Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Õiguskantsleri nõunik Heili Sepp: Kaalul on sõnavabadus

Postimees, 4. veebruar 2017

Kujutage ette traagilist sündmust ühel juulipäeval. Autojuht rammib jalakäijaid, tappes neist kolm ja vigastades kaheksat. Seejärel viskub ta sillalt alla. Ta vahistatakse ja järgneb kriminaalmenetlus. Ajakirjanikud, kas see on midagi, millest te sooviksite kirjutada ja millest lugejad sooviskid lugeda? Või peaks hoopis küsima: kas lugejatel on õigus lugeda, mis sellise surmasõiduni viis ja mis saab kahtlusalusest edasi? Ning: ajakirjanikud, kas tunnete, et teil on kohustus sellest kirjutada?

Võtan riski ja oletan, et jah-vastused jäävad peale. Arvan seda eeskätt põhjusel, et kriminaalmenetluse andmete kajastamisel paistab meediapilt olevat sagedasti just nende jaade nägu. See ei ole etteheide. Küsimused ülal on õiged, nii nagu võivad õiged olla ka jaatavad vastused. Oluline on aga mitte unustada, et need ei ole ainsad küsimused, mida tuleb esitada, et hinnata käimasoleva kriminaalmenetluse andmete avaldamise õigustatust ajakirjanduses. Neist teistest, vahel vaeslapsena ajakirjandusvabaduse varju jäävatest olulistest küsimustest kavatsengi allpool rääkida, fookuse meedia tegevusel.

Kõigepealt: väljendusvabadus, ajakirjandusvabadus sealhulgas, on omaette väärtus. Seda kaitsevad nii Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 45 kui Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artikkel 10.  Väljendusvabadus on osa demokraatia põhimõttest. Ilma selleta oleks meil raske astuda vastu võimu omavolile või kuritarvitustele ning teha põhistatud valikuid. Pressivabadus omakorda annab lisaks igaühele võimaluse osaleda poliitilises debatis, mis on demokraatliku ühiskonna sügavaks olemuseks. Ajakirjandus on kohustatud andma edasi teavet ja mõtteid nii poliitilistel teemadel kui ka teistes avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes. Kõiges selles ei ole kahtlust.

Enamgi veel, ka kohtumenetlus, olgu toimuv või eelolev, ei ole nii püha, et peaks panema väljendusvabaduse kummardajad automaatselt oma graali otsinguid katkestama. Nende kahe eesmärgi vahel ei ole otsesõnu konflikti. Ka Euroopa Inimõiguste kohus (EIK) on korduvalt toonitanud, et kuigi kohus täidab keskset osa seadustest kinnipidamisel ja õigluse tagamisel demokraatlikus ühiskonnas ja vajab selleks avalikkuse usaldust, ei toimi ta vaakumis ja väljaspool avalikkuse õigustatud huvi, hinnanguid ja kriitikat. EIK on sõnastanud seda lausa nii: „Oleks eriti mõeldamatu, et kohtuistungite üle ei toimu üldse mingit eelnevat või paralleelset diskussiooni, olgu siis erialaväljaannetes, üldises pressis või rahva seas. Mitte üksnes ei ole meedia ülesandeks jagada sellist informatsiooni ja mõtteid, vaid ka avalikkusel on õigus neid saada.“

Suurepärane? Jah. Aga.

Sest just „aga“-ga jätkab ka EIK lahendis Bédat vs Šveits (29.03.2016), mida just tsiteerisin: „Samas tuleb võtta arvesse igaühe õigust õiglasele kohtupidamisele, nii nagu seda kaitseb  Konventsiooni Art 6 lg 1, mis kriminaalasjades hõlmab õigust erapooletule kohtule ja süütuse presumptsioonile.“ Sõna- ja väljendusvabadus ei ole piiramatu. Nii Põhiseaduse § 45 kui ka EIÕK artikkel näevad 10 ette, et väljendus- ja sõnavabadust ning seega ka pressivabadust võib piirata, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik näiteks riigi julgeoleku huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks. Mõistagi tohivad lubatavad piirangud olla vaid mõõdukad, et need ei avaldaks meediavabadusele jahutavat mõju (nn „cfilling effect“).

