Õiguskantsleri nõunik Külli Taro: Eesti riigi õigus ehk 300 000 eurot aastas veel ühele kehandile

ERR, 21. september 2018

Ei saa aru, milleks on vaja luua veel üks täiendav juriidiline kehand, koos täiendavate administreerimiskuludega. Miks ei võiks seda raha anda otse ülikoolile või kasvõi ülikoolidele, kommentaarib Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris Urmas Reinsalu plaani luua veel üks riigi sihtasutus.

Tööandjate manifest, õiguskantsleri aastaülevaade, ravikindlustussüsteemi muutmisettepanekud, Danske rahapesuskandaal, Tallinna Tehnikaülikooli (uue nimega TalTechi) suurejoonelised juubelipidustused ja riigieelarve arutelud valitsuses. Need on vaid mõned teemad möödunud nädalast. Lisaks toimus palju huvitavat uudisvoost väljaspool.

Samal ajal kui tööandjad ja õiguskantsler kutsusid veel kord riiki üles loobuma ebavajalikest tegevustest ja vähendama dubleerimist, küpses justiitsministeeriumis üks täpselt vastupidine plaan. 

Justiitsminister esitas valitsusele otsustamiseks korralduse eelnõu, millega loodaks uus riigi sihtasutus nimega Eesti riigiõiguse instituut. Põhikirja projekti järgi saaks uue instituudi eesmärgiks Eesti riigi õiguse õpetamise ja teadusliku uurimise edendamine. Just nimelt "Eesti riigi õiguse", lahku kirjutatult, mitte riigiõiguse, mis on eraldi õigusharu, nagu eraõigus või karistusõigus. Ma väga loodan, et tegemist on kirjaveaga ja riiklikku õiget õigust siiski ette kirjutama ei hakata. 

Instituudi tegevuste hulka hakkaks kuuluma kõrgkoolide toetamine riigiõiguse õppejõudude palkamisel, riigiõiguse õppevahendite väljaandmine, üliõpilastele teadustööde konkursside korraldamine, teaduskonverentside organiseerimine, rahvusvaheline koostöö. Ma olen täiesti kindel, et nende ülesannetega saaks Tartu Ülikooli õigusteaduskond ja ülikooli asutatud sihtasutus Iuridicum ka ise suurepäraselt hakkama. Seda kõike on nad siianigi teinud ja jätkavad ka edaspidi. Lihtsalt ülikooli palgad, eriti õppejõudude töötasu on õigusvaldkonna tööturul konkurentsivõimetud. Häid õigusteadlasi, kes oleks valmis pühenduma õppetööle, ongi seetõttu keeruline leida.

Raha uue instituudi loomiseks on planeeritud juba selle aasta eelarves. Nüüd ja edaspidi hakatakse igal aastal instituudile eraldama 300 000 eurot. Esitatud finantsplaani järgi kuluks pool eelarvest instituudi enda ülalpidamiseks. Näiteks PR-kuludeks on juba sel aastal kavandatud koguni 38 000 eurot. Palgata plaanitakse kuni kaks inimest. Need aga tegeleks peamiselt instituudi administreerimisega. Sisuliste tegevuste tarbeks antakse raha teistele.

Vähemalt nii loeb valitsusele esitatud tegevuskavast ja finantsplaanist välja. Kokkuvõttes ei jäägi lõpuks põhitegevuseks ehk õppejõudude palkamiseks või muudeks Eesti õigusharidust ja õigusteadust edendavateks töödeks palju raha üle. Luuakse üks täiendav vahenduskontor. Aga see-eest hästi kallis. 

Ei saa aru, milleks on vaja luua veel üks täiendav juriidiline kehand, koos täiendavate administreerimiskuludega. Miks ei võiks seda raha anda otse ülikoolile või kasvõi ülikoolidele? Tulevikus, näiteks kõrghariduse rahastamismudeli muutmisel, oleks vajadusel lihtsam ka riigieelarvest eraldise maksmine ära lõpetada. Poleks vaja tegeleda ühe täiendava asutuse sulgemisega. Teame praktikast, et selliste asutuste loomine käib kergelt, kuid kinni panemine on väga raske.

Õnneks ei ole valitsus veel otsust teinud. Nii jääb siiski lootus, et riigiõiguse õpetamiseks ja edendamiseks  mõeldud raha siiski ilma keerdkäikudeta sihtkohta jõuab. Selleks pole vaja valitsuse asutatud sihtasutust justiitsministeeriumi valitsemisalas. Riikliku instituudi kontseptsioon on ka muidugi põhimõtteliselt vastuoluline.

Just selliste täiendavate vahelülide loomise eest hoiatas ka 2014. aastal Eesti Koostöö Kogus valminud "Riigipidamise kava". Sest riigi kulude analüüsist selgus, et iga uus asutus kipub ikka pigem paisuma. 

Lõpetuseks midagi positiivset ka. Tahan tunnustada tervise- ja tööminister Riina Sikkutit, kes lähenevatest valimistest hoolimata tegeleb usinalt sisulise tööga. Üleüldse on hea kuulata ja lugeda tema asjalikke ja arukaid sõnavõtte. Kõigega ei pea ju nõustuma. Eriti kui küsimus maailmavaates või võimalikus mõjuhinnangus poliitilistele valikutele. Aga julge pealehakkamine ja keskendumine tööle, milleks minister ametisse määratud, väärivad siirast austust.