püsiva vajaduse korral

Seadusandja on andnud Maanteeametile õiguse sõlmida leping isikuga, kelle andmete saamise vajadus on pidev ja püsiv.[107] Sellise lepingu sõlmimine võimaldaks halduskoormust oluliselt vähendada: Maanteeamet saab oma kaalutlusõiguse raames leppida kokku täpsemad tingimused põhiõiguste tagamiseks, pääsedes seeläbi iga üksiku päringu nullist menetlemisest. Samas niisuguse lepingu sõlmimist ei peeta õiguspäraseks, sest õigustatud huvi tulevat tuvastada igal üksikul juhtumil, kogudes tõendeid ja kaalutledes. Lubatav ei olevat õigustatud huvi tuvastada kuidagiviisi üldistatud kujul.[108]

Kui 30 aastat tagasi pidi Saksamaal haldusorgan õigustatud huvi tõendamiseks isiku käest küsima, mis värvi, marki või tüüpi kõnealune sõiduk on[109], siis nüüd võimaldab infotehnoloogia areng andmete väljastamist pelgalt „väitmise“ alusel ära hoida. Sõiduki omaniku/kasutaja isikuandmete väljastamise võib siduda tehniliste tingimustega, mis võimaldavad tagada foto autentsuse.[110]

Haldusõiguses on tunnustatud põhimõte, et haldusorgan võib kaalutlusõiguse n-ö ette ära teostada. Riigikohtu praktikas on aktsepteeritud haldusorganite praktikat kehtestada kaalutlus­reeglid, milles on seaduses sätestatud ulatuslikku kaalutlusõigust täpsustatud rakendus­praktika ühtlustamise eesmärgil. Sellised kaalutlusreeglid kujutavad endast esimest kaalumis­etappi ning valikud on tehtud tüüpiliste juhtumite tarbeks.[111]

Elektrooniline otsejuurdepääs liiklusregistri andmetele on kasutusel ka Suurbritannias juba alates 2009. aastast.[112] 2016. aasta juuni alguses avalikustati Briti andmekaitse järele­valve asutuse järelevalvemenetluse kokkuvõte, mis puudutas just liiklusregistri andmete edastamist eraparklatele ja milles leiti, et eraparklale andmete väljastamine oli korraldatud õigus­päraselt[113], sh toodi positiivselt välja liiklusregistri pidaja ja eraparkla vahelise lepingu tingimused.[114] Kuigi arusaadavalt ei saa üle võtta teiste riikide üksikuid konstruktsioone, ei ole alust välistada andmete väljastamiseks konkreetsemate tingimuste seadmist pädeva haldus­organi poolt ning nendes kokkuleppimist liiklusseaduses ettenähtud korras.

 

6.3. Vastutus isikuandmete töötlemise eest

Andmekaitse Inspektsiooni seisukoha järgi vastutab Maanteeamet täielikult isikuandmete töötlemise eest isiku juures, kellele andmed üle anti: „[…] põhivastutus lasub asutusel, kes otsustab andmete väljastamise, ehk Maanteeametil, konkreetsemalt ametnikul, kes peab tuvastama õigustatud huvi.“[115] Andmekaitse Inspektsioon väljendas ajakirjanduses ka kartust, et eraparklad hakkavad tegema massiliselt õigustamatuid päringuid.[116] Maanteeamet nõustus Andmekaitse Inspektsiooni käsitlusega, märkides, et neil ei ole ressursipuudusel võimalik vastutada isikuandmete töötlemise õiguspärasuse eest eraparklates.[117]

Õiguskantsler oli seevastu seisukohal, et eraparklast saab hetkest, mil ta isikuandmed enda valdusse saab, ise vastutav töötleja. Maanteeamet saab õiguskantsleri hinnangul seada eraparklale lepingus lisakohustusi sõidukiomanike isikuandmete kaitseks ning jätta endale ka õiguse leping üles öelda[118], kui eraparkla neid tingimusi ei täida.[119]

Euroopa Kohus on selles kontekstis rõhutanud, et juurdepääsu andmine registrile ei tähenda seda, et isikuandmetele pääseksid automaatselt ligi ka vastava loata isikud: „Vastupidi, andme­kaitse­direktiivi art 17 lg 1 nõuab, et kõik isikuandmete töötlemise eest vastutavad isikud peavad võtma vajalikke tehnilisi ja organisatsioonilisi meetmeid tagamaks, et ainult isikutel, kes on nõuetekohaselt volitatud juurde pääsema vastavatele isikuandmetele, on õigus vastata kolmanda isiku juurdepääsutaotlusele.“[120] Vastutav töötleja peab rakendama vajalikke tehnilisi ja organisatsioonilisi meetmeid, tagamaks isikuandmete töötlemise turvalisus,[121] ning meetmete võtmise kohustus on ainult vastutaval töötlejal.[122]

Õiguskantsler soovitas, et juurdepääs antaks vaid eraparkla leppetrahvide menetlemisega seotud töötajale. Õigustamatute päringute ärahoidmiseks soovitas ta, et sõidukiomanike andmete väljastamiseks peavad eraparklal olemas olema ettenähtud andmed.[123] Kohustus võtta isiku­andmete töötlemisel nii organisatoorseid, füüsilisi kui ka infotehnoloogilisi meetmeid, sh isikuandmetega tehtud toiminguid logida, on sätestatud isiku­andmete kaitse seaduses.[124]

 

7. Kokkuvõte

Käsitletud vaidluse taustal paistab Eesti andmekaitse olevat seesmiselt vastuoluline. Ühelt poolt saab igaüks sõltumata õigustatud huvist kinnistusregistrist vabalt andmeid isikule kuuluva kinnisvara kohta, mille kaudu on paljudel juhtudel võimalik saada teada ka isiku elukoht.[125] Intellektuaal­omandi kaitsega seoses on mõnel juhul isiku elukoha avalikustamine lausa mööda­pääsmatult ette nähtud.[126] Igaüks saab vaadata, kas isik on erakonna liige või millised on tema karistusandmed, kusjuures mõlemad andmekategooriad kuuluvad pigem tundliku teabe alla. Inkassofirmadele on antud juurdepääs rahvastikuregistrile. Teiselt poolt takistavat andme­kaitse eraparklal saada andmeid sõiduki omaniku kohta, kui parkimise eest on jäetud tasumata.[127] On siis auto omamine ja parkimine selle eest tasumata Eestis mingi „püha lehm”?