Kõige sagedamini on EIK praktikas kriminaalmenetluse andmete avalikustamisel tõusetunud küsimus just sõnavabaduse ja eraelu puutumatuse tasakaalustamisest. Enamasti tulnud EIK-l neil kordadel otsustada, kas ajakirjaniku või väljaande karistamine, mis on järgnenud kriminaalmenetlusest pärineva materjali kajastamisele, on kooskõlas art-s 10 sätestatud sõna- ja pressivabadusega. Mõnikord on selleks süüteoks, mille eest ajakirjanikku karistatakse, olnud laim, mõnikord andmete avaldamise keelu rikkumine. Vahel väljendusvabaduse ebakohane riive leidub, vahel mitte.

Eesti kontekstis võib tõmmata paralleeli näiteks KarS §-ga 1571, mis ette esimeses lõikes näeb väärteovastutuse delikaatsete isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest ja teises lõikes kriminaalvastutuse sama teo eest, kui sellega tekitati teisele isikule ka kahju. Delikaatseteks isikuandmeteks on seaduse kohaselt näiteks andmed terviseseisundi kohta, aga ka andmed süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne avalikku kohtuistungit või menetluse lõpetamist.  Ajakirjanikud juhataksid mu kindlasti ka une pealt kiirelt edasi isikuandmete kaitse seaduse § 11 lõike 2 juurde, mille kohaselt võib isikuandmeid ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil meedias avalikustada, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi. Ja avalik uudishimu on ju ometi avalik huvi? Jätan selle küsimuse esialgu retooriliseks ning lisan, et mitte iga avalik huvi ei üle ülekaalukas. Ka ei saa unustada, et sama säte lubab avalikustamist sel alusel vaid siis, kui see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning see ei kahjusta omakorda ülemääraselt isiku õigusi. Ajakirjandusvabadus on tähtis, aga see ei ole püham kui näiteks PS §-s 26 ja EIK art-s 8 kaitstud õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Miks peaks ajakirjandusväljaanne aga laskma end häirida Põhiseaduses või konventsioonis sätestatud riigi kohustustest põhiõigusi tagada? EIK on leidnud, et kuigi Art 8 põhieesmärk on kaitsta üksikisikut avaliku võimu meelevaldse sekkumise eest, ei tähenda see riigi jaoks üksnes kohustust hoiduda sellisest sekkumisest, vaid lisaks võivad riigil olla ka positiivsed. Seda positiivset kohustust võib riik täita näiteks selliste meetmete kehtestamisega, mille eesmärk on tagada eraelu puutumatuse kaitse ka eraisikute vahelises suhtluses.

Nagu ülal korraks viidatud, et ole aga eraelu puutumatus ainus põhiõigus, mis väljendusvabadusega maad võtab. Õigus õiglasele kohtupidamisele on sama oluline. Kohtuasjas Bédat vs Šveits rõhutas EIK taas, et artiklites 10 ja 6 lg 1 tagatud õigused väärivad põhimõtteliselt samaväärset kaitset, kuid kriminaalmenetluse saladusele võib anda lisakaitse, arvestades süütuse presumptsiooni ja muud kriminaalmenetluses kaalul olevat. Kohus rõhutas, et uurimissaladus on muuhulgas seatud kaitseks tõendite hävitamise ja võltsimise eest.

Eesti õiguses näeb KrMS § 214 ette kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu, mille rikkumise eest võib ähvardada ka ajakirjanikku või väljaannet eeluurimiskohtuniku määratav trahv. Olukord on selge kohtueelse menetluse ajal, kuid pärast kriminaalasja kohtusse saatmist on menetlusandmete lubamatu avalikustamise tagajärjed mõnevõrra segased. Möödunud sügisel läbis Riigikohtu koguni kaks juhtumit (lahendid nr 3-1-1-74-16 ja 3-1-1-80-16), kus kohus oli menetlusse võetud kriminaalasjas keelanud menetlusandmete avaldamise meedias, keeldu rikuti ning kohus reageeris sellele trahviga. Õiguslik lähenemine oli mõlemal juhul erinev, kuid Riigikohus tunnistas mõlemad lahendused ekslikuks, mööndes, et kehtiv seadus ei võimaldagi selles faasis sisuliselt väljaspool kinnise kohtuistungi reegleid menetlusandmete avaldamist piirata. Tuleb vaid nõustuda Riigikohtuga, kes näeb siin seaduselünka, mida seadusandjal on võimalik parandada.

