NÄDALA SÜNDMUS 8. mai 2009
8. mail toimus Õiguskantsleri Kantseleis õiguskantsleri õpikoda „PÕHISEDADUSE PÕHIÕIGUSED – TEKKELUGU JA TÄHENDUS“. Õiguskantsler Indrek Teder kutsus õiguskantsleri õpikoja ellu, et arutada erialaasjatundjatega põhiseadusega seonduvaid olulisi õiguslikke probleeme ja arenguid.
Õiguskantsleri õpikotta olid ettekandjateks palutud Eesti põhiseaduse loojate esindajad, Põhiseaduse Assamblee omaaegsed liikmed Liia Hänni, Jüri Põld, Jüri Adams ja Ignar Fjuk. Õpikoja arutelule oli kutsutud Põhiseaduse Assamblee, Riigikogu, Riigikohtu ja kohtute, Riigikontrolli, ministeeriumide ja ametite, advokatuuri esindajaid jpt põhiseadusasjatundjaid.
Õiguskantsler Indrek Teder võrdles õpikoda avades põhiseadust kunstiga – ekspressionistide ja impressionistide maalide eest makstakse aja möödudes üha astronoomilisemaid summasid, aeg on mõõdupuu, mis toob välja igikestva väärtuse. Nii on aeg olnud ka põhiseaduse mõõdupuu. „Põhiseaduse kehtimisperiood ja hulganisti positiivset kohtupraktikat põhiõiguste valdkonnas annab meile kinnitust, et põhiseadus on igati õnnestunud. Ta toimib, ta on elus õigus, millele saab toetuda ja mida ei pea tormates muutma ja täiendama“, ütles Teder.
Õiguskantsler tõi Põhiseaduse Assamblees üht põhiseaduse eelnõu esitlenud Jüri Raidla ettekandest esile, et püüti vältida deklaratiivseid õigusi ning püüti põhiseadusesse kirjutada õigusi ja vabadusi, mida tegelikult suudetakse täita. Indrek Teder tõstatas õpikoja arutelu alla, kuivõrd meil on olemas absoluutsed, piiramatud põhiõigused ning kas kolmikjaotus – lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigused, kvalifitseeritud seadusreservatsiooniga põhiõigused ja nullreservatsiooniga põhiõigused – on vaid juristide menetluslik klaaspärlimäng? Kas põhiseaduse loojad soovisid, et nullreservatsiooniga põhiõigused oleksid absoluutsed ehk piiramatud?
Alahindamata põhiseaduse esimest ja kolmandat osa seadis Teder esiplaanile põhiseaduse teise, põhiõiguste osa. „Sätestatud põhiõigusteta ei oleks meil kaasaegset tsiviilühiskonda“, hindas Teder põhiõiguste peatüki olulisust.
Moderaator Madis Ernits mõtestas õiguskantsleri õpikoja kokkukutsumist praeguses majandussurutises: „Me ei saa hoolimata majanduslanguse ajast küsida, kui palju maksab inimväärikus. Põhiseadusesse kirjutatud põhiõigustest on oluline rääkida, sest need on Eesti riigi aluseks, põhiõigustega on loodud alused meie õiguskorrale ning on äärmiselt vajalik vaadata tagasi olulistele aspektidele nende tekkeajast, et minna edasi“.
Liia Hänni andis oma ettekandes ülevaate põhiseaduse eelnõu valmimise käigust ja etappidest 1991.-1992. aastal ning kõneles põhiõiguste rollist põhiseaduse sünnil. „Austatud õiguskantsleri õpikoja esimene lend“, pöördus Liia Hänni õpikoja poole. „Põhiõiguste peatükil on eriline koht, et täita meie põhiseaduse missioon ja ideaalid – vabadus, õiglus ja õigus. Põhiseaduse Assamblees töötasid kõrvuti meelsusvangid ja komparteilased ning assamblee oli huvitav läbilõige sellest, millised olid siis ühiskonnas arusaamad põhiõigustest“. Põhiõiguste peatüki sõlmküsimusi meenutades nimetas Hänni muu hulgas peamistena peatüki mahtu – kui pikk peab olema põhiõiguste kataloog põhiseaduses; küsimust, kelle põhiõigused võta aluseks – kodanikud versus kõik isikud; ning kuumade teemadena surmanuhtluse keelustamise vajadust, kodakondsuse teemat, usuvabadust ja usuküsimuse reguleerimist põhiseaduses; ka deklaratiivsete õiguste hulka põhiseaduses. Samuti tõi Hänni toonase ulatusliku vaidlusena esile presidendi valimise teema – kas otsesed või kaudsed valimised, kas valib Riigikogu või vähemasti valijameeste kogu, või rahvas.
Hänni rõhutas, et ühe riigikorra asendamisel teisega, lõpparve tegemisel kommunistliku re¾iimiga oli oluline tähtsus põhiõiguste piiramise küsimusel – kas piirata, kellel piirata, kuidas piirata, kui kaua piirata, kes otsustab piiramise? „Põhiõiguste peatüki tegemisel said määravaks ühised väärtused, põhiõiguste peatükk oli kui sild Põhiseaduse Assamblee ja justiitsminister Jüri Raidla juhitud Ülemnõukogu ekspertrühma vahel. Ühine arusaam põhiõiguste rollist võimaldas saavutada poliitilise üksmeele olukorras, kus tuli lahendada valusaid üleminekuühiskonna küsimusi, nagu surmanuhtlus ja kodakondsuse problemaatika“, ütles Hänni. „Meie põhiseaduse juurde kuulub lahutamatult põhiseaduse tegemise ajalugu. Küsimuse juures, kas vajame uut põhiseadust, tuleb alati silmas pidada, et uue põhiseaduse juurde ei saa enam liita taasiseseisvumise aastate põhiseaduse sünni ainulaadset ajalugu, seega – võiksime veel elada selle põhiseadusega“, märkis Hänni.
Põhiõiguste peatüki üks tegelikke autoreid, riigikohtunik professor Jüri Põld meenutas oma ettekandes põhiseaduse sünnivalusid – kuidas sündis põhiõiguste peatükk ning kuidas see välja kukkus. „Et põhiseaduse tekst on konarlik – sellega peavad leppima ka riigid, kelle muu seadusandlus on briljantne“, märkis Põld. “Riikide põhiseadused on konarlikud, sest need on sündinud poliitiliste kokkulepete tulemusena, ja teksti konarlikkust ei hakata parandama“.
Jüri Põld tõi välja eesmärke, mida põhiõiguste peatüki loomisel seati. Näiteks põhiõiguste otsekohaldatavus, kui seadus piiranguid ette ei näe. Terminoloogia universaalsus ja arusaadavus ka välislugejale ning võrreldavus selles osas teiste riikide põhiseadustega, terminoloogilihe tuginemine euroopa inimõiguste konventsioonile. Põhiõiguste kataloogi ulatus – näiteks sotsiaalsete põhiõiguste osas oli hirm, et neid ei suudeta vajalikus ulatuses tagada ning põhiseadusesse sooviti kirjutada põhiõigused, mis oleksid ka Eestis rakendatavad. „Ei olnud võimalik rahvusvahelistest konventsioonidest üle võtta ülimalt ulatuslikku põhiõiguste kataloogi. Näiteks ei oleks saanud põhiõiguste hartast üle võtta võrdset kohtlemist seksuaalse sättumuse alusel“, tõi Põld näite. Suurt rõhku pandi ja vaieldi kvalifitseeritud seadusreservatsiooniga põhiõiguste piirangutele. Tookord ületähtsustati absoluutseid põhiõigusi ja oldi umbusklikud lihtsa seadusreservatsiooni osas.
Põllu hinnangul sai põhiõiguste peatükk piisavalt detailne. Kvalitatiivsuse näitena tõi Põld § 15 igaühe õigusest pöörduda kohtusse, mis annab selged sõnumid nii inimesele kui ka kohtule, ning välistab populaarkaebused nt valimisprotsessi puhul. Samuti § 11, mis ütleb, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult koskõlas põhiseadusega ning piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud – sellest tulenes põhiõiguste piiramise proportsionaalsuse mehhanism. Põhiõiguste peatüki puudustena märkis Põld muu hulgas nt peatüki teatavat süsteemitust; erakondade regulatsiooni puudulikkust, mis peaks olema põhjalikum, kuid tol ajal ei olnud ka kedagi, kes osanuks seda kirjutada; samuti inimväärikuse sätestust, mis on küll kirjas, kuid ei ole põhiõigusena selgelt sõnastatud.
Meie ees edaspidi seisva probleemina mõtestas Põld: „Euroopa põhiõiguste harta ei ole praegu rangelt siduv, kuid Euroopa direktiivid viitavad hartale – seeläbi muutub harta siduvaks. Meie põhiseaduse põhiõigused kattuvad suures osas hartaga, kuid sõnastused on erinevad. Kuidas teha inimesele selgeks, millal ta peab tuginema hartale, millal põhiseadusele? Kuid hartat Eesti põhiseadusesse sisse kirjutada ei saa. Mis saab selles osas edasi, peavad otsustama poliitikud“, ütles Põld. „Seda, et Euroopa riikides kehtiksid ühesugused põhiõigused, ei juhtu, sel juhul ei oleks tegemist enam Euroopa Liiduga sellisel kujul. Osaliselt unifitseerimine toimub, kuid erisused riikide vahel jäävad“.
Vastates diskussiooniosas moderaator Madis Ernitsa küsimusele absoluutsete põhiõiguste tänasest seisust ja perspektiivist, lisas Põld: „Kahtlen seisukohas, et ei ole absoluutseid ja piiramatuid põhiõigusi. Kuid tendents praktikas on, et absoluutse põhiõigusena kirjas olev tegelikkuses üha aheneb“.
Õpikoja teises päevapooles käsitles Jüri Adams oma ettekandes Põhiseaduse Assamblee tekkimist, Jüri Raidla ekspertgrupi esitatud põhiseaduse eelnõu ja hilisemate eelnõude töötlemist, assamblee töölaadi eelnõu tekstiga. Adams tõi võrdlusi ja ajaloolisi aspekte USA konstitutsiooni, Euroopa riikide konstitutsioonide, inimõiguste deklaratsiooni tekkelugudest ning käsitles konstitutsioonide ¾anri kui sellise kujunemist. Eesti põhiseaduse ja põhiõiguste peatüki ajaloolisi juuri määratles Adams alates Vene keisririigi konstitutsionaalsete tekstide ja Eesti Asutava Kogu põhiseadustekstide ajast; ning põhiosas on meie põhiseaduse juured 1920. aasta põhiseaduses ja sellega seotud tekstides, 1938. aasta põhiseaduses ja selle eelnõuvariantides, ning mitmetes 1991. aasta eelnõutekstides. „Põhiõiguste osas sai tugineda 20. ja 38. aasta põhiseadusele ja ÜRO inimõiguste deklaratsioonile. Ülemnõukogu poolt ellu kutsutud Raidla töögrupi eelnõu oli suures osas 38. aasta põhiseaduse kaasajastatud variant, minu eelnõu tugines aga 20. aasta põhiseadusele, soovimata Raidla eelnõule iseenesest vastanduda. Mitmete võistlevate eelnõude hääletamine lõi asjatut konfrontatsiooni, õnneks voolisid eksperdid minu ja Raidla eelnõudest välja terviku, nagu ka lootsin“, meenutas Adams. “See, mida räägime siin täna meie ja see, mida räägiti Põhiseaduse Assamblees, jääb alla sellele, mida arutati Asutava Kogu ajal, kui tehti 20. aasta põhiseadust – tollane põhiõigusmõte oli kardinaalselt ajast ees“, hindas Adams.
Ignar Fjuk käsitles oma tuliseid diskussioone pälvinud ettekandes pealkirja all „Kas meie või nende põhiseadus?“ oma isiksusliku analüütilise vaate kaudu kolme teemaliini: põhiseaduslike institutsioonide eemaldumine neile põhiseadusega antud rollist; kuidas on püütud õiguskantslerit kaasata poliitilistesse protsessidesse; ettepanekuid õiguskantslerile edasises töös kaalumiseks ja õpikodade kokkukutsumiseks.
Jüri Adams esitas õpikoja käigus üleskutse: „Hoolimata väljaantud mahukast kogumikust „Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee“ tuleb põhiseaduse sünni lugu koguda, täiendada ja talletada, kuni on veel olemas need inimesed ja nende mälu. Põhiseaduse põhiõiguste peatükk omab rahvuspedagoogilist mõju – seda inimene loeb ja otsustab selle põhjal, kas ta võtab põhiseaduse omaks“.
„Meie põhiõiguste peatükk ei ole perfektne, kuid on kindlasti õnnestunud, seda on kinnitanud ka Riigikohtu praktika edulugu“, hindas kokkuvõtvalt õpikoja moderaator Madis Ernits. „Mida me tänasest õpikojast järeldame? 1) Põhiõigusi ei anna eraldada põhiseadusest, põhiõigused on põhiseaduse elav osa ja diskussioon põhiõiguste üle võimaldab diskussiooni kogu põhiseaduse üle; 2) meie põhiseaduse tekkelugu on vaadeldav Ameerika ja Euroopa konstitutsioonide tekke kontekstis; 3) põhiõigused on tänane reaalsus, nad kehtivad ning riik peab põhiõiguste ja –vabaduste piiranguid õigustama. Täna moodustavad põhiõigused meie tsiviliseeritud ühiskonna aluse. Tsiteerides Põhiseaduse Assamblee liiget Hillar Hallastet: vabadus on üldse kõige tähtsam omadus, mis ühiskonnast ühiskonna teeb. Sellega tahan seekordse õpikoja lõpetada“.
Õiguskantsleri õpikoda
PÕHISEADUSE PÕHIÕIGUSED – TEKKELUGU JA TÄHENDUS
8. mail 2009 Tallinnas
Õiguskantsleri Kantseleis Kohtu 8
Ajakava
10.00 – 10.15 õiguskantsleri avasõna
ENNELÕUNA: PÕHIÕIGUSTE TEKKELUGU
10.15 – 10.45 Liia Hänni: Põhiõiguste roll põhiseaduse sünnil
10.45 – 11.15 Jüri Põld: Põhiõiguste sünnivalud
11.15 – 12.15 arutelu
12.15 – 14.00 lõunavaheaeg
PÄRASTLÕUNA: PÕHIÕIGUSTE TÄHENDUS ÜHISKONNALE
14.00 – 14.30 Jüri Adams: Enne ja pärast
14.30 – 15.00 Ignar Fjuk: Kas meie või nende põhiseadus?
15.00 – 16.00 arutelu
Moderaator: Madis Ernits