Riik ei saa automaatselt pidada ühe isiku põhiõigusi teiste omadest olulisemaks. Eriti kehtib see juhul, kui sellega kaasneb teise isiku õiguste kaitse täielik välistamine. Õigus­kantsleri alustatud menetlus on praeguseks ummikusse jooksnud, sest õiguskantsleril on ombudsmani­menetluses vaid pehmed vahendid (puudub kohtusse pöördumise võimalus). Pall liigub suure tõenäosusega seega jälle kohtutele, kui eraparklad oma õigusi taas kaitsta üritavad. Kahtlemata on selle vaidluse tulevikus sündival lõpplahendusel märgiline tähendus ka selle suhtes, kas ja kuivõrd on e-riik tegelikult valmis kandma infoühiskonnaks olemise koormust.

  • Viited: ​

[1] S. Mikli. Kui kauge Euroopa Liidu õigus saab järsku igapäevatöö osaks: probleeme Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel õiguskindluse põhimõtte kontekstis. – Juridica 2015/2, lk 107.

[2] Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Ü. Madise jt (toim.). 3., täiend. vlj. Juura 2012, § 19 komm. 5 (M. Ernits). Arvutivõrgus: http://www.pohiseadus.ee/ptk-2/pg-19/ (02.12.2016).

[3] Rahvastikuregistri seaduse (RT I 2000, 50, 317; RT I, 22.01.2016, 9) § 65 p 3 sätestab, et rahvastikuregistri andmetele juurdepääsu õigus on sama seaduse 12. peatükis sätestatud korras füüsilisel ja juriidilisel isikul õigustatud huvi korral. Vt ka rahvastikuregistri seaduse § 71 ja 21; A. Antonova. Isikuandmete kaitse inkasso­teenuse osutajate poolt Eestis. Magistritöö. Tallinn: Tartu Ülikool 2016, lk 27. Arvutivõrgus: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/53047/antonova_ma_2016.pdf. Inkassofirmade juurdepääsuõigust on tunnistanud ka Andmekaitse Inspektsioon, vt M. Teder. Andmekaitse: inkasso ei tohi võlgniku sugulasi ega tööandjat tülitada. – Postimees, 10.05.2015. Arvutivõrgus: http://majandus24.postimees.ee/3185203/andmekaitse-inkasso-ei-tohi-volgniku-sugulasi-ega-toeoeandjat-tuelitada.

[4] Saksamaa Liidukonstitutsioonikohtu hinnangul tuleneb Saksamaa Liitvabariigi põhiseadusest tulenevast inimväärikuse garantiist ja isiksuse arendamise õigusest alus kaitsta isikut tema andmete piiramatu töötlemise eest. Isikuandmeid tohib töödelda vaid piisavalt määratletud, õigusselgete ja proportsionaalsuse põhimõttele vastavate sätete alusel (15.12.1983, BVerfGE 65, Volkszählungsurteil). Põhiõigus informatsioonilisele enese­määramisele on mõjutanud arusaama andmekaitseõigusest nii paljudes teistes Euroopa riikides kui ka Euroopa Liidus. Põhiõigust informatsioonilisele enesemääramisele peetakse ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 8 (põhi­õigus isikuandmete kaitsele) sisuks. Põhjalikumalt vt P. K. Tupay. Õigusest eraelule kuni andmekaitse üldmääruseni ehk tundmatu õigus isikuandmete kaitsele. – Juridica 2016/4, lk 234–235. Informatsioonilise enese­määramise põhiõiguse kohta Eestis põhjalikumalt vt P. K. Tupay ja M. Mikiver. E-riik ja põhiõigused. – Juridica 2015/3, lk 162.

[5] P. Gola. Zur Entwicklung des Datenschutzrechts im Jahre 1986. – Neue Juristische Wochenschrift 1987/28, lk 1675 jj.

[6] Liiklusregistrisse kandmise korra (sks Straßenverkehrs-Zulassungs-Ordnung, StVZO) § 26 lg 5 sätestas registripidaja kohustuse anda üksikjuhtumil teiste haldusorganite taotlusel või ka teistele isikutele õigustatud huvi korral teavet sõiduki, selle omaniku ja kindlustuse kohta. Vt 15.11.1974 redaktsioon, mis kehtis kuni 04.05.2012. – Bundesgesetzblatt I 1974/128, lk 3193. Hetkel reguleerib andmete saamist liiklusseaduse (sks Straßenverkehrsgesetz) § 39. – Bundesgesetzblatt 2003/10, lk 310; 2016/24, lk 1217.

[7] H. Hirte. Datenschutz contra Privatrecht – Zur Auslegung des „berechtigten Interesses“ bei der Halterauskunft nach § 26 V StVZO. – Neue Juristische Wochenschrift 1986/31, lk 1900. Hirte rõhutas ka, et StVZO § 26 lg 5 kehtis isegi enne andmekaitseõiguse kodifitseerimist Saksamaal.

[8] Saksamaa Liiduhalduskohtu 21.03.1986 otsus nr 7 C 71/83. – Neue Juristische Wochenschrift 1986, lk 2329.

[9] H. Hirte (viide 8), lk 1902.

[10] Liiduliiklusregistri veebilehel selgitatakse, et piisab, kui sõiduk on pargitud eraparklas ja sõiduk on seal põhjustanud või saanud kahju või rikub teiste isikute õigusi (nt omand, kinnistu valdus). Arvutivõrgus: http://www.kba.de/DE/ZentraleRegister/ZFZR/Auskunft/zfzr_auskunft_node.html (25.11.2016). Vt ka B. Paal, N. Guggenberger. Falschparken, Parkkrallen und private Rechtsdurchsetzung. – Neue Juristische Wochenschrift 2011/15, lk 1038, 1039.

[11] Jõustus 01.07.2011. – RT I 2010, 44, 261; RT I, 30.12.2015, 27.

[12] LS § 2 p 93 kohaselt on vastutav kasutaja Eesti kodakondsusega või Eestis elamisloa või -õiguse saanud või füüsiline isik või Eestis registreeritud juriidiline isik, kes kasutab sõidukit kasutuslepingu või omandi­reservatsiooniga müügilepingu alusel ning kes on kantud mootorsõiduki eest vastutava kasutajana liiklus­registrisse. Vastutavaks kasutajaks peetakse ka selles punktis nimetatud tingimustele mittevastava sõiduki omaniku määratud esindajat.

[13] LS § 184 lg 12 ja liiklusregistri elektroonsetele andmetele juurdepääsu korra (RT I, 28.06.2011, 15) § 3 lg 3.

[14] Õiguskantsler soovitas oma kirjas „Eraparkla õigustest ja kohustustest“ Maanteeametil hakata andmeid väljastama, vt õiguskantsleri 19.05.2016 kiri nr 7-7/160567/1602190. Arvutivõrgus: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/eraparkla_oigustest_ja_kohustustest.pdf (03.12.2016). Õigus­kantsler oli varem (18.02.2016 kiri nr 6-1/151109/1600750) kriitilisel seisukohal füüsiliste isikute andmete väljastamise suhtes, kuid Riigikohtu 23.03.2016 otsuse 3-2-1-3-16 põhjal kujundas oma seisukoha ümber.

[15] Maanteeameti 09.11.2016 kiri nr 1-21/16-00026/119 õiguskantslerile „Eraparkla õigustest ja kohustustest“, lk 2. Arvutivõrgus: https://adr.mkm.ee/?a=mnt (25.11.2016); M. Kangur. Martti Kangur: kellel peaks olema ligipääs sõidukijuhtide andmetele? – Postimees, 02.06.2016. Arvutivõrgus: http://arvamus.postimees.ee/v2/3716861/martti-kangur-kellel-peaks-olema-ligipaeaes-soidukijuhtide-andmetele (25.11.2016). Martti Kangur on Maanteeameti sõidukite registriosakonna juhataja.

[16] Maanteeameti 09.11.2016 kiri (viide 16), lk 1 jj.

[17] Samas, lk 3.

[18] Samas, lk 3–4.

[19] Maanteeamet asus 09.11.2016 seisukohale, et ei nõustu õiguskantsleri kirjas esitatud soovitustega, vt Maanteeameti 09.11.2016 kiri (viide 16), lk 1 jj. Ka Andmekaitse Inspektsioon suhtus õiguskantsleri soovitusse skeptiliselt, vt Andmekaitse Inspektsiooni 27.05.2016 kiri nr 2.3.-3/16/ Maanteeametile „Järelepärimine“. Arvutivõrgus: http://www.aki.ee/et/dokumendiregister/register (25.11.2016); Andmekaitse Inspektsiooni 01.11.2016 kiri nr 2.1.-5/16/1750 Maanteeametile „Vastus nõudekirjale“. Arvutivõrgus: http://www.aki.ee/et/dokumendiregister/register (25.11.2016).

[20] LS § 173 lg 1 kohaselt on liiklusregister „Vabariigi Valitsuse poolt asutatud andmekogu, mille eesmärk on pidada arvestust sõidukite, väikelaevade, alla 12-meetrise kogupikkusega laevade ja jettide, juhilubade ja muude juhtimisõigust tõendavate dokumentide, digitaalse sõidumeeriku kaartide, juhtide ametikoolituse ja register­pantide üle”. LS § 184 lg 3 p 1 kohaselt on liiklusregistrisse kantud andmed avalikud, välja arvatud füüsiliste ja juriidiliste isikute andmed. Maanteeameti peetavasse liiklusregistrisse kantakse sõiduki omaniku, omaniku eestkostja, vastutava kasutaja ja kasutaja kohta järgmised andmed: isiku- või äriregistrikood, nimi, elu- või asukoht registreerimistunnistuse väljastamise kuupäeval, kontaktandmed (postiaadress, telefoni­number, elektron­posti aadress), vt Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määrusega nr 75 kehtestatud „Liiklus­registri pidamise põhimäärus“, § 3 p 14–17. – RT I, 21.06.2011, 3; RT I, 17.04.2014, 3.

[21] Maanteeameti 09.11.2016 kiri (viide 16), lk 2; M. Kangur (viide 16); Andmekaitse Inspektsiooni 01.11.2016 kiri (viide 20), lk 1. Andmekaitse Inspektsioon rõhutas samas eraldi, et eesmärgist tulenevalt ei tohiks Maanteeamet väljastada ka juriidiliste isikute andmeid. Ka Tallinna Ringkonnakohus tõi 2012. aastal Citypargi lahendis ühe olulise argumendina välja asjaolu, et eraparkla töötleks isikuandmeid eesmärgil, mis ei sobi kokku liiklus­registri eesmärgiga. Vt Tln RgKo 09.11.2012, 3-11-2383, p 19: „Sõiduki omanikku puudutavate andmete väljastamisel tuleb silmas pidada, et liiklusregistri pidamise eesmärgiks LS §‑st 173 tulenevalt sõidukijuhtide tuvastamise hõlbustamine ei ole.“; p 20: „Kaebaja eesmärk andmeid saada ei seondu avalike huvide täitmisega, vaid tulu teenimisega parkimisvõimaluste loomiselt.“

[22] Maanteeameti 09.11.2016 kiri (viide 16), lk 2. Samas tunnistab Maanteeamet, et on LS § 184 lg 4 alusel näiteks väljastanud sõidukiomaniku andmeid, kui hageja soovis hinnata tsiviilkohtumenetluse raames kostja varalist seisu.

[23] Iseenesest näeb ka isikuandmete kaitse seaduse (IKS. – RT I 2007, 24, 127; RT I, 06.01.2016, 10) § 6 p 2 ette, et „isikuandmeid võib koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas”.

[24] RKHKo 12.12.2011, 3-3-1-70-11, p 18.

[25] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46/EÜ, 24. oktoober 1995, üksikisikute kaitse kohta isiku­andmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta. – EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31. Piiritleda tuleb mõistagi juhud, mis ei kuulu direktiivi rakendusalasse. Nii selgitatakse põhjenduspunktis 13, et „Euroopa Liidu lepingu V ja VI jaotises osutatud avaliku korra, riigikaitse, riigi julgeoleku ja riigi toimingutega kriminaalõiguse valdkonnas seotud tegevus ei kuulu ühenduse õiguse reguleerimisalasse, ilma et see piiraks Euroopa Ühenduse asutamis­lepingu artikli 56 lõikest 2, artiklist 57 või artiklist 100a tulenevaid liikmesriikide kohustusi; riigi majandusliku heaolu tagamiseks vajalik isikuandmete töötlemine ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, kui selline töötlemine on seotud riigi julgeoleku küsimustega”. Muus osas on Euroopa Kohtu praktikas rõhutatud, et direktiivi eesmärk on isikuandmete kaitse valdkonna täielik ühtlustamine liikmesriikides, vt EKo 24.11.2011 C-468/10 ja C-469/10, ASNEF ja FECEMD, p 28, 29. Ka andmekaitse käsiraamatus on rõhutatud, et liikmes­riikidel ei ole direktiivi rakendamisel üleliia tegutsemisruumi, vt Euroopa andme­kaitse­õiguse käsiraamat. Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet 2014, lk 18. Arvutivõrgus: http://www.echr.coe.int/Documents/Handbook_data_protection_EST.pdf (03.11.2016).

[26] Välja arvatud juhul, kui direktiivi art 13 kohaselt on võimalik erand, vt EKo 20.05.2003, C-465/00, C-138/01 ja C-139/01, Österreichischer Rundfunk jt, p 65; EKo 16.12.2008, C-524/06, Huber, p 48; EKo C-468/10 ja C‑469/10, ASNEF ja FECEMD jt, p 71.

[27] Euroopa andmekaitseõiguse käsiraamat (viide 26), lk 66.

[28] EKo C-468/10 ja C-469/10, ASNEF ja FECEMD, p 30; EKo 16.10.2016  C-582/14, Breyer, p 57.

[29] EKo C-468/10 ja C-469/10, ASNEF ja FECEMD, p 36; EKo C-582/14, Breyer, p 58.

[30] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isiku­andmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isiku­andmete kaitse üldmäärus). – ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88. Määruse art 6 lg‑s 1 sätestatakse isiku­andmete töötlemise seaduslikkus: „Isikuandmete töötlemine on seaduslik ainult juhul, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest, ning sellisel määral, nagu see tingimus on täidetud: […] f) isikuandmete töötlemine on vajalik vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andme­subjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid, eriti juhul kui andme­subjekt on laps”.

[31] EKo C-468/10 ja C-469/10, ASNEF ja FECEMD, p 47, 48; EKo C-582/14, Breyer, p 62.

[32] EKo C-468/10 ja C-469/10, ASNEF ja FECEMD, p 51, 52, 55.

[33] Andmekaitsedirektiivi art‑s 29 nähakse ette liikmesriikide järelevalveasutuste esindajatest töörühma moodustamine, millel on nõuandev funktsioon ja mis on oma töös sõltumatu. Töörühma ülesandeid täpsustatakse art‑s 30, mh annab töörühm soovitusi kõigis isikute kaitsmise küsimustes, mis on ühenduses seotud isikuandmete töötlemisega.

[34] Arvamus 06/2014 andmete vastutava töötleja õigustatud huvide mõiste kohta direktiivi 95/46/EÜ artikli 7 tähenduses. Artikli 29 alusel asutatud andmekaitse töörühm, 09.04.2014, lk 8. Arvutivõrgus: http://ec.europa.eu/justice/data-protection/article-29/documentation/opinion-recommendation/files/2014/wp217_et.pdf (25.11.2016).

[35] IKS § 11 lg 6 kohaselt on „isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine […] lubatud üksnes juhul, kui 1) kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi; 2) isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse“. Lõikes 7 on andmete kogumisele ja edastamisele seatud piiranguid, mh kohustus hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise ulatust.

[36] Riigikohus: „IKS § 11 lg-te 6 ja 7 regulatsioon vastab oma sisult andmekaitsedirektiivi artiklis 7 sätestatud isiku­andmete töötlemise seaduslikkuse kriteeriumile (punkt f). Ka isikuandmete kaitse seaduse seletuskirjast nähtub, et IKS § 11 lg‑d 6 ja 7 lisati eelnõule eesmärgiga reguleerida krediidivõimekuse hindamise eesmärgil andmete edastamise tingimusi kolmandatele isikutele ning aluseks oli andmekaitsedirektiivi artikli 7 punkt f.“ Vt RKHKo 3-3-1-70-11, p 18.

[37] RT I 2000, 92, 597; RT I, 06.01.2016, 7.

[38] S. Mikli (viide 2), lk 107; M. Mikiver. Kes on tarbija kliendiandmete peremees? Otseturustus krediidiasutuste näitel. – Juridica 2015/4, lk 268. Ka Euroopa Kohus on selles kontekstis rõhutanud, et erinevused liikmesriikide isiku­andmete töötlemise normide vahel kujutavad endast ohtu siseturule, vt EKo C-468/10 ja C-469/10, ASNEF ja FECEMD, p 27.

[39] Tln RgKo 3-11-2383.

[40] Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-468/10 ja C-469/10 tehti 24.11.2011, teisisõnu oli see olemas juba ligi aasta enne Tallinna Ringkonnakohtu otsust Citypargi asjas. Vt EKo C-468/10 ja C‑469/10, ASNEF ja FECEMD, p 51, 52 ja 55.

[41] Liiklusseaduse eelnõu algtekstis oli õigustatud huvi alusel juurdepääs § 180 lg‑s 8 reguleeritud järgmiselt: „Teaduslikul eesmärgil või muu õigustatud huvi puhul liiklusregistri elektroonsetele andmetele juurde­pääsu korra kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister määrusega.“ Vt Liiklusseaduse eelnõu 475 SE, vastu­võtmisega 17.06.2010. Seletuskirjas sisaldus vaid üks selgitav lause, et põhjendatud huviks saab pidada ka tööandja päringut lepingu alusel töötava juhi kohta. Eelnõu menetlemisel Riigikogus otsustati muuta avalikuks kõik liiklusregistri andmed, välja arvatud füüsilisi ja juriidilisi isikuid puudutavad andmed. Samuti nähti ette, et piiratud andmete väljastamise või andmete väljastamisest keeldumise otsustab Maanteeamet. Vt Seletuskiri liiklusseaduse eelnõu (475 SE) teiseks lugemiseks, lk 10. Arvutivõrgus: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e3506c40-055f-75e1-8d5b-0d6a0dcd8638/Liiklusseadus/.

[42] EKo C-468/10 ja C-469/10, ASNEF ja FECEMD, p 38.

[43] Riigikohus on rõhutanud, et kaalumissituatsioonis ei ole haldusorgani ülesandeks üksnes võrrelda eri huve ja selgitada välja neist kaalukamad. Haldusorgani ülesandeks on ka tasakaalustada eri kaalukaid huve. Vt RKHKo 28.04.2014, 3-3-1-52-13, p 31.

[44] Maanteeameti 09.11.2016 kiri (viide 16), lk 1 jj; õiguskantsleri 19.05.2016 kiri (viide 15).

[45] LS § 186 lg 5 kohaselt võivad teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik kehtestada tasulise parkimise. Teeomanik võib lepinguliselt volitada parkimist korraldama ka eraõigusliku juriidilise isiku.

[46] Riigikohus asus seisukohale, et kinnistu aiale kinnitatud väikesemõõtmeline valgel taustal teade tekstiga: „Eramaa. Läbipääs AS Morrison Invest lubadega. Parkimine 1000 EEK/kord“, kujutab endast pakkumuse esitamise ettepanekut, mitte aga pakkumust. Pakkumuseks saab seda pidada vaid juhul, kui teates on tahe sõlmida leping selgesti väljendatud, mida praegusel juhul aga ei ole tehtud. Vt RKTKo 20.10.2010, 3-2-1-75-10, p 13. Vt ka RKTKo 23.03.2016, 3-2-1-3-16; M.-K. Sild. Eraparklate parkimislepingute õiguslikke probleeme. – Juridica 2011/4, lk 310 jj.

[47] Vrd nt Tallinna liikumiskeskkonna arengustrateegia 2007–2035, lk 21, 23. Arvutivõrgus: http://www.tallinn.ee/est/Transpordisusteemi-uuendamine-linnaruumis (25.11.2016).

[48] Põhiõiguste riive aspektist ei ole määravat tähtsust asjaolul, kas omanik korraldab parkimist ise või on andnud selle üle teisele eraisikule. Isegi kui maaomanikule parkimiskorraldaja poolt lepingu alusel makstav tasu ei sõltu sellest, kas parkimistasu ka kätte saadakse, mõjutab see pikemas perspektiivis kinnisvara kasutusvõimalusi (kui eraparkla põhjendatud nõuete täitmine ei ole õiguslikult tagatud ja sellega kaasnev karistamatuse tunne ühiskonnas levib, siis muutub parkla pidamine ebamõistlikuks).

[49] Tühermaa kasutuselevõtt eraparklana võib olla samuti maaomaniku huvides, kelle maale hakataks niikuinii parkima (kui omanik ala just ei tarasta). Omanik saab parkimistasuga katta tühermaa heakorrastamise kulud, mis on vajalikud parkimisega kaasnevate pinnasekahjude ja naabritele negatiivsete mõjude (sh tolm) vältimiseks. Tüher­maade parklate kasutuselevõtu ja ehituslike ning heakorraeeskirjade jt nõuete kohta vt samuti õigus­kantsleri 19.05.2016 kiri (viide 15), lk 4–5.

[50] Arvamus 06/2014 (viide 35), lk 23 jj.

[51] Samas, lk 24.

[52] Samas, lk 34.

[53] Õiguskantsler aastaülevaade 2015/2016. Digimaailma inimene. Arvutivõrgus: http://oiguskantsler.ee/ylevaade2016/digimaailma-inimene (03.12.2016).

[54] RT I 2005, 26, 197; RT I, 22.06.2016, 28.

[55] Eeltõendamismenetlust saab seetõttu taotleda üksnes tõendite, aga mitte asjaolude kogumiseks, vt nt Tln RgKm 27.06.2006, 2-06-6061; Tln RgKm 14.03.2011, 2-11-3314.

[56] On leitud, et kui hakata andmeid väljastama eraparklatele, võivad hakata sedasama õigust nõudma ka näiteks autopesulad, rehvitöökojad, tanklad ja teised, kes osutavad samuti autoomanikule teenuseid, vt K. Helend-Aaviku. Kas eraparklates parkimistasust kõrvalehiilijate karistamatuse tundele pannakse punkt? – Õhtuleht, 06.06.2016. Arvutivõrgus: http://www.ohtuleht.ee/738022/kas-eraparklates-parkimistasust-korvalehiilijate-karistamatuse-tundele-pannakse-punkt.

[57] Vrd nt Harju MKo 07.08.2014, 1-14-4586.

[58] Karistusseadustiku (RT I 2001, 61, 364; RT I, 21.06.2016, 24) § 199 lg 1 sätestab, et võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

[59] Õigustatud huvi üle võiks arutleda ka olukorras, kus korterelamu ette on pargitud pikemat aega seisev sõiduk, mida keegi pole ammu kasutanud, ning tõusnud on küsimus, kas sõiduk kuulub korterelamu elanikule või on keegi kõrvaline isik toonud ja jätnud oma sõiduki sinna.

[60] Arvamus 06/2014 (viide 35), lk 50.

[61] Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (viide 3), § 19 komm. 3.1.2.1 (M. Ernits), § 26 komm. 6.1 (K. Jaanimägi). Nende omavaheline eristamine on seni vaieldav, vt samas, § 19 komm. 3.1.2. Vt ka P. K. Tupay, M. Mikiver. E‑riik ja põhiõigused. – Juridica 2015/3, lk 167.

[62] Maanteeameti 09.11.2016 kiri (viide 16), lk 3; Andmekaitse Inspektsiooni 01.11.2016 kiri (viide 20), lk 2. Samal seisukohal oli ka Tallinna Ringkonnakohus Citypargi asjas, vt Tln RgKo 3-11-2383, p 20.

[63] Õiguskantsleri poole pöördunud eraparkla kirjeldas konkreetset sõidukit, mis on avatud parkimisalal parkinud selle eest tasumata 30 korral, lisaks on sama sõiduk lahkunud korduvalt tasumata ka tõkkepuuga varustatud parkimis­majast. Esitati ka pildid, millest nähtus, et olles teise sõiduki järel parkimismajast välja sõitnud, sõitis sama sõiduk uuesti parkimismajja sisse, et viia enda järel veel teinegi sõiduk parkimismajast välja, kus viimane oli parkinud kolm ööpäeva selle eest tasumata. Sel viisil lahkuvat tõkkepuudega parklatest sõidukeid iga päev. Vt OÜ Europark Estonia 21.08.2015 avaldus õiguskantslerile, lk 15. Kättesaadav Õiguskantsleri Kantseleis.

[64] Facebookis asutatud eraldi grupis Stop Europark võib leida nii lukustatud ratastega sõidukiomanike appikutseid kui ka fotosid purustatud rattatõkistest. Samuti nähtub sellelt lehelt, et eraparkla esitatud süüteo­teated tõkiste lõhkumise kohta jätab politsei menetlemata, pidades seda omaabiks ka juhtudel, kui tõkised lõhutakse päevi hiljem. Arvutivõrgus: https://www.facebook.com/StopEuroparkEstonia/?fref=ts (03.11.2016).

[65] RT I 2001, 81, 487; RT I, 11.03.2016, 2.

[66] Riigikohus asus seisukohale, et „parkimistingimustes sätestatud parkimise korraldaja pandiõigus on kooskõlas VÕS-s üürileandja pandiõigust sätestava § 305 lg 1 esimese lausega, mille kohaselt on kinnisasja üürile­andjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. VÕS § 305 lg 2 kohaselt ei ulatu pandiõigus asjadele, millele ei saa pöörata sissenõuet (vt ka Riigi­kohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 11). Selliselt ulatub parkimise korraldaja pandiõigus VÕS § 305 lg 1 järgi ka parkimisalale paigutatud sõidukitele.“ Vt RKTKo 3-2-1-3-16, p 13. Saksamaal tegi Bundesgerichtshof eraparklast teisaldamise kohta teedrajava otsuse, mille kohaselt on teisaldamine lubatav, 2009. aastal, vt BGH, Urteil vom 5. Juni 2009 – V ZR 144/08. Vt ka S. Lorenz. Privates Abschleppen – Besitzschutz oder „Abzocke”? – Neue Juristische Wochenschrift 2009/15, lk 1025–1104; R. Koch. Erstattungsfähigkeit von Abschleppkosten. – Neue Juristische Wochenschrift 2014/51, lk 3681–3744; R. Koch. Rechte des Fahrzeughalters bei überhöhten Forderungen des Abschleppunternehmers. – Neue Zeitschrift für Verkehrsrecht 2016/8, lk 353–400; BGH: Aufwendungsersatz für die Entfernung eines Pkw von einem Privatgrundstück. – Neue Juristische Wochenschrift 2016/33, lk 2369–2448.

[67] RKTKo 3-2-1-3-16, p 13.

[68] Samas.

[69] Ühe eraparkla veebilehel selgitatakse: „Teisaldamisega seotud kulud on summas 105 €, millele lisandub alates neljandast päevast parkla hoiutasu 14 € ööpäevas.“ Arvutivõrgus: http://www.europark.ee/parkimise-abi/parkimine-eramaal. Vrd ka Tln RgKo 22.08.2016, 2-15-7798, p 5 ja 8.

[70] Asjaõigusseadus, § 292 jj. – RT I 1993, 39, 590, RT I, 30.06.2015, 41.

[71] Õiguskantsler tõi välja: „Andmete väljastamine on ka parkijale endale oluliselt vähemkoormav võrreldes ratta lukustamise või sõiduki teisaldamisega. Teisaldamine tekitab täiendavat liikluskoormust.“ Vt õiguskantsleri 19.05.2016 kiri (viide 15), lk 2.

[72] Ka andmekaitse töörühma seisukoha järgi on olulise kaaluga küsimus, kas isikul on võimalik isikuandmete töötlemisest loobuda, vt Arvamus 06/2014 (viide 35), lk 45.

[73] Õiguskantsleri 19.05.2016 kirja (viide 15) p 3: „Lepingu rikkuja saab andmete väljastamist vältida, tasudes ettenähtud tähtaja jooksul leppe­trahvi. Õigus andmete saamiseks tekib alles peale selle tähtaja möödumist.“

[74] PS § 14 tõlgendamise kohta vt Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (viide 3), § 14 komm. 2.3 jj (N. Parrest).

[75] Tln RgKo 3-11-2383, p 21.

[76] RKTKo 3-2-1-3-16, p 11.

[77] Liiklusregistri pidamise põhimäärus (viide 21), § 9.

[78] RKTKo 3-2-1-3-16, p 11.

[79] RKTKo 17.12.2012, 3-2-1-161-12, p 14.

[80] Maanteeamet peaks oma töökorraldust muutma, looma eraldi struktuuriüksuse ja arvestama lisanduva rahalise kuluga ca 310 000 euro ulatuses. Piiratud ressursside tingimustes takistaks see Maanteeameti põhiülesannete täitmist. Vt Maanteeameti 09.11.2016 kiri (viide 16), lk 4, 5.

[81] RKÜKo 22.04.2014, 3-3-1-51-13, p 76, 77 ja 84.

[82] Hirte on seisukohal, et teabe väljastamist kaaluvad haldusorganid ei tohi ühelgi juhul tugineda väitele, et nende ülesanne ei ole abistada eraisikuid tsiviilõiguslikes vaidlustes. Vastupidi: kui on tegemist põhi­õigus­relevantsete positsioonide teostamisega, on nad lausa kohustatud neid positsioone silmas pidama. Vt H. Hirte (viide 8), lk 1903.

[83] Riigilõivuseaduse (RT I, 30.12.2014, 1; RT I, 25.10.2016, 24) § 221 lg 1 sätestab, et ühekordse taotluse alusel liiklusregistri andmete ja andmetest välja­võtte või muu dokumendi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 8 eurot iga töötunni eest.

[84] Liiklusregistri elektroonsetele andmetele juurdepääsu korra § 3 lg 3 teine lause näeb ette võimaluse reguleerida püsiva andmeväljastuse lepingus ka teenuse maksumus. Kaudselt seab sellele piiri ühekordse taotluse korral võetava riigilõivu suurus (ei ole mõtet sõlmida lepingut mitme taotluse menetlemiseks ühekordse taotluse menetlusega võrreldes oluliselt kallimatel tingimustel).

[85] RT I 2001, 58, 354; RT I, 25.10.2016, 5.

[86] Menetluse keerukusel avaliku võimu jaoks võib olla mõju ka taotlejale, sest keerukus võib mõjutada seadus­andjat riigilõivu suuruse kehtestamisel.

[87] RT I 2001, 58, 354; RT I, 25.10.2016, 5.

[88] Maanteeameti 09.11.2016 kiri (viide 16), lk 5.

[89] RKHKm 08.06.2016, 3-3-1-12-16, p 9; RKHKo 13.10.2010, 3-3-1-44-10, p 13.

[90] RKHKo 10.03.2015, 3-3-1-83-14, p13; RKHKo 12.06. 2012, 3-3-1-3-12, p 20.

[91] RKHKm 3-3-1-12-16, p 10.

[92] Vrd nt RKHKo 23.05.2013, 3-3-1-19-13, p 19.

[93] RKHKo 12.06.2012, 3-3-1-3-12, p 25. Tõsi, ühes esimeses Riigikohtu lahendis, mis käsitles isikuandmeid sisaldava teabenõude täitmisest keeldumist, ärakuulamise küsimust ei tõusnud, vt RKHKo 23.10.2003, 3-3-1-57-03.

[94] Tln RgKo 16.07.2015, 3-12-983, p 20; viitega ka Tln RgKo-le 16.07.2015, 3-12-925, p 13.

[95] Tln RgKo 11. 04.2014, 3-12-960, p 13.

[96] RKHKo 10.06.2016, 3-3-1-84-15, p 18.

[97] Direktiivi art 11 kohaselt peab liikmesriik juhul, kui andmeid ei ole saadud andmesubjektilt, ette nägema, „et hiljemalt isikuandmete salvestamise ajal, või kui andmed kavatsetakse avalikustada kolmandale isikule, siis hiljemalt andmete esmakordse avaldamise ajal esitab vastutav töötleja või tema esindaja andmesubjektile vähemalt järgmise teabe, kui ta seda juba ei tea: vastutava töötleja ja tema võimaliku esindaja andmed, töötlemise eesmärk, täiendav teave, näiteks asjaomaste andmete liik, vastuvõtjad või vastuvõtjate kategooriad, isiku enda kohta käivate andmetega tutvumise ja nende parandamise õiguse olemasolu, kuivõrd selline täiendav teave on vajalik, et tagada andmesubjektide suhtes õiglane andmete töötlemine, võttes arvesse andmete töötlemise konkreetseid asjaolusid“.

