Postimees, 10. november 2018
Kas pole mitte nii, et inimesele meeldib eelkõige iseenda vabadus, teiste oma aga mitte eriti. Seetõttu nõutaksegi valju korda, uusi käske ja keelde. Tehtagu näiteks seadus, mis keelaks kortermaja trepikojas jooksmise ja kommipaberite pillamise. Keelatagu naabril klaverimäng ning koristatagu jalust ta jalgratas ja kelk! Enda porised jäljed trepil ja puurimine laupäeva hommikul (no millal siis veel?!) on aga vabaduse loomulik osa.
Sedalaadi väikestest närvidele käimistest koguneb pikapeale elukondlik pisivimm. Vähem on neid helgeid hingi, kes valmis teise – ja iseenda – ebatäiuslikkusega leppima ning kui miski tõesti üle piiri, siis asja mõistlikult omavahel klaarima. Lihtsam on nõuda kedagi teist, kes asjad paika paneks.
Põhiseadus näeb me ühise elu alusena igaühe vabadust soovitut teha ja soovimatu tegemata jätta. Seda õigust piiravad teise inimese mõistlikud soovid, huvid ja vajadused. Rõhk sõnal „mõistlik“, mis keelab oma õnnetunnet ehitada teiste endasuguseks sundimise suvale. Kes teise vabadust, sh õigust eksida või nõrk olla, ei austa, ei vääri seda ka ise. Ela ise ja lase teistel ka elada.
Igaüks peaks suutma end ligimese nahka mõelda ja oma tegemisi teiste õiglaste huvidega klapitada. Motoriseeritud kojamees ei pea varahommikul puhuriga üksikut puulehekest ja palju tolmu keerutama. Lund ei pea kühveldama naabri värava ette. Kui teisel laps aias magab, siis ehk mõõdaks tsikli detsibelle mujal. Ah et ei märganud? Äkki võiks ja lausa peaks.
Igaüks on põhiseaduse järgi kohustatud teiste inimeste õigusi austama. See peen tunnetus teebki meid tegelikult vabaks, annab välise sunnita valiku erinevate võimaluste vahel. Eks see ongi mõnele harjumatu. Nagu ühes vanas naljaloos: muudkui otsusta ja otsusta, kurtis keegi, kui juhtivalt kohalt kartuleid sorteerima saadeti.
Ise valida, otsustada, vastutada, leppida, andestada ja lahendada on raske ja tülikas. Tehku seda pigem keegi teine. Põhimõtteliselt on Eestis võimalik peaaegu kõiki millegi eest karistada. Laiem üldsus seda õnneks ei tea ja seetõttu ei taibata veel iga elukondliku viperuse puhul politseid kutsuda. Tõsiasi on see, et kui keegi pisikesegi nalja või ebatäiuslikkuse peale end häirituks väidab, võib asi lõppeda süüdimõistmise ja karistusega. Mis juhtub ühiskonnaga, kus pea igaüht saab millegi eest karistada? Ja kui hakatakse seesugust õigust (kuri)tarvitama? Õnneks me seda ei tea.
Vabadusest võidakse loobuda ka pelgast mugavusest või laiskusest. On ju mugav lülitada GPS sisse (ja koos sellega oma mõistus välja, Waze’i ratsionaalsust siinkohal vaidlustamata). Pikapeale tekib sõltuvus, inimene minetab endale loomuomase tähelepanu- ja orienteerumisvõime, oskuse lugeda maakaarti ja teeviita ning teha oma peaga mõistlikke valikuid. Kui tehnoloogia üles ütleb või telefon koju ununeb, siis eksib ta peagi ka teel Kanepist Tartusse. Sõltuvus on vabaduse vastand.
Ometigi on see tühiasi võrreldes enese loovutamisega mõnele suurkorporatsioonile (või selle tagant varastavale riigile) või tehisintellektile ja asjakohase arvutusvõimsuse omanikule. Brain-hacking pole vaid mõtlematult internetis tehtud testide, küsitluste, klikkide ja ostude poolik tulem. Hullemal juhul anname end ära kogu naha ja karvadega. Loovutame oma tervise-, geeni-, ja kõik muud riigi sunnijõul korjatud andmed koos võimalusega neid me endi vabalt jäetud jälgedega kokku panna. Kiip, ajuanalüütika on siit vaid sammuke edasi. Douglas Adamsi „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“ jääb edaspidigi ajatuks klassikaks, ent iseõppiva masina vastus ei ole enam vana hea „42“.
Just see võib olla koht, kus riik peab inimest ta enese eest kaitsma, et ühiskond, usaldus ja vabadus kokku ei variseks. Teadus, innovatsioon ja personaliseeritud arstiabi saavad edeneda ja võita ka meilt vabadust võtmata.
Paljud meist mäletavad magusat unistust vabadusest. Ja seda hetke, kui ta kätte jõudis, kaunis nagu karjapoisi pühapäev. Aga kas ka teame, et inimühiskonna tulevikku kujundavates nooremates ajudes Silicon Valleys on mõte demokraatia (tegelikult vaba ja võrdõigusliku ühiskonna ning õigusriikluse) ebatäiuslikkusest ja seetõttu tarbetusest üsna levinud? Inimene on ekslik, tal ju ihad, huvid, ego, omakasu, kius. Seevastu usutakse tõemeeli, et masin on täiuslik, tark algoritm suudab ka ühiskonna-asju meist paremini otsustada. Milleks meile valimised, parlament, võimukemplus, koalitsiooniläbirääkimised ja kaasamine!? Sisesta aga õigesse masinasse õiged andmed – ja tuleb! Tuleb tark maksusüsteem, otstarbekas sotsiaalne turvavõrk, tehase sinna või tänna või üldse mitte rajamise otsus, kaugele ette üksikasjalikult läbi mõeldud ainuõige plaan.
Kas peaksime sellega leppima? Isegi olukorras, kui nii on mugavam, säästlikum, kellelegi tulusam? Kas masin, see valgustatud monarh, oskab tõesti head halvast ja head veelgi paremast eristada? Kas kehtib viledaks kulunud isejuhtiva auto näide: kui kokkupõrge ja ohvrid on vältimatud, siis kas säästa tuleks last või eakat? Jaapanis oleks valik üks, siin teine.
Ja kas kultuuriruumi endagi sees on hea ja kurja piir kahtlusteta selge ning kõik vaidlused peetud? Vaba inimese jaoks ei tohiks olla, ent seesmiselt mittevaba ohkaks ilmselt kergendatult. Elu ja surma, hea ja halva küsimused otsustab su eest keegi teine, lastes sind vastutusest vabaks. Pärast võib ju vajadusel öelda, et paha lugu küll, aga … aeg ja olud sellised. Ei, aeg ja olud ei ole. Ikka ise oleme, kõik muu on enesepett ja -õigustus.
Päris paljudele ei meeldi suurtes asjades ka iseenda vabadus. Kui teed ise vaba valiku ja otsuse, siis ei saa ju pärast kedagi teist süüdistada. Miks muidu viiakse meil nüri järjekindlusega ellu välismaised soovitusi, mis Eesti oludesse ei sobi? Võõra mõtte kriitikavaba ülevõtt nõuab mõistagi vähem pingutust kui originaalne lahendus. Tihti pärinevad välismaised sõltumatud soovitused me endi riigibürokraatide sulest ning rahvusvahelist organisatsiooni kasutatakse sel juhul variisiku, tagaukse või enda sappa seotud kirevalehvikuna. Ise istun, raha jookseb, aeg lendab, töö seisab. See tubli bürokraadi kirjeldus arvati ütlevat seda, et pole mõtet tegutseda, kui rööpad sirgelt ees, vabadus ning vastutus ümmargune null.
Kui riik asub vabaduse tagatiseks olevat igavat mõistlikkust jalust lükkama, siis kasutab ta selleks igati usutavat ettekäänet, otsekui avaneks nüüd tee enamuse tõelisele ja tegelikule võimule. Paraku rikub kontsentreeritud võim parimagi meie seast, õige pea selgineb ta silm eksimatult eristama õigeid (tema enda ja lähikondsete) ja valesid (kõigi ülejäänute) seisukohti. Kui populistlik ebaloogiline jama enam ei pimesta, jääb ka rahvas „õigetele“ otsustele jalgu ning taandatakse võimuvalemist välja. See lihtsalt läheb nii ja siis on hilja.
Benjamin Franklini tõdemus, et ajutise turvalisuse nimel vabaduse ohverdanu ei vääri kumbagi, kehtib jätkuvalt. Ka siis, kui vabaduse hinnasildile kirjutatakse „lihtsus“, „mugavus“ või „tõhusus“.