Siinkohal sobiks parandada üks leviv eksiarvamus, justkui prokuratuuri poolt koostatud kriminaaltoimik, mille koopiad kaitsjale on üle antud, ongi juba avalikustamisele määratud ja selle kas või jupphaaval avaldamine ajakirjanduses ei saa seetõttu rikkuda kellegi õigusi.

Kaitsjatele toimiku andmine ei tähenda, et kõik selles sisalduv saaks avalikuks. Esiteks on võimalik, et kohtuistung kuulutatakse kinniseks, kasvõi osaliselt. Seda saab teha alustel, mis tulenevad PS §-st 24, nagu näiteks perekonna- ja eraelu kaitseks või kui seda nõuavad õigusemõistmise huvid. Teiseks ei pruugi pooled – prokuratuur ja kaitsja – esitada kohtule kõiki tõendeid, mis sisalduvad prokuratuuri kriminaaltoimikus. Selleks võib olla erinevaid põhjuseid:  näiteks muutub kohtus kaitseversioon või muudab tunnistaja ütlusi. Eesti üldmenetluses (nö täiemahulises kriminaalmenetluses) kehtib juba aastaid kahe toimiku süsteem ehk prokuratuuril ja kohtul on kummalgi oma toimik, mis ei kattu. Üldreegel on seejuures, et isikulised tõendid tuleb kohtul vahetult üle kontrollida (so istungil üle kuulata), mistõttu ideaalsetes oludes ei peakski toimikusse kogutud ülekuulamisprotokollid kohtuni jõudma. Lisaks eelnevale on veel nüansse, mis kinnitavad, et kaitsjale antud toimik ei ole automaatselt avalikustamisele määratud. Nii näeb KrMS näiteks ette, et kui jälitustoimingu materjale säilitatakse kriminaaltoimikus, siis kriminaaltoimiku avalikustamisel vastavalt avaliku teabe seadusele (loe: näiteks ajakirjaniku teabenõude alusel) varjatakse andmed isikute kohta, kes ei olnud süüdistatavad, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt riivati ning kelle õigusi või vabadusi võidakse avalikustamisega oluliselt kahjustada. Kaitsjale jagatud toimikus need andmed kinni kaetud ei ole.

Ka tuleb arvestada, et kui ajakirjandus avalikustab prokuratuuri süüdistusmaterjali omatahtsi, siis on tõenäosus, et ta ei tee seda kaitseõiguse seisukohalt tasakaalustatult, oluliselt suurem kui siis, kui materjale avalikustatakse riigi loal (viimast muidugi eeldusel, et riik ei riku süütuse presumptsiooni). Kohtumenetluses toimub on toimikumaterjali avalikustamine võistleva kohtumenetluse reeglite kohaselt, mis tähendab, et kaitse poolel on võimalus igal sammul prokuratuuri tõendeid rünnata. Kohtuni jõuab tõendusmaterjal seega nö 2Dvormis ( prokuratuuri ja kaitsja rakursi alt), mis annab tervikliku perspektiivi. Kui ajakirjandusväljaanne ei paku just kaitsjale sama suurt sõnaruumi kui prokuratuuri materjalidele, siis on meedia omaalgatusliku avalikustamise korral objektiivse pildi esitamine eriti vähetõenäoline.

Kokkuvõttes võib nö prokuratuuri toimikus olla nii materjali, mis ei ole mõeldud avalikkuse silmadele, kui ka materjali, mis ei jõuaks isegi kohtunikuni mitte. Lisaks tuleb arvestada, et prokuratuuri toimiku sisu peaks jõudma kohtuni alles korrektse menetluse käigus, ega tohiks mõjutada teda kohtumenetluseväliselt. Alahindamata kohtunike sirgeselgsust ja oskust end meediamäsust kõrvale hoida, tuleb silmas pidada, et oluline pole mitte üksnes kohtuniku tegelik erapooletus, vaid ka kohtu näiv erapooletus. Ülal tsiteeritud EIK lahendis leiti menetlusandmete lubamatu avaldamise eest karistamist arutades, et riigilt ei saa nõuda, et see juba trahvimise ajal tõendaks, et avalikustatud materjal mõjutas ka tegelikult menetluse käiku: „Juba pelk menetluse mõjutamise oht õigustab tõkkemeetmete kehtestamist näiteks juurdepääsupiiranguga teabe avaldamise keelu näol.“

Kohtuasjas Craxi (nr 2) vs Itaalia taunis EIK aga seda, et riik ei olnud suutnud ära hoida segastel asjaoludel endise peaministri korruptsiooniasjast ajakirjandusse jõudnud telefonivestluste salvestuste lekkimist ajakirjandusse. Kuna avalikustatud materjalid olid EIK hinnangul äärmiselt privaatsed ning nende seos kriminaalsüüdistusega pea olematu, rikuti ülemääraselt isiku õigust eraelu puutumatusele. Seda sõltumata sellest, et tegemist oli avaliku elu tegelasega.

Oot-oot, aga kuhu jääb siis avalik huvi, küsite? Mis jääb pärast kõiki neid sekkumisi järgi demokraatia uhkest valvekoerast?

Valvekoera agiilsust ja efektiivsust ei ähvarda miski, kui ta teadvustavad oma tegemistes EIK lahendites kujundatud kriteeriume, mille arvestamist sõnavabaduse ja eraelu puutumatuse tasakaalustamisel riigilt oodatakse. Nendeks on eelkõige avaldatud materjali panus üldist huvi pakkuvasse debatti; puudutatud isiku tuntus, staatus ja avaldatu teema kaalukus ja aktuaalsus; puudutatud isiku akuutne ja varasem käitumine; teabe hankimise viis ja teabe tõeväärsus; materjali sisu, vorm ja tagajärjed ning avaliku võimu reaktsiooni raskus (vt nt Axel Springer AG vs.  Saksamaa, 07.02.2012 ja Von Hannover vs.  Saksamaa (nr 2), 07.02.2012).

Osa neist puudutasin juba eespool. Täiendavalt peatuksin kahel veel.

EIK käsitleb meedias kajastatud teabe hankimise viisi ühe olulise faktorina, millest võib sõltuda hinnang, kas ajakirjandusvabaduse riive on õigustatud või mitte. Avalikustatud teabe lekkelise päritolu taunitavust mainisin juba Craxi (nr 2) lahendist juures. Asjaolu, et teavet avaldati vastu menetlevate riigiasutuste tahtmist, võeti arvesse ka kohtuasjas Bédat vs Šveits. Kuidas aga haakuks ajakirjandusvabadusega see, kui riik hakkaks lekete vältimiseks tegelema aktiivselt selle väljaselgitamisega, kust ajakirjanduses lubamatult avaldatud materjalid pärinevad? Arusaadavalt peaks riik olema ettevaatlik, et mitte pressivabadusele külmutavalt mõjuda, kuid EIK praktika kohaselt ei ole allikavabadus iseenesest absoluutne. Ka ei ole loetud Art 10 kaitsealasse kuuluvaks ehk allikaks iga isikut, kellelt ajakirjaniku info pärineb. Allikakaitse alla hõlmab isikuid, kes annavad ajakirjanikule informatsiooni vabatahtlikult ja soovist edastada informatsiooni avalikkuse õigustatud teadmisvajaduse rahuldamiseks. Nii ei ole allikakaitse alla loetud näiteks meediale oma tegudest teavitanud terroristlikku gruppi, kes kasutas meediat pelgalt „anonüümse kattevarjuna“; samuti ei laienenud allikakaitse isikuile, kellelt ajakirjanik kogus andmeid oma tegelikku eesmärki varjates (EIK mittemenetlemise otsused Stichting Ostade Blade vs Holland ning Nordisk Film & TV A/S vs Taani).

Ja lõpuks kroonijuveel, millest õigupoolest arutluskäik alguse saigi: avaldatud materjali panus üldist huvi pakkuvasse debatti. Avalikkusele huvipakkuva diskussiooni määratlemine toimub EIK praktika kohaselt kaasusepõhiselt. Üheks määravaks kriteeriumiks on see, kas teema võib mõjutada kogukonna liikmete heaolu. Samuti on avalikkusele huvipakkuvad erinevad vastuolulised teemad mingi olulise sotsiaalse küsimuse kohta. EIK on mitmel juhul jaatanud õigustatud avalikku huvi näiteks üldsust puudutavate korruptsiooniprotsesside vastu. Samas ei tähenda see, et avaliku elu tegelastel ei oleks õigus eraelule. Näiteks ülalviidatud Craxi (nr 2) kohtuasjas leidis EIK, et konkreetsete materjalide avalikustamiseks puudus „tungiv sotsiaalne vajadus“. Seega ei tähenda igasugune teoreetiline teemat ümbritsev avalik huvi automaatselt, et konkreetne meediakajastus kui niisugune ka avaliku huvi nimel toimuvasse debatti panustab.

Aga mis on avalik või üldine huvi ning mida peaks lisaks tähendama avalikku debatti panustamine? Kas need ei olegi üks ja sama?

Üritame jõuda vastuseni konkreetse juhtumi toel. Olgu selleks näiteks esimeses lõigus visandatud mitmele jalakäijale saatuslikult lõppenud liiklustragöödia. Jätsin mainimata, et see juhtus päriselt. Edasi juhtus nii, et üks kannatanutest kaotas oma koopia kriminaaltoimikust ostukeskusesse. Toimiku koopia rändas meediaväljaande toimetusse ja peatselt ilmus sellele tuginedes üks lugu. Prokurör algatas kriminaalasja ning ajakirjanikku karistati salajaste materjalide avaldamise eest. Ajakirjanik pöördus EIK poole, et tuvastataks EIÕK art 10 rikkumine. EIK jõudis möödunud aasta märtsis lõpliku lahendini, mida olen juba korduvalt maininud: Bédat vs Šveits. Rikkumist ei tuvastatud.

Kohtu hinnangul kajastas artikkel süüdistatavat äärmiselt negatiivses valguses. EIK nõustus, et artikli sisu – so Lausanne’i silla tragöödiat puudutav kriminaalmenetlus – oli tõepoolest avaliku huvi sfääris olev teema: tegemist oli rahva seas palju emotsioone üles kütnud erakordse sündmusega ning ka kohtuvõimud olid avalikkust ise menetluse teatud aspektidest teavitanud. Peaküsimuseks pidas kohus aga seda, „kas artikli sisu ning iseäranis kriminaalmenetluse saladusega kaetud teave selles suutsid anda panust vastavasse avalikku debatti“. EIK nõustus siseriikliku kohtuga selles, et  kriminaalasja materjalide avalikustamine ei sisaldanud endas mingeid avaliku debati seisukohalt olulisi momente ning avalikkuse huvi seisnes kõnealusel juhul maksimaalselt „ebaterve uudishimu rahuldamises“. EIK märkis ära küll mitmed artiklis  tõstatatud küsimused süüdistatava käitumise ja arvatava valelikkuse teemal, aga seda üksnes selleks, et rõhutada: ajakirjanik oli asunud lahkama küsimusi, mille lahendamine oli kohtute pädevuses. Kokkuvõttes  leidis EIK, et kaebajat kannustas sensatsioonijanu ning ta ei suutnud ära põhjendada, kuidas saanuks materjalide avalikustamist tema poolt käsitada panusena avalikku debatti käimasoleva menetluse teemal.

Olen jõudnud lõpuga algusesse tagasi. Leheruumi kokkuhoiu eesmärgil delegeerin kokkuvõtete tegemise lugejale endale. Kõige lihtsam viis selleks on lugeda uuesti esimest lõiku ja küsida endalt, millised olulised küsimused on jäänud esitamata, aga mida tuleks endalt küsida, enne kui avaldada kriminaalmenetluse andmeid. Omalt poolt pakun, et üks oluline küsimus võiks kõlada nii: kas mul on sellega avaliku arutelu kvaliteedi tõstmiseks midagi uut ja ühiskonnale kasulikku juurde anda? Midagi väärikamat kui kõmu ja adrenaliinilaks meediahipodroomil.