[98] Direktiivi art 6 lg 1 p‑s a nähakse ette, et liikmesriigid sätestavad selle, et isikuandmeid töödeldakse õiglaselt ja seaduslikult. Sätet üle võtvas IKS § 6 p‑s 1 sätestatakse, et „[i]sikuandmete töötleja on kohustatud isikuandmete töötlemisel järgima järgmisi põhimõtteid: […] seaduslikkuse põhimõte – isikuandmeid võib koguda vaid ausal ja seaduslikul teel“.

[99] EKo C-201/14, Bara jt, p 34.

[100] Samas.

[101] H. A. Wolff, S. Brink. Beck’scher Online-Kommentar Datenschutzrecht. Bundesdatenschutzgesetz. 17. Aufl. 01.05.2016 § 16. Datenübermittlung an nicht-öffentliche Stellen.

[102] P. Gola, C. Klug, B. Körffer. Bundesdatenschutzgesetz. 12. Aufl. Verlag C.H. Beck München 2015, § 16 „Datenübermittlung an nicht-öffentliche Stellen“.

[103] H. A. Wolff jt (viide 102), § 16.

[104] Direktiivi art 11 lg-s 1 sätestatud teavitamiskohustuse eelduseks on „kui ta seda juba ei tea“ (vt art 11 sõnastuse kohta viide 103). Lisaks sätestab IKS § 15 lg 2 p 3, et andmesubjekti ei ole vaja tema isikuandmete töötlemisest teavitada, kui isikuandmete töötlemine on ette nähtud seaduses, välislepingus või Euroopa Liidu Nõukogu või Euroopa Komisjoni vahetult kohaldatavas õigusaktis. Antud juhul on kolmandale isikule õigustatud huvi alusel isiku­andmete andmine ette nähtud nii seaduses kui ka andmekaitsedirektiivis, mis on riigi­siseses kohtus vahetult kohaldatav Euroopa Kohtu praktika kohaselt (EKo C-468/10 ja C-469/10, ASNEF ja FECEMD, p 51, 52 ja 55). Samas tuleb aga arvestada, et andmekaitsedirektiiv sätestab teavitamiskohustuse (v.a andme­subjekti eelneva teadlikkuse korral). Teisisõnu ei oleks andmesubjekti teavitamata jätmine ainult IKS § 15 lg 2 p‑le 3 tuginedes ilmselt kooskõlas direktiiviga.

[105] Andmesubjekti teadlikkus võib tuleneda ka sellest, kui isikuandmete edastamine on ette nähtud õigusaktis. Ka IKS § 15 lg 2 p 3 sätestab, et andmesubjekti ei ole vaja tema isikuandmete töötlemisest teavitada, kui isiku­andmete töötlemine on ette nähtud seaduses, välislepingus või Euroopa Liidu Nõukogu või Euroopa Komisjoni vahetult kohaldatavas õigusaktis. Antud juhul on kolmandale isikule õigustatud huvi alusel isikuandmete andmine LS § 184 lg‑s 4 ette nähtud. Vrd ka EKo C-201/14, Bara jt, p 37–38. Viidatud kohtuasjas märkis kohtujurist, et „kui lugeda direktiivi 95/46 artikli 11 lõiget 1 selle direktiivi põhjendustest 39 ja 40 lähtudes, on seal silmas peetud juhtusid, kus töödeldakse andmeid, mis ei ole saadud andmesubjektidelt, eriti kui need on õigus­päraselt kolmandale isikule avaldatud, samas kui avaldamist ei nähtud andmete kogumise ajal ette. […] Sama direktiivi artikli 11 lõike 2 kohaselt ei kohaldata lõiget 1 muu hulgas siis, kui selliste andmete salvestamine või avalikustamine on seaduses selgelt sätestatud, ning sellistel juhtudel peavad liikmesriigid ette nägema vajalikud tagatised.“ Vt kohtujurist Pedro Cruz Villalóni ettepanek EK asjas C-201/14, Bara jt, p 57, 58.

[106] Isegi kui leida, et lisaks IKS-s sätestatud teavitamise sätetele tuleb kohaldada HMS §‑i 40, tuleks kontrollida, kas tegemist ei ole HMS § 40 lg 3 p‑s 2 sätestatud erandiga, mille kohaselt ei pea ärakuulamist tagama, kui menetlus­osalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisa­andmete saamiseks. Riigikohtu praktikas on kõnealune erand seotud küll olukorraga, kus haldusorganil puudub kaalutlus­õigus. Vt RKHKo 17.06.2011, 3-3-1-37-11, p 13. Samas tekib küsimus, millised peaksid olema tagajärjed, kui sõidukiomanik esitab andmete edastamise kohta vastuväite, ehk kas on mõistlik, et selle alusel tekkiva vaidluse peaks lahendama Maanteeamet haldusmenetluses HMS § 6 kohaselt uurimispõhimõtet rakendades. Vaidlus selle üle, kas parkimistasu jäeti maksmata, on olemuselt eraõiguslik ning ilmselt ei saa pidada parimaks lahenduseks selle küsimuse lahendamist haldusorgani või halduskohtu poolt. Pealegi lahendaks see ainult isikuandmete edastamise lubatavuse küsimuse – tasumise nõudega peaks eraparkla ikkagi maakohtusse pöörduma.

[107] LS § 184 lg 12 ja liiklusregistri elektroonsetele andmetele juurdepääsu korra § 3 lg 3.

[108] Maanteeameti 09.11.2016 kiri (viide 16), lk 4. Õiguskantsler seevastu pakkus ise välja rea kriteeriume ja leidis, et tingimustele vastamise korral võib anda eraparklale õiguse saada andmeid pidevalt, vt õiguskantsleri 19.05.2016 kiri (viide 15), lk 2.

[109] H. Hirte (viide 8), lk 1903.

[110] Õiguskantsler leidis, et eraparklal on võimalik jäädvustada sõiduk, tagada foto autentsus, varustada see näiteks ajatempliga, vt õiguskantsleri 19.05.2016 kiri (viide 15), lk 2. Tuleb aga rõhutada, et õigus­kantsleri seisukoht puudutas üksnes eraparklaid, kelle vajadus andmeid saada on pidev ja püsiv ning kellel seetõttu on mõistlik selline infotehnoloogiline võimekus tagada.

[111] Lisaks rõhutas Riigikohus: „Kuigi halduseeskiri peab abistama haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Seega peab haldusel olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka haldus­eeskirjas sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb halduseeskirja kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet.“ Vt RKHK 16.01.2008, 3-3-1-81-07, p 13–14; vt ka RKHKo 18.12.2014, 3-3-1-77-14, p 18.

[112] Parkimisettevõtja peab olema parkimise head tava järgiva parkimisoperaatorite organisatsiooni liige. Enne elektroonilise juurde­pääsu saamist peab ettevõtja läbima kuue kuu pikkuse katseaja, mille jooksul tema päringutele vastatakse käsitsi. Vt Driver & Vehichle Licencing Agency. Release of information from DVLA’s registers. Arvutivõrgus: https://www.gov.uk/government/uploads/system/uploads/attachment_data/file/433570/INF266_210515.pdf.

[113] “There is a high level of assurance that processes and procedures are in place and are delivering data protection compliance. The audit has identified only limited scope for improvement in existing arrangements and as such it is not anticipated that significant further action is required to reduce the risk of non-compliance with the DPA.” Vt Information Commissioners Office. Driver and Vehicle Licensing Agency (DVLA). Data protection audit report. Executive summary. May 2016. Arvutivõrgus: https://ico.org.uk/media/action-weve-taken/audits-and-advisory-visits/1624289/dvla-data-protection-audit-report-final-report-executive-summary.pdf.

[114] “The data sharing agreement contains a dedicated section on data security, alongside a schedule that details very clearly the specific security requirements a company must have in place to have access to keeper data.” Vt Information Commissioners Office. Driver and Vehicle Licensing Agency (DVLA). Data protection audit report. (viide 114).

[115] Andmekaitse Inspektsiooni 27.05.2016 kiri (viide 20), lk 1.

[116] Ajakirjanduses avaldasid andmekaitseeksperdid muret: „Ma ei muretse nende pärast, kes võlast pääsemiseks püüavad privaatsuse ettekäände taha pugeda. Küll aga tuleb ära hoida niisugused jutuajamised: „Kuule, Sa töötad parkimisfirmas, tee mulle teene ja lisa oma päringutele need autonumbrid – mul on vaja nende omanike koduseid aadresse ja mobiilinumbreid!““ Vt AKI: parkimisvõlglaste teabe väljastamisel tuleb olla väga ettevaatlik.“ – Pealinn, 24.05.2016. Arvutivõrgus: http://www.pealinn.ee/koik-uudised/aki-parkimisvolglaste-teabe-valjastamisel-tuleb-olla-vaga-ettevaatlik-n170141 (25.11.2016).

[117] Maanteeameti 09.11.2016 kiri (viide 16), lk 3, 4.

[118] Õiguskantsleri 19.05.2016 kiri (viide 15), lk 3.

[119] „Maanteeamet saab andmete väljastamise lepingu sõlmimisel nõuda, et eraparkla peab tagama isikuandmete kaitse seaduses sätestatud nõuete järgimise (eriti § 6, §-d 24jj). Ligipääs liiklusregistrist väljastatud andmetele tuleb tagada üksnes nõuete esitamisega tegelevatele töötajatele. Samuti tuleb seada tingimus, et andmed kustutatakse, kui neid enam vaja ei ole. Kõik andmetega tehtavad toimingud tuleb logida. Ettevõtja isikuandmete töötlemise põhimõtted (privaatsuspoliitika) tuleb avalikustada ettevõtja veebilehel.“ Vt õiguskantsleri 19.05.2016 kiri (viide 15), lk 3. Ka andmekaitse töörühm rõhutas, et tähelepanu tuleb pöörata isiku­andmete töötlemise viisile ja eraelu puutumatust soodustava tehnoloogia kasutamisele ning sellele, milliseid kaitse­meetmeid on isikuandmete vastutavad töötlejad võtnud isikuandmete kaitsmiseks, vt Arvamus 06/2014 (viide 35), lk 42, 43.

[120] EKo C-342/12, Worten, p 28.

[121] Samas, p 24.

[122] Samas, p 25.

[123] Liiklusregistrist päringu vastuse andmisel kontrollib infosüsteem, kas küsitava sõidukiga on seotud teatav arv fotosid. Autori hinnangul tasub valepäringu riski ärahoidmiseks kaaluda automaatteavituse saatmist sõiduki omanikule.

[124] IKS § 24–26. IKS § 25 lg 2 p 3 kohaselt on isikuandmete töötleja kohustatud tagama, et tagantjärele oleks võimalik kindlaks teha, millal, kelle poolt ja milliseid isikuandmeid salvestati, muudeti või kustutati või millal, kelle poolt ja millistele isikuandmete andmetöötlussüsteemis juurdepääs saadi.  Andmekaitse töörühm soovitas võtta arvesse ka meetmeid, mida vastutav töötleja kavatseb isiku­andmete töötlemise üldpõhimõtete järgimiseks võtta, vt Arvamus 06/2014 (viide 35), lk 33.

[125] Autori hinnangul on ka elukohaandmete avalikkus probleemne. Kinnistusraamatu avalikkus tähendas sisuliselt üht 1995. aastal ja midagi hoopis muud aastal 2016, kui pea igaühel on nutitelefon taskus. Õigus­kantsleri poole on pöördunud avaldaja, keda tuldi koju ähvardama, ja avaldaja arvates osutus see võimalikuks just tänu kinnistus­raamatu andmete avalikkusele Internetis. Selleks et igaüks võiks lihtsalt ees- ja perekonnanime sisestamisel saada andmeid näiteks kohtunikele, prokuröridele, kriminaalpolitseinikele, sotsiaaltöötajatele, perevägivalda kannatanud isikutele kuuluva kinnisvara kohta (koos lingiga Maa-ameti kaardiserveri aerofotodele), peaks olema kaalukas põhiõiguse riivet lubav eesmärk.

[126] Õiguskantsleri 20.01.2015 märgukiri nr 6-10/131531/1500279. Arvutivõrgus: http://oiguskantsler.ee/et/seisukohad/seisukoht/margukiri-elukohaandmete-avalikustamine-seoses-intellektuaalomandi-kaitsega (03.12.2016).

[127] Seejuures on Euroopa Kohtu praktikas rõhutatud, et õigus isikuandmete kaitsele ei ole siiski absoluutne põhimõte, vaid sellega tuleb arvestada vastavalt selle ülesandele ühiskonnas (EKo 12.06.2003, C-112/00, Schmidberger, p 80) ning et liikmesriigid peavad jälgima, et nad tuginevad andmekaitsedirektiivi sellisele tõlgendusele, mis võimaldab tagada õiglase tasakaalu liidu õiguskorras kaitstud eri põhiõiguste ja ­‑vabaduste vahel, vt EKo C-468/10 ja C-469/10, ASNEF ja FECEMD, p 43. Ka andmekaitse töörühm on seisukohal, et direktiiv on koostatud eesmärgiga jätta ruumi tõlgendamiseks ja huvide tasakaalustamiseks, vt Arvamus 06/2014 (viide 45), lk 11.