NÄDALA SÜNDMUS 29. august 2007
Õiguskantsler Allar Jõks on seisukohal, et planeerimisseadus ja ehitusseadus ei vasta tegeliku elu vajadustele ning võivad kaasa tuua isikute põhiõiguste rikkumisi ja põhiseadusvastaseid olukordi. Õiguskantsleri hinnangul on avalike huvide ja isikute õiguste paremaks kaitsmiseks ilmne vajadus planeerimist ja ehitust reguleerivaid seadusi süsteemselt muuta. Allar Jõks saatis regionaalminister Vallo Reimaale märgukirja, tuues välja puudusi ning soovitusi seaduste muutmiseks.
20-leheküljelises märgukirjas toodud arvukate tähelepanekuteni on õiguskantsler jõudnud läbi oma menetluste, avalike diskussioonide ning õiguskantsleri planeerimis- ja ehitusalase konverentsi „Miljonid ja Miljöö“. Õiguskantsler peab vajalikuks eelkõige pädevuste, kohustuste ja järelevalve selgemat sätestamist ning isikute põhiõiguste riiveks üheste ja selgete aluste andmist.
Kokkuvõtlikult märgib õiguskantsler, et planeerimisseadus on jäänud üldsõnaliseks, jättes liiga palju praktika reguleerida, samuti puuduvad seaduses tihti selgesõnalised alused põhiõiguste piiramiseks. Piisavalt ei ole tagatud puudutatud isikute õiguste kaitse planeerimismenetluses ning avalike huvide kaitse riikliku järelevalve näol kehtestatud planeeringute järgimisel. Kohalikud omavalitsused vajavad selgemaid juhtnööre planeerimis- ja ehitusalaste ülesannete täitmiseks. Ehitusseaduse sisemine loogika on raskesti hoomatav, selles sätestatud kohustused ei ole sunnivahenditega tagatud, mitmed instituudid nagu ehitusmäärus või projekteerimistingimused on ebaselgelt ja ebapiisavalt reguleeritud. Mõisted vajavad täpsustamist ja ühtlustamist. Riikliku ja kohaliku omavalitsuse ehitusjärelevalve pädevus on selgelt piiritlemata, osaliselt kattuv ning sisaldab lünki.
„Ametisse astunud valitsus on endale küll koalitsioonilepinguga võtnud tunnustamist vääriva ülesande - ehitus- ja planeerimisalase regulatsiooni kodifitseerimise, kuid selle ülesande täitmine on äärmiselt raske. Valdkond on ministeeriumide vahel väga killustatud: looduskaitseliste ehituspiirangute seadmine ja keskkonnamõjude hindamine allub Keskkonnaministeeriumile, planeerimine Siseministeeriumile ning ehitamine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Seaduste mehaaniline kokkusobitamine ning kosmeetiliste paranduste tegemine ei täida kindlasti eesmärki, kui ei saavutata koostööd ministeeriumide vahel ja süsteemset lähenemist regulatsioonile tervikuna“, rõhutas Allar Jõks.
Mahukas analüüsis toob õiguskantsler kõigepealt välja puudusi avalike huvide ja puudutatud isikute õiguste kaitses, märkides, et planeerimisele ja ehitamisele on meil ette heidetud liigset omaniku- ja kinnisvaraarendaja-kesksust. „Põhiseadusest tuleneb otseselt nõue leida tasakaal omandiõiguse vaba teostamise ja avalike ehk üldiste huvide vahel. On paratamatu, et kinnisasja intensiivne kasutamine võib piirata naabri võimalusi oma maatüki kasutamisel. Kuid riigi ja omavalitsuste ülesanne on mitte võimaldada isikutel enda omandiõiguse teostamisel kahjustada piiramatult teiste isikute ja avalikke huve, nagu on märkinud ka Riigikohus“, ütles Allar Jõks. „Kvaliteetne planeerimis- ja ehitusalane regulatsioon peabki olema aluseks tasakaalu saavutamisele avalike ja erahuvide vahel“.
„Toon konkreetse näite. Nii avaliku huvi – meie kõigi elukeskkonna, kui ka otseste naabrite huvide kaitse üks võti on inimeste kaasamine menetlusse ja arvamuste ärakuulamine. Eriti tuleb ära kuulata need isikud, kelle otseseid õigusi võib uus planeering piirata. Ometi ei näe planeerimisseadus ette kohustust teavitada otseselt puudutatud isikuid planeeringust tähtkirjaga. Siin vajab planeerimisseadus kindlasti täiendamist. Planeeringust otseselt puudutatud isikute teavitamise olulisust on rõhutanud ka Riigikohus, samuti näeb puudutatud isikute avatud menetlusest informeerimist posti teel ette ka haldusmenetluse seadus lähtuvalt hea halduse tavast“, selgitas õiguskantsler.
„Avalike huvide kaitsel on aga äärmiselt oluline tugev riiklik järelevalve omavalitsuste üle planeeringute elluviimisel, mis peab selgelt olema seaduses sätestatud. Meil teostab maavanem ja Siseministeerium järelevalvet küll enne planeeringu kehtestamist, kuid planeerimisseadus ei nõua riiklikku järelevalvet planeeringute elluviimise üle. See on oluline puudujääk, sest realiseerimata jääb planeerimisseaduses õigesti püstitatud eesmärk – planeerimine ja ehitamine peab arvestama võimalikult paljude ühiskonnaliikmete huve. Ilmekas näide vajaliku järelevalve puudumisest oli Sakala keskuse kaasus“, märkis õiguskantsler.
Planeerimisseaduse puudustena tõi õiguskantsler paljude muude märkuste seas meid kõiki puudutava elulise näitena välja, et seadus ei ühenda praegu keskkonnamõjude strateegilist hindamist ja planeerimismenetlust – lahendamata on, millal toimub keskkonnamõjude, millal planeeringu avalikustamine ja kuidas neid kooskõlastatakse. „Kahe menetluse dubleerimine ja süsteemitu läbiviimine ei taga reaalselt meie elukeskkonna kaitset ja planeeringu koostajatele ei ole sätestatud selget kohustust keskkonnamõjudega arvestada“, ütles õiguskantsler. „Samuti pean vajalikuks lisada seaduses riiklikult tähtsate ehitiste hulka ohtlike veoste raudteetrass, mille planeerimiseks on ette nähtud erikord. Praeguse seaduse kohaselt ei ole riiklikult tähtis ehitis näiteks spetsiaalselt ohtlike veoste jaoks kavandatav ja paljusid omavalitsusi läbiv Tallinna raudteeümbersõit“.
Allar Jõks on seisukohal, et seadusega tuleb piirata planeeringu koostamise üleandmist planeeringust huvitatud isikule, kes reeglina ei kaitse mitte avalikke huve, vaid realiseerib oma erahuve. „Kui kehtiva regulatsiooni kohaselt ei tohi eraõiguslik isik olla planeeringu tellijaks looduskaitse ja muinsuskaitse alla võetud maa-aladel ega juhul, kui detailplaneeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga, siis sellesse nimistusse tuleks lisada ka miljööväärtuslikud alad ning ranna- ja kalda piiranguvööndid“.
Ehitusseaduse analüüsis märgib Allar Jõks mitmete märkuste hulgas, et nõuetekohaseks ehitamiseks ei piisa seadusega nõutud projektist, ehitusloast ja nõuetele vastavast ehitajast. “Ehitamine peab toimuma kooskõlas hea ehitustavaga, tagama õiguspärase ehitise valmimise ja ehitusettevõtja peab ka vastutama rikkumiste eest, mida ta oleks oma professionaalsusest ja heast ehitustavast lähtuvalt saanud vältida“, märkis õiguskantsler. Jõksi hinnangul tuleks kaaluda ehitise arhitektuursesse keskkonda sobivuse nõude kehtestamist ehitusseaduses, et omavalitsus saaks seada nõudeid ehitiste välisilmele ja tagada ühtlasemat linnapilti. Seaduses on vaja sätestada ka õigusvastase ehitise lammutamise, nõuetega kooskõlla viimise ja vastava asendustäitmise regulatsioon. Ehitusvaldkonna karistusmäärad ja sunnivahendid peavad õiguskantsleri hinnangul olema vastavuses kõrgete ehitus- ja kinnisvarahindadega ning vajavad ülevaatamist.