Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Õiguskantsleri nõunik Eva Lillemaa: ressursi nappusega ei saa õigustada inimväärikust alandavat kohtlemist hooldekodudes

Delfi, 20. juuli 2017

Õiguskantsleri ametkonna kontrollkäikudel on selgunud, et Eesti üldhooldekodude tase on väga kõikuv ja paljude üldhooldekodude elukeskkond ei vasta inimväärikuse nõuetele. Üldhooldekodude personali raske ja pingeline töö väärib tunnustust ja kontrollimise käigus tuvastatud puudused tulenevad üldjuhul valdkonna mittepiisavast rahastamisest. Inimeste põhiõiguste ja –vabaduste kaitseks, rikkumiste ennetamiseks ja üldhooldusteenuse kvaliteedi parandamiseks saatis õiguskantsler asjaomastele ametkondadele ülevaate kontrollkäikudel tuvastatud puudujääkide kohta, et olukorda parandada. Ülevaade saadeti ka Riigikogu vastutavate komisjonide ning ministrite poole palvega arvestada üldhooldekodude olukorda kohaliku omavalitsuse ülesannete ja rahastamise reformimisel.

Üldhooldekodude paljude elanike kõrge iga ja kehv tervis kahandavad nende võimalusi enda huvide eest seista ja õigusi kaitsta. Pidev kõrvalise abi vajadus muudab hooldekodu elaniku haavatavaks, seejuures kasvab nende väärkohtlemise risk. Hooldekodu elutingimused sõltuvad suuresti asutuse rahastamisest ning sellest tulenevalt asutuse juhtkonna langetatavatest otsustest, hooldekodu personali professionaalsetest oskustest ja inimlikest omadustest, ja üldisest elukeskkonnast.

 

Üldhooldekodu ei ole kinnine asutus, kus võiks inimest hoida tema tahte vastaselt. Õigusriigis tuleb lähtuda sellest, et isiku vabadust saab piirata vaid seadusega ettenähtud juhtumitel ja kohases menetluses. Vabaduse piiramisena võib käsitleda näiteks inimese tuppa lukustamist, voodi või tooli külge sidumist. Üldhooldekodu välisukse õhtuseks ja öiseks ajaks lukustamine on mõistetav ja seda ei käsitleta üldjuhul klientide vabaduse piiramisena.

Kontrollkäikudel on õiguskantsleri nõunikud korduvalt näinud olukordi, kus kliendid olid lukustatud oma magamistuppa või hooldekodu osakonda, kust iseseisvalt välja ei pääse. Sagedamini olid luku taga probleemse ja ettearvamatu käitumisega, ulatuslike mäluprobleemidega dementsed kliendid, kellega on keeruline hakkama saada. Ka siis, kui inimese teovõime on piiratud ja ta ei taju ümbritsevat hästi, saab tema õigusi piirata vaid juhul, kui seda lubab seadus. Nende inimeste õigused ei tohi olla hapramad ega vähem kaitstud.

Üldhooldekodu olmetingimused enamasti dementse isiku vajadustele ei vasta ja seetõttu on õiguskantsler palunud Sotsiaalministeeriumil tegeleda eraldi dementsetele suunatud hooldusteenuse arendamisega. Kui kõige probleemsema käitumisega dementsete tarvis oleks loodud omaette teenus (koos sobivate kohandatud olmetingimuste ja eriväljaõppega personaliga), puuduks üldhooldekodudel vajadus klientide vabadust õigusvastaselt piirata ning see oleks ka dementsete huvides ilmselt sobivam lahendus.

Hooldekodu personali ülesandeks on tagada kõikide klientide turvalisus, aga seda tuleb teha õiguspäraste ja sobivate meetmetega. Näiteks tuleb läbi mõelda töökorraldus (kas hooldajaid on piisavalt ja millised on nende tööülesanded), kas klientidele on pakutud piisavalt tegevusi, kas hooldajatel on vajalikud eriteadmised ja oskused, et keerulisi olukordi lahendada.

Klientide turvalisuse tagamiseks ja kukkumise vältimiseks võib olla vaja mõne kliendi kehaasendit ratastoolis fikseerida. Kui seda on kliendi tervisliku seisundi tõttu vaja teha, siis tuleb selleks kasutada spetsiaalseid abivahendeid (nt kasutada ratastooli kinnitusrihma või –vesti). Vastasel juhul võib juba lühiajaline kehaasendi fikseerimine olla valulik ja tekitada vereringehäireid, hematoome.

Kontrollkäikudel on mõned hooldekodud olnud varustatud spetsiaalsete abivahenditega, kuid õiguskantsleri nõunikud on näinud ka improviseeritud sidumisvahendite kasutamist. Nagu öeldud, siis ratastoolis tohib kliendi kehaasendit fikseerida kukkumise ärahoidmiseks, mitte aga sel eesmärgil, et piirata kliendi ringiliikumist.

Kui klient soovib ise asutusest ära minna, nt poodi, raamatukokku või hoopis lahkuda, peaks personal hindama, kas ja kuivõrd on inimene võimeline asutusest väljapool hakkama saama. Kui klient ei saa asutusest väljapool ise hakkama, on hooldekodu töötajatel rida erinevaid viise, kuidas kliendiga toimida. Kliendiga saab rääkida, teda veenda, rahustada, pakkuda alternatiivseid lahendusi (nt et minnakse hiljem töötajaga koos poodi või raamatukokku), suunata kliendi tähelepanu mujale, uurida, mis on lahkumisesoovi ajendiks. Iga kliendi murele tuleb reageerida tema eripäradest lähtuvalt.

Kui kliendi lahkumine teenuseosutaja territooriumilt võib tema elu ilmselt ohtu seada, näiteks soovib klient külmal talveõhtul lahkuda teenuseosutaja ruumidest üleriieteta ja jalatsiteta, tuleb personalil kindlasti kliendi ennastkahjustavasse käitumisse sekkuda. Õigete toimimisviiside väljaselgitamine ei ole alati lihtne, kuid sobiva lahenduse leidmine on teenuseosutaja asjatundjatest töötajate kohustus.

Seadus ei sätesta üldhooldekodule nõutavat minimaalset personali arvu. Ühelt poolt on sellega jäetud hooldekodudele vabam võimalus paindlikult oma tööd korraldada, teisalt aga ka suurem vastutus piisava hulga töötajate arvu määratlemisel. Õiguskantsleri nõunikud on kontrollkäikudel kohanud väga pühendunud ja asjatundlikke hooldustöötajaid ning hooldekodude personali tööd tuleb väga tunnustada.

Õiguskantsleri ametkond on avatud koostööle, oodates ja hinnates teenuseosutajate tagasisidet, mh ka infot selliste probleemide kohta, mille lahendamine üldhooldekodudel endil on keeruline ja kus õiguskantsler saaks olla abiks. Ühise töö lõppeesmärgiks on inimväärne elukeskkond kõigile inimestele nende east ja erivajadustest sõltumata.