Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Õiguskantsler Ülle Madise: rahva raha eest udu ajamine peab lõppema

Postimees, 14. märts 2018

Sõltumata sellest, kuidas keegi riigireformi mõistab, on selle sisu eristada oluline ebaolulisest, muuta segaseks ja ebamõistlikuks aetu selgeks ning vähendada riigipalgaliste arvu seal, kus inimestele vajalikku tööd ei ole, kirjutab õiguskantsler, Tartu Ülikooli professor Ülle Madise.

Tegelikkus räägib paraku muust. Riigireformi sildi all on kulutatud hoomamatu hulk rahva raha struktuurikastikeste joonistamisele, seaduste ja riigieelarve üha keerulisemaks ajamisele ning asjatundmatute plaanide koostamisele. Seal, kus on vaja teenida inimesi ehk teha seda, mida riik peab tegema, aga tähelepanu ja raha napib.

Mõistagi on mugav ja näib ohutu koostada inimeste heaolu seisukohalt mõttetuid strateegiaid ja kavu või parandada pisivigu põhiseaduses ja kirjutada seadusi niisama ümber – ikka segasemaks mõistagi.

Asjatundlikkust see ei eelda, vastutust ei pea kartma ning mõni nutikam suudab end avalikkuse silmis eksperdiks jutustada. Endale töö väljamõtlemine on ammu teada tööstusharu. Kui see ei kurnaks vajaliku töö tegijaid ega maksumaksjat, võiks isegi käega lüüa.

Lihtne retsept

Ometi peaks just riigireform tegema lõpu ka seesugusele rahva raha eest uduajamisele. Pakun lihtsat retsepti: tuleb järjekindlalt küsida, kas ja kuidas teinuks inimeste elu tegelikult paremaks välja pakutud «Lego-ministeeriumid», peaministri strateegiakeskus, teistmoodi presidendivalimine, lõplikult otsustusõiguseta jututoaks tõrjutud riigikogu ja lõhutud õigusriiklik võimude tasakaal.

Kas jõukust ja õnnetunnet oleks nende plaanide täitmisel rohkem?

Kas näiteks sotsiaalkindlustusametnik teataks inimesele selges keeles ja abivalmilt põhjuse, miks ta abivahendit ei saa, ja mida teha, et saaks?

Kas Tallinnast saaks mõistlikel kellaaegadel heade lennukitega olulisematesse Euroopa pealinnadesse?

Kas Eesti metsa olukord ja tulevik oleks inimestele selge?

Kas maksuseadustega tekitatud segadus olnuks olemata?

Kas kõik hooldekodud võimaldaksid inimväärset elu?

Vastus on paraku «ei». Senised vead ja tegematajätmised ei tule ministeeriumide struktuurist, strateegiakeskuse asukohast ega ammugi riigikogu liigsest võimust valitsuse üle. Pigem tähendaks võimu koondamine ja kontrollimehhanismide tasalülitamine veel rohkem vigu ja rahulolematust.

Tegelik riigireform keskenduks edaspidi olulisele. Jätaks tegemata kõik, mis mõttetult kulutab analüüsi- ja otsustusvõimeliste riigipalgaliste aega, ning tunnustaks vabadust ja vastutust. Ka riigiameteis. Kõiki probleeme saab lahendada, mõnd kohe, teisi samm-sammult.

Kui Eesti tahab olla edukas, tuleb riigijuhtimine muuta mõistlikumaks ja säästlikumaks. Pole vähimatki kahtlust, et ministeeriumiametnikke on liiga palju. Rohkem töötegijaid vajatakse seal, kus riik ja inimene kohtuvad: meditsiinis, hariduses, korrakaitses. Tarbetud tegemised on igas asutuses võimalik ära jätta, oluline ebaolulisest eristada ja keskenduda vormi asemel sisule.

Muidugi on lihtsam lõputult kastikesi joonistada, «strateegiadokumente» koostada ja koosolekutel aega surnuks lüüa. Ju see toobki liiga paljudele leiva lauale ja ministritel pole olnud aega ega julgust asendustegevus lõpetada. Palun uskuge: «vanade» riikide bürokraatiamasin on neile endilegi koormaks ja selle kopeerimine siin sootuks rumal.

Paraku seesugune kopeerimine lokkab, osalt euroraha ärakasutamise eesmärgil ja osalt ehk selle tõttu, et osa inimesi arvab tõemeeli, et Eestist on võimalik teha nt Singapur või Suurbritannia. Niisama lihtsalt õnneks ei ole. Kehtiva põhiseaduse järgi ei tohigi. Ja kas ikka tahakski?

«Riigireformi» kavu tuleb järjest juurde

Muidugi meeldib mõnele mõte valgustatud monarhist, kes tülika rahva ja vaidlevate poliitikuteta asjad õigesti ja kiiresti ära otsustaks. Pole puudust neistki, kes näevad end meelsasti seesuguses «õukonnas» ametis. Siiski saab teatud tulevikuotsuseid teha rahvas või selle valitud esindus.

Valimiste ja parlamendidebati keskne küsimus peabki olema õiglus. Ühe silmis on astmeline tulumaks või võrdne vanemahüvitis õiglane, teise meelest aga mitte. Vaid rahvas ja parlament saavad panna paika õiglase kompromissi, ühiskondliku tasakaalupunkti.

Ometi tekitavad «riigireformi» silti kandvad kavad juba aastaid kulu ühtlugu juurde. Enim kõmistatakse juttu peaministrikesksest tsentraliseeritud juhtimisest, mille ehk teadvustamata tulemus teeks lõpu koalitsioonivalitsusele ja taandaks riigijuhtimisest välja rahva, rahvaesinduse ja ministrid.

Osa ametnikke näeb riigireformis võimalust säilitada omaenda tasuv asendustegevus. Nad suudavad segase sõnavahuga otsustajaid uimastada ning ise palgal püsida. Harvem soovitatakse minu meelest olulisimat: panna ametnikud inimeste heaks tööle, lasta lahti need, kes tekitavad ebaolulist lisatööd endale ja teistele, ning muuta riik arusaadavaks. See on võimalik, kinnitavad loodetavasti kõik, kes riigiõigusest, haldusjuhtimisest, majandusest ja poliitikast tõesti aru saavad.

Uuesti arusaadavaks tuleb muuta kõik see, mis aastatega ülearu keeruliseks ja segaseks aetud. Kui me seda praegu ei tee, kasvab Mart Laari hästi viidatud «pea, mida jalad ei jaksa enam kanda» nii raskeks, läbitungimatu bürokraatlik võsa nii põimunult tihedaks, et ka suurim mõttehiiglane ei suuda seda enam lahti harutada.

Inimene, kes saab asjadest aru, suudab nii õigusnormid kui ka riigieelarve mõistetavalt kirja panna. Selgete asjade segaseks ajamine on üks haldusjuhtimise moevooludest, mis praegu kaldub juba loojangule. Õnneks on Eestiski üha rohkem asutusi, kus püütakse töö uuesti mõistlikuks muuta ja selge jutt on au sees.

Õigussegadust tuleb juurde

Viimasel ajal räägitakse palju bürokraatia vähendamise meetmetest. Lubatakse, et seaduste hulka kahandatakse, kui mitme asemel piisab ühest. Pahatihti asutaksegi seadusi mehaaniliselt kokku ja läbi kirjutama, paisatakse toimiv reeglistik peapeale ja sellega muudetakse tühiseks nii varasem kohtupraktika kui ka ametnike koolitamisele kulutatud raha. Uut seadust on vaja vaid juhul, kui vana ei tööta.

Oluline pole mitte õigusaktide hulk, vaid elu reguleerivate normide arv. Kui kahe seaduse kokku sajast normist saab ühes seaduses kakssada, siis pole bürokraatiat vähemaks jäänud, vaid norme ja segadust juurde tekitatud.

Vahel tundub, et paljud asutused ei usugi enam loogilise ja tõhusa riigi võimalusse, sest mõistlikku ja vajalikku katab bürokraatia, aruandluse, struktuuride ja normide tihke kiht. Äsja lugesin haldusakti, kus ametiasutus saadab ränga puudega lapse emale kahel leheküljel sõnavahtu, millega tahetakse arvatavasti öelda, et ta ei saa lapsele mähkmeid, sest arst pole mingisse lahtrisse vajalikke sõnu kirjutanud.

Sedagi saanuks öelda kolme lihtsa lausega, ka olukorras, kus miskipärast soovitakse lahtriusust kinni pidada ja sisu asemel vormist lähtuda. See on tüüpiline juhtum, kus maksumaksja peab üleval sisu eiravat asjaajamist, mis teeb inimesed õnnetuks või vihaseks ja jätab abivajaja hätta. See ei pea nõnda olema. Iga ametnik saab väljenduda selgelt ja mõistvalt, igas valdkonnas ja asutuses saab tarbetut «menetlemist» koomale tõmmata. Kohe praegu. Saan õiguskantsleri ametkonna kogemusest kinnitada: see on võimalik.

Asju, mida tehakse ainult selle pärast, et alati on nii tehtud, või selleks, et vältida isiklikku vastutust ja otsustamist, või õigustada enda ja paljude teiste ametnike olemasolu, ei tohi teha.

Kas reformime end surnuks?

Kui loobuda ebavajalikust ja innustada kõiki mõistlikule tööle, suudab sama hulk inimesi teha rohkem, kiiremini ja paremini. Jah, pikkade keeruliste kirjade koostamisest keerulisem on öelda sama selgete lihtsate sõnadega. Siis tuleb ju ise asjast aru saada ja teada, mida öelda. Mis omakorda tähendab vastutust. Muidugi ei kindlusta see kõigi «klientide» rahulolu. Kõik seisukohad ei saagi meeldida, mõned inimesed usuvad elu lõpuni, et riigil on raha küllalt, aga lihtsalt ei anna, või et kuskil on keegi kõikvõimas, kes muudab kohtuotsuseid, arsti pandud diagnoose ja äratab surnuid ellu.   

Eesti põhiseaduse üks autoritest Jüri Adams märkis õigesti, et kui Eesti jätkab senisel riigireformi kursil, reformitakse Eesti surnuks. Asendustegevusele ja rumaluste väljapakkumisele kulutatakse nii palju auru, et inimestele oluliste asjade tegemiseks ei ole enam aega.