Õiguskantsleri nõunik Angelika Sarapuu: Hoolduskoormus ei murra konti, kui tead oma õigusi

Perearst, 18. juuni 2018

 

Meediast võib iga nädal leida mõne uudise selle kohta, kuidas pereliige on pidanud jätma oma töö, et lähedase eest hoolitseda, kuidas eaka sugulase hooldekodukoha eest maksmine käib perele üle jõu või kuidas muul viisil mõjutab lähedase eest hoolitsemine inimeste igapäevaelu.

Nii see olema ei peaks. Seadus ei kohusta tegelikult kedagi oma täisealise pereliikme eest isiklikult hoolitsema ega ka üle jõu käivaid hooldekodukulusid maksma. Selle asemel on valdadel ja linnadel kohustus korraldada oma elanikele 13 sotsiaalteenust ja vajadusel aidata ka sotsiaalteenuse, sealhulgas hooldekoduteenuse eest tasuda. Ehk on probleemi üks põhjustest see, et inimesed ei tea, milleks neil seaduse järgi on õigus, ning nad ei oska seda ka küsida? Oma õiguste eest seismine ei lahenda küll praegust keerulist olukorda, kuid võib siiski paljusid inimesi aidata.

Teadmisest, millised on valdade ja linnade kohustused sotsiaalteenuste korraldamisel, on kasu ka arstile. Seadus paneb tervishoiutöötajatele kohustuse teatada sotsiaalhoolekannet vajavast inimesest või perest sellele kohalikule omavalitsusele, kus inimene parajasti viibib. Milline inimene vajab abi sotsiaalhoolekande seaduse mõttes ja mida see abi tähendab, sellele püüabki siinne artikkel vastuse anda.

 

Hooldekodu ja veel 12 sotsiaalteenust

Sotsiaalhoolekande seaduse järgi peab iga vald ja linn korraldama oma elanikele 13 sotsiaalteenust.[1] Kohustus sotsiaalteenuseid korraldada on sellel vallal või linnal, kus on registreeritud inimese elukoht. Inimese tegelik elukoht pole oluline. Kui inimese registreeritud ja tegelik elukoht ei kattu, tuleb omavalitsustel teha koostööd, et sotsiaalteenus jõuaks päriselt inimeseni.

Igal teenusel on oma sisu, mille seadus täpsemini avab.

Näiteks väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus on tavakeeles hooldekoduteenus. Seadus ütleb, et see teenus peab tagama turvalise keskkonna ja toimetuleku täisealisele inimesele, kes ei suuda kodus elades ajutiselt või püsivalt toime tulla. Seda teenust võib osutada ka ainult päevasel ajal.

Koduteenus tähendab seaduse järgi täisealise inimese abistamist toimingutes, mida ta kõrvalise abita teha ei suuda, kuid mis on vajalikud kodus elamiseks: näiteks kütmisel, toiduvalmistamisel, eluruumi ja riiete korrastamisel, toiduainete ja majapidamistarvete ostmisel.

Isikliku abistaja teenus erineb koduteenusest selle poolest, et kontakt abi vajava inimesega on vahetum. Seadus ütleb, et isikliku abistaja teenuse eesmärk on suurendada täisealise inimese iseseisvat toimetulekut ja osalemist kõigis eluvaldkondades. Selleks aitab isiklik abistaja inimest tema igapäevatoimingutes, nagu liikumine, söömine, toiduvalmistamine, hügieenitoimingud ja muu.

Tugiisiku teenust on lihtne segi ajada isikliku abistaja teenusega, kuid sellel on hoopis teistsugune eesmärk kui isikliku abistaja teenusel. Tugiisik pakub sellist kõrvalabi, mida inimene vajab oma kohustuste täitmisel ja õiguste teostamisel. See seisneb juhendamises, motiveerimises ning suurema iseseisvuse ja omavastutusvõime arendamises. Lapse puhul on tugiisiku ülesanded palju laiemad ja hõlmavad vajadusel ka hooldustoiminguid.

Täisealise isiku hooldus ei ole midagi muud kui ammusest ajast tuntud hoolduse seadmine ehk hooldaja määramine. Seadus ütleb, et hoolduse võib seada siis, kui inimene vajab vaimse või kehalise puude tõttu abi oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel. Seega on hooldaja võimalik määrata väga erinevate ülesannete täitmiseks. Hooldajatoetuse maksmist seadus ette ei näe. See on valdade ja linnade otsustada, kas ja kuidas nad hooldaja tööd tasustavad.

Sotsiaaltransporditeenuse eesmärk on tagada puudega inimesele, kelle puue takistab isikliku või ühissõiduki kasutamist, tema vajadustele vastav transpordivahend. Sotsiaaltransporditeenus ei ole mõeldud sõitmiseks igale poole, vaid seadus piirab selle sõitudega tööle, õppeasutusse või avalike teenuste kasutamiseks. Viimase teenuse hulka arvestatakse ka arsti juurde sõitmine.

Eluruumi tagamise teenus tähendab seaduse järgi eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamist sellisele inimesele, kes ei ole sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu võimeline tagama eluruumi, mis vastaks tema enda ja tema perekonna vajadustele. Selline määratlus on väga lai, seega jätab seadus valdadele ja linnadele üsna palju vabadust hinnata, kellele tuleb eluruum tagada. Kui puudega inimesel on keeruline eluruumis liikuda, endaga toime tulla või suhelda, siis tuleb tal aidata eluruumi kohandada või sobivamat eluruumi otsida.

Need seitse teenust puudutavad kõige enam eakaid ja teisi inimesi, kelle hooldusvajadus on suur. Teiste kohustuslike sotsiaalteenuste seas nimetab seadus veel võlanõustamisteenust, turvakoduteenust, varjupaigateenust, lapsehoiuteenust, asendushooldusteenust ja järelhooldusteenust. Nende ja ülejäänud sotsiaalteenuste kohta saab lähemalt lugeda sotsiaalhoolekande seadusest (§-d 17–45) või näiteks sotsiaalministeeriumi kodulehelt.[2]

 

Valla ja linna ülesanded sotsiaalteenuste korraldamisel

1. Sotsiaalteenuse kättesaadavuse tagamine

Esiteks peab vald või linn tagama sotsiaalteenuste olemasolu. See tähendab, et omavalitsus peab läbi mõtlema, kuidas tema vallas või linnas see teenus on korraldatud. Võimalikke lahendusi on mitu. Vald või linn võib ise sotsiaalteenust osutada. Näiteks läheb sotsiaaltöötaja abivajaja juurde koduteenust osutama või asutab vald või linn oma hooldekodu. Sotsiaalteenuste korraldamiseks võib sõlmida lepingu näiteks mõne ettevõtte, mittetulundusühingu või eraisikuga, kes sellist teenust osutab. Samuti võib koostööd teha teiste omavalitsustega. Näiteks võib vald või linn leppida kokku mõne teise omavalitsusega, et saab oma elanikele pakkuda hooldekodu kohta sealses hooldekodus.

Niisiis ei ole seaduse silmis aktsepteeritud näiteks vabandus, et inimene ei saa vajalikku sotsiaalteenust, kuna selle valla või linna territooriumil pole hooldekodu või hooldekodus pole piisavalt vabu kohti. Sellisel juhul tuleb vallal või linnal leida teistsugused lahendused.

2. Abivajaduse hindamine ja abi andmine

Teiseks peab vald või linn selgitama välja, millist abi (sotsiaalteenust või -teenuseid) on konkreetsel inimesel vaja. Kui see on tehtud, tuleb vallal või linnal sobivat sotsiaalteenust või -teenuseid inimesele ka pakkuda.

Inimene ega tema lähedased ei pea ise teadma, millist abi nad vajavad. See tähendab, et inimene ei pea taotlema konkreetset sotsiaalteenust. Abivajadust hindab kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja, kes peab seda tegema objektiivselt ja terviklikult. Teistpidi, inimesel pole õigust nõuda konkreetset teenust. Inimesel on õigus vaid sellele sotsiaalteenusele, mida vald või linn peab sobivaks.

Kuidas vald või linn otsustab, millist sotsiaalteenust inimene vajab? Abivajaduse hindamine ja sobiv abi sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. Seetõttu võib pealtnäha sarnastes olukordades jõuda täiesti erinevate tulemusteni. Seda saab võrrelda rätsepatööga, kus ühesugust ülikonda ei sünni. Otsuse tegemisel tuleb siiski arvestada seadusest tulenevate juhistega. Kõige olulisem on, et pakutav sotsiaalteenus peab inimest ka tegelikult aitama. Veel rõhutab seadus, et eelistada tuleb abi, mis lubab inimesel võimalikult kaua iseseisvalt hakkama saada.

Lõplik valik, kas võtta pakutav sotsiaalteenus vastu või mitte, tuleb muidugi teha inimesel endal, sest ilma tema nõusolekuta kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenust osutada ei saa. Kui inimene on sotsiaalteenusega nõus, tuleb talle seda osutada.

Abi tuleb anda nii palju, kui inimene seda vajab. Inimene jääb tegelikult abita, kui isiklik abistaja aitab tal süüa esmaspäevast reedeni, aga mitte nädalavahetusel. Mõnikord tulebki sotsiaalteenust anda väga suures mahus. Vald ega linn ei saa sotsiaalteenuse pakkumisest keelduda põhjusel, et inimene vajab väga palju abi.

Sama tähtis on põhimõte, et abi tuleb anda siis, kui inimene seda vajab. Näiteks kui inimese seisund järsult halveneb ja on selge, et ta peab kohe hooldekodusse minema, tulebki vallal või linnal see koht kohe leida. Vahel kannatab abi andmisega ka oodata, kuid seadus ei luba rahapuuduse tõttu inimesi järjekorda panna.

3. Sotsiaalteenuse eest tasumine

Seaduse kohaselt peavad vallad ja linnad aitama inimest vajaduse korral ka sotsiaalteenuste kulude katmisel.

Seadus ütleb selgesõnaliselt, et tasu, mida sotsiaalteenuse eest maksta tuleb, ei tohi takistada sotsiaalteenuse saamist. Järelikult, kui inimene ei suuda teenuse eest täies ulatuses maksta, peab puudujääva osa katma vald või linn.

Selleks et vald või linn saaks õiglaselt ja seaduse piirides otsustada, mil määral on inimene ise võimeline teenuse eest tasuma ja kui suure osa tasust maksab omavalitsus, tuleb hinnata iga abivajaja võimalust sotsiaalteenuse eest ise tasuda.

Inimese võimalus sotsiaalteenuse eest tasuda sõltub tema sissetulekutest ja väljaminekutest, võimalusest oma vara realiseerida ning võimalusest saada oma lähedastelt ülalpidamist, kui nad seaduse või lepingu järgi on selleks kohustatud.

Inimese sissetulekute hindamisel võib võtta arvesse kõiki tema sissetulekuid, alates töötasust kuni üürituluni. Väljaminekute puhul tuleb aga arvestada, et inimesel võib peale igapäevaste kulutuste toidule ja eluasemele olla ka muid kulusid, mida ei saa tähelepanuta jätta. Näiteks võivad tal olla laenukohustused, tervisest ja puudest tulenevad lisakulud või peab ta pidama ülal alaealist last.

Vallal või linnal on õigus võtta arvesse ka muud vara või õigusi, mida inimesel on võimalik nii-öelda rahaks teha. Näiteks võib inimesel olla vara, mida välja üürides, rentides või müües võib ta teenida tulu, mis võimaldab tal sotsiaalteenuse eest tasuda. Vara realiseerimise võimaluse hindamine on väga keeruline ja nõuab paljude detailide läbimõtlemist. Näiteks peab vald või linn hindama, kas seda vara läheb inimesel või tema perel vaja elamiseks või sissetuleku teenimiseks või kas vara realiseerimine on pikemas perspektiivis mõistlik. Samuti tuleb välja selgitada, millised on vara realiseerimisega kaasnevad kulud ja kas neid arvestades üldse tasub vara realiseerida.

Vastupidi levinud arusaamale ei pea täiskasvanud pereliikmed üksteist isiklikult hooldama. Perekonnaseadus sätestab selgelt, et ülalpidajatel on kohustus anda ülalpidamist rahas. Kui mõlemad pooled on sellega nõus, võib ülalpidaja oma kohustust täita ka abi vajavat lähedast hooldades.

Perekonnaseaduse järgi on abivajajal õigus saada ülalpidamist oma täisealistel lastelt ja lapselastelt, vanematelt ja vanavanematelt. Ka abikaasad ja kooseluseaduse mõttes registreeritud elukaaslased peavad üksteist ülal pidama. Teatud tingimustel on ülalpidamiskohustus ka lahutatud abikaasadel ja ühise lapse teisel vanemal. Ülalpidamiskohustus võib olla nähtud ette ka lähedaste omavahel sõlmitud lepingus. Mis järjekorras ja mis tingimustel tuleb ülalpidamist anda, sätestab täpsemalt perekonnaseadus.

Kõige olulisem on aga perekonnaseaduse säte, mis piirab ülalpidamiskohustuse ulatust. Perekonnaseaduse järgi tuleb lähedasel ülalpidamist anda vaid nii palju, et see ei kahjusta tema tavapärast ülalpidamist (§ 102 lõige 1). See seadusesäte kaitseb inimesi selle eest, et lähedaste rahaline toetamine ei käiks neile üle jõu.

Kui vald või linn on välja selgitanud, kui palju suudab inimene ise sotsiaalteenuse eest maksta, ja see summa ei kata kogu sotsiaalteenuse kulu, tuleb vallal või linnal ülejäänud osa võtta enda kanda. Kui vald või linn ei tule inimesele sotsiaalteenuse tasumisel appi, rikub ta seadust, sest inimene ei või jääda rahapuuduse tõttu vajaliku abita. Samuti on seaduserikkumine see, kui vald või linn jätab üldse hindamata, kas sotsiaalteenuse eest tasumine on inimesele jõukohane.

 

Kuidas oma õigusi kaitsta?

Seaduse järgi peab vald või linn tegema kirjaliku otsuse selle kohta, milline on inimese abivajadus, millist sotsiaalteenust või milliseid sotsiaalteenuseid ta vajab ning kui palju tal endal tuleb selle eest tasuda. Otsus peab olema põhjendatud.

Seda otsust võib vaidlustada. Seepärast ei tuleks leppida valla- või linnavalitsuse suulise vastusega, vaid paluda alati kirjalikku põhjendatud otsust. Selle otsuse põhjal on abivajajal võimalik hinnata, kas tema õigusi on rikutud (nt abivajadust valesti hinnatud, pakutud ebasobivat abi või abist üldse keeldutud, sotsiaalteenuste eest ülemäära suurt tasu nõutud) ja kas otsuse vaidlustamine on otstarbekas.

Otsust on võimalik vaidlustada, esitades otsuse teinud valla- või linnavalitsusele vaide. Vaideavalduses tuleb inimesel muu hulgas põhjendada, miks ta ei ole otsusega rahul. Valla- või linnavalitsus võib vaidemenetluses oma varasemat otsust muuta või jääda samale seisukohale.

Vaide asemel või pärast vaide esitamist võib pöörduda kaebusega halduskohtusse. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole halduskohtusse pöördumine kulukas ega keerukas. Jõustunud kohtuotsus on vallale ja linnale täitmiseks kohustuslik. Riigilõiv halduskohtusse kaebuse esitamisel on tavaliselt 15 eurot. Ka pole halduskohtusse pöördumiseks tingimata vaja palgata advokaati, vaid kohtule võib kaebuse kirjutada ise.

Kohtult võib paluda ka riigi õigusabi ehk õigusteenust riigi kulul. Samuti pakuvad õigusabi mitmed asutused, näiteks Juristide Liit, Eesti Õigusbüroo või Puuetega Inimeste Koda. Peale selle saab kohtult paluda abi menetluskulude (mh riigilõiv) kandmisel. Halduskohtusse pöördumise ja abi saamise võimaluste kohta võib lähemalt lugeda kohtute veebilehelt www.kohus.ee.

Valdade ja linnade otsuste õiguspärasuse üle teeb haldusjärelevalvet Sotsiaalkindlustusamet. Niisiis on võimalik võtta ühendust ka sotsiaalkindlustusametiga, kuid amet võib ise otsustada, kas ta peab konkreetsel juhul järelevalve algatamist põhjendatuks.

Oma õiguste eest seismist ei maksa karta. Kuigi omavalitsusega vaidlemine või kohtutee võib hädas oleva inimese ja tema lähedaste jaoks näida vaevaline, võib oodatav kasu olla suurem, kui see aitab vältida näiteks aastatepikkust ebamõistlikku hoolduskoormust või viletsuses elamist.

 

[1] Väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus, koduteenus, isikliku abistaja teenus, tugiisiku teenus, täisealise isiku hooldus, sotsiaaltransporditeenus, eluruumi tagamine, võlanõustamisteenus, turvakoduteenus, varjupaigateenus, lapsehoiuteenus, asendushooldusteenus, järelhooldusteenus.

 

[2] www.sm.ee (Eesmärgid, tegevused – Sotsiaalteenused – Kohaliku omavalitsuse pakutavad teenused).