Õiguskantsler Indrek Tederi laste õiguste teemaline intervjuu Eesti Päevalehes, 08. september 2014. Intervjueerija Kadri Ibrus.
Analüüsides Eesti Päevalehe sarjas „Kaotatud lapsed” käsitletud laste surmasid ja ametnike seost nendega, tegi õiguskantsler Indrek Teder üleskutse kõigile laste kaitsega tegelevatele asutustele: omavalitsustele, politseile, koolidele, meditsiiniasutustele. Ta kutsus üles tegema iga lapse surma puhul kriitilist enesekontrolli, et välja selgitada, mida tehti valesti.
Eesti Päevalehe sarja „Kaotatud lapsed” esimene lugu rääkis 11-kuusest Iljast, kes suri Rakveres oma alkohoolikutest vanemate kodus, ehkki temaga pidid tegelema kolm eri asutust. Politseile ja sotsiaaltöötajatele tehti pidevaid väljakutseid ja nad nägid ohtu, milles selle pere lapsed elasid. Viimasel ööl ei tulnud politsei kohalegi. Arst teadis, et Ilja vajab ravi, aga kui ta teda mitu kuud ei näinud, ei kontrollinud ta lapse olukorda ega võtnud ka sotsiaaltöötajaga ühendust. Sammud, mis oleksid ära hoidnud lapse surma, jäeti astumata. Ükski asutus ei ole pärast seda uurinud, kas nad tegid midagi valesti. Keegi ei näe, et nemad olid süüdi. Vastutus hajub nende asutuste vahele.
Me näeme, et siin on probleem. Selge, et seda ei tohiks olla. Eesmärk peaks olema, et tulevikus midagi niisugust ei korduks.
Üks variant on seadus, teine aga head tavad ja kombed, mida järgitakse alati. Kui korduvalt on olnud probleeme, siis sa pead kohe sekkuma. Ma kardan, et ammendavat loetelu ei olegi võimalik seadusse panna. Kõiki olukordi, mida elus võib ette tulla, ei ole võimalik ette näha. Aga sellega olen nõus, et oleks vaja juhendmaterjale, et praktika oleks ühtlasem.
Kohustused on kohalikul omavalitsusel nii või naa. Tema peab oma territooriumil lastekaitsetöö korraldama ja tema vastutab.
Ilja loo puhul tuli artiklist esile ka info liikumise probleem. Arsti juurest ei jõudnud info lastekaitsetöötajani. Laps vajas tegelikult pidevat jälgimist ja teda ei viidud arsti juurde. Kohustus infot edastada on ka praegu, aga me oleme teinud ettepaneku, et kõik koolieelses eas lapsed võiksid käia kohustuslikus arstikontrollis. Kui laps sinna ei tule, siis annab arst sellest lastekaitsele teada. Praegu on need vabatahtlikud. (Seda ettepanekut ei ole valitsus ellu viinud – K. I.)
Teine probleem taandub Ilja loo puhul otsusele, mis hetkel sekkuda. Kui vaadata konkreetse ametniku vastutust – iseenesest on ka ametniku vastutuse kohta ette nähtud selged normid. On võimalik algatada kohaliku omavalitsuse distsiplinaarmenetlus tema töö üle. Omavalitsusel on moraalne süü nagunii.
Omavalitsused ütlesid meile vastuseks, et kui on alustatud kriminaalasi, siis nemad sellega enam ei tegele. Mina ajakirjanikuna informeerisin lugusid tehes omavalitsusi sellest, mis uurimine surma tagamaade kohta tuvastas. Nad ütlevad, et kriminaalasi pole enam nende asi. Aga lapsega juhtunu peaks ju olema nende asi!
Kui asi jõuab traagilise lõpuni, siis võiks iga asutus teha sisehindamise: kas mina tegin kõik, mis võimalik? Ja kuidas parandada oma töökorraldust, et tulevikus seda vältida.
Näiteks Suurbritannias on ohvriks langenud lastel seaduslik alus kohalik omavalitsus ja politsei kohtusse anda, süüdistades neid hätta jätmises (ingl negligence). Hiljuti avalikuks tulnud laste ulatusliku ärakasutamise skandaali puhul kaebavad kümmekond ohvrit, kes nüüd on täisealised, ametnikud kohtusse, sest nad olid nende ärakasutamisest teadlikud, aga ei teinud midagi. Kas Eesti ohvritel on ka see õigus?
Mina ei tea, et sellist instituuti oleks. Iseenesest on võimalik minna tsiviilkohtusse kahju hüvitamise nõudega. Aga ma ei ole kindel, et see toimiks. Mina ei tea, et oleks sellist juhtumit olnud.
Kas see ei tugevdaks vastutustunnet?
Jah, et lõpuks ikkagi vastutab riik – king pigistab. Kui sealt mõistetakse välja mingi summa, siis on lõpuks riigi vastutus. Aga jah, ma arvan, et praegu ei ole see Eestis võimalik.
Meie sarjast „Kaotatud lapsed” oli näha, kes tegelikult vastutavad: need on lapsed. Kirjeldasime näiteks Kohtla-Järve juhtumit, kus väiksena koduvägivalla eest põgenenud poiss tappis tänaval elades lõpuks kriisihetkel teise poisi. Statistikast selguski, et suure osa laste vastu suunatud kuritegusid panid toime teised lapsed, kes olid samuti ise varasest east hüljatud.
Selliste juhtumite puhul on selge, et probleem on juba pikk, sest lapsed pole saanud piisavat abi. Juba 2009. aastal tegime me riigikogus ettekande ja tõime esile probleemi, et meil ei ole laste rehabilitatsiooni siiamaani reguleeritud, kuigi seda kahes asutuses osutatatakse – üks on ka Tallinna linna asutus, nii et riigil on seega ainult üks asutus, kus on 18 kohta.
Probleem on tihti selles, et ei ole teenuseid, ei ole seda poissi kuhugi saata. Oleks tarvis kontrollitud kinnist keskkonda, kus on turvaline ja kus temaga tegelevad spetsialistid. Aga selleks on vaja täpset regulatsiooni sihtrühma ja reeglite kohta.
Rääkides vastutusest, siis loomulikult on ka töötajaid, kes on hooletud või pahatahtlikud. Selle peaks välja selgitama distsiplinaarmenetlus, siis saab ta teenistusest vabastada. Võimalik on määrata ka muid distsiplinaarkaristusi.
Ma ei näe siiski, kes praegu seda süsteemi kontrolliks. Ei kontrolli asutused ise ega sõltumatud kõrvaltvaatajad.
Minu arust oleks oluline hea praktika: kui tõesti juhtub mingi traagiline sündmus ja sinu asutus oli üks neist, kes sündmusteahelas osalesid – ükspuha kas politsei, kool, omavalitsuse sotsiaaltöö osakond –, võiks analüüsida oma tööd: mida meie selle juhtumi puhul tegime ja mida saaks teha paremini? Kas me tegime kõik võimaliku?
Uue valmiva lastekaitseseadusega palgatakse sotsiaalkindlustusameti juurde uus riiklik üksus ametnikke, kes peaksid tegelema nõustamisega lastekaitse küsimustes. Selgusetuks on jäänud, mis on nende roll ja millist reaalset tööd nemad peredega tegema hakkavad.
Kui eelnõu kritiseerida, siis mis siit puudu on? See ongi konkreetne menetlus, kuidas need meeskonnad töötama peaksid – kellest neid moodustatakse ja kuidas nad sekkuvad. See peaks olema selgemini reguleeritud. Otsustamismehhanism ei ole täpelt reguleeritud: kui sotsiaalkindlustusamet kaasatakse, siis mis täpselt on tema roll? See on üks etteheide, mida me arvamuses väljendasime, et natuke liiga üldsõnaline on see eelnõu. Näiteks ka ennetustööle on võimalik konkreetsemaid kohustusi panna.
Avalikustasime Eesti Päevalehes ka Põlvamaal olnud lapsega inimkaubitsemise juhtumi, kus ametnikud ei suutnud kahe aasta jooksul aidata ohvrist tüdrukul kurjategijate käest pääseda.
Tagantjärele näeme me kõik, et see tulem ei olnud tulemuslik. Last ei aidatud sellest olukorrast välja, enne kui kolmas isik kõrvalt tuli ja aitas. Kui ei tuntud ära, et tegemist on kuriteoga, siis see on probleem. Pidevalt lastega töötaval inimesel peaks olema oskus seksuaalkuriteo ohvrit ära tunda. Ja kui endal seda oskust ei ole, tuleb küsida nõu ja abi. Meil on olemas pädevad spetsialistid, kes selliste kuritegudega töötavad. Kui rääkida sotsiaaltööst, siis siit tuli välja, et meil pole piisavalt meetmeid, et sellises olukorras tüdrukut aidata.
Põlva maavanem ütles, et kuna algatati kriminaalasi, siis asi neid ei puuduta. Tüdruk käis ka alaealiste komisjonis, mille liikmed on maavalitsuse ametnikud ja Lõuna prefektuuri esindajad. Seal olid ju kõik spetsialistid koos. Arutati tema koolist puudumist. Aga see, miks ta koolis ei käi, miks ta ei ole kodus, miks politsei teda pidevalt öösiti taga otsib, teda millegipärast leidmata…
Alaealiste komisjon ei olegi üldse sobilik selliste küsimustega tegelemiseks, see ikka ongi mõeldud siis, kui alaealine ise on õigusrikkuja – et kuidas teda mõjutada.
Ongi nii, et meil hakatakse nende lastega tegelema kui kurjategijatega, kui nad ise oma lootusetule olukorrale käitumisega reageerivad. Aga ei tegeleta algpõhjustega. Võib-olla ametnik, kes ütleb talle alaealiste komisjonis, et ta on halb tüdruk, on seesama maakonna sotsiaaltöö eest vastutaja, kes ei teinud midagi, kui laps oli väike ja vajas abi. Lapsi oleme me varmad süüdistama, aga ametnikke mitte eriti, siis on jutt laiem. Miks lastele ei öelda, et süüdi on süsteem, mitte nemad?
Tegelikult ei tohiks neid lapsi ka süüdistada. Selle puuduse oleme samuti esile toonud, et ei ole efektiivseid sotsiaaltöö meetmeid. Rehabiliteerimisteenust, kus probleemide algpõhjused kontrollitud keskkonnas välja selgitataks ja püütaks neid lahendada, luua koostöö perekonnaga ja ka peret aidata. See on reguleerimata. Olen nõus, et kahjuks meil tegeletakse lapsega alles siis, kui ta on juba ise õigusrikkuja. Ka haridusministeerium tegeles kaua selle teemaga, aga see töö on jäänud ootele – alaealiste komisjoni reform jne.
Uus lähenemine on, et ei vaadata enam tegu, vaid last ja tema vajadusi. Ja ka reformi üks puudusi oli see, et kui tuvastatakse põhjus, ei ole ikka teenuseid, mis aitaksid põhjust kõrvaldada. Sinna tuleks panustada. See on puudujääk, mida ei lahenda ka uus lastekaitseseadus. Eelnõu autorid ütlevad, et kõike ei saagi ühe seadusega lahendada. Aga minu arust on see üks prioriteetsemaid küsimusi, millega Eesti lastekaitsesüsteemis peaks tegelema.