Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Õiguskantsler Ülle Madise: Presidendivalimise valikud

Eestile riigipea valimine on pea alati logisenud. Kõiki praeguse valimiskorra võimalusi on (kuri)tarvitatud. Kasti on lastud tühje ja rikutud sedeleid nii Riigi- kui Valimiskogus. „Päriskandidaate“ on hoitud vaid Valimiskogu tarvis. 2006. aastal pani kaks fraktsiooni hääletamise salajasuse proovile otsusega, millega keelati oma saadikutel valimistest osavõtt. Vaid üks trikk on veel kasutamata: see, et Riigikogu voorudes ühtki kandidaati üles ei seatagi.

Äsjane pikk ja dramaatiline presidendivalimiste saaga on toonud Riigikogu lauale kõikmõeldavaid ideesid valimiskorra muutmiseks. Seepärast tundub mõistlik vaadelda pakutavate muudatuste riigiõiguslikke tagajärgi. Vaid loogiline, mitu sammu ette vaatav analüüs annab vastuse, kas uus valimiskord aitab ära hoida või vähemasti kahandada mineviku ebameeldivusi, ning testib samal ajal ka süsteemi kindlust võimalike kuritarvituste vastu.

Kõige rohkem on siiani juttu olnud kandidaatide esitamise korra ja tühjade või rikutud sedelite tähenduse teemal. Viimasega saaks tegelda ka Põhiseadust muutmata, tavakorras ja Vabariigi Presidendi valimiste seadust täpsustades. Mõistele „osavõtnute enamus“ on võimalik anda ka kvooruminõude puudumisele viitav tähendus. Kui Põhiseaduse autorid oleksid andnud nn valgele sedelile tõkendi kaalu, oleksid nad selle Põhiseaduse rakendamise seadusesse kirja pandud. Valimistulemuste kindlakstegemisel on seega võimalik arvestada ka üksnes poolthääli.

Kandidaatide ülesseadmise korra ja Riigikogu valimisvoorude arvu muutmine eeldab kindlasti Põhiseaduse parandamist. Kandidaadi ülesseadmist nn rahvaalgatuse korras ehk 10 000 või 25 000 allkirjaga tasub kindlasti vaagida, sellele vaatamata, et tegu oleks pika sammuga otsevalimiste suunas, mille puudustest edaspidi.

Mida aga näiteks muudaks kandidaatide varasem registreerimine? Tundub, et õigupoolest ei midagi sisulist peale selle, et valikuprotsess muutuks veelgi pikemaks ja endale (erakondliku) toetuse otsimine veelgi varasemaks. Need, kes ise riigipeaks saada soovivad ja need, keda sellele kohale esitada tahetakse, tulevad nagunii välja ja astuvad avalikku arutellu enne ametlikku registreerimispäeva, st „kandidaadi kandidaadina“.

Suvi läbi tuuritanute nimed seisaksid hääletussedelil Riigikogu esimeses valimisvoorus. Kui erakonnad kokkuleppele ei jõua, siis jääb president valimata. Ja pole vahet, kas kandidaadi nimi oli teada kolm päeva või kolm kuud enne valimispäeva. Põhiseaduse järgi tuleb teiseks valimisvooruks kandidaadid uuesti üles seada. Need ei pea olema „suvetuuril“ osalenud. Põhiseadust muutmata oleks registreerimisaja muutmine seega kasutu.

Kui uute kandidaatide lisamine valimisvoorude vahel keelata, siis kaotab Riigikogu kolmas valimisvoor mõtte. Ehk tasukski teha nii, et Riigikogu teise vooru pääsevad kaks esimeses voorus enim hääli saanud kandidaati? Valimisvoorude vahele võiks jääda vähemalt üks päev. 

Riigikogus nõutava häälteenamuse muutmine on põhimõtteline küsimus. Künnist 68 häälelt näiteks 51-le alandades saame suure tõenäosusega koalitsiooni presidendi ehk peaministerlight’i. Kaoks riigipea üks põhirolle parlamendienamuse ja -vähemuse tasakaalustajana. Sel juhul võiks tõesti juba kaaluda presidendi kui institutsiooni kaotamist. Iseseisvuspäeva vastuvõtu korraldamise ja näiteks seaduste väljakuulutamisega saavad ka teised põhiseaduslikud institutsioonid hakkama.  

Mõned on väitnud, et Riigikogu saaks koostööle ehk vähemalt 68 hääle saamisele ergutada erakorraliste valimiste oht. Et kui presidenti ei suudeta valida, siis läheb Riigikogu laiali. Mu meelest lisaks see niiditõmbajate arsenali täiendava ja riigipeaga mitteseotud triki, sest alati leiab parlamendist neid jõude, kes soovivadki just erakorralisi valimisi.

Seetõttu tasuks Valimiskogu ikkagi tagavaravariandina alles jätta. Vastasel juhul on valida kolme alternatiivi vahel: senisest madalam poolthäälte nõue Riigikogus, erakorralised Riigikogu valimised, riigipea otsevalimine. Ükski neist ei annaks häid tagajärgi.

Valimiskogu, kus uusi kandidaate enam üles ei seata ja kus riigipea igal juhul ära valitakse, tundub seepärast kolmandaks valimisvooruks hea lahendus. Muidugi säilib sel juhul üks praeguse korra põhiline „puudus“: need, kes näevad oma soosiku šansse pigem Valimiskogus, püüavad Riigikogu voore nurjata. Teine probleem peitub Valimiskogu liikmete liigitamises neiks, kes saavad kandidaadi üles seada (Riigikogu liikmed) ja neiks, kes seda ei saa (kohalike volikogude saadikud). Kui Valimiskoguks saab uusi kandidaate esitada, säilib võimalus, et Riigikogu voorudeks mõnda tegelikest favoriitidest ei esitatagi ja senised probleemid suures osas säilivad.

Võimalik oleks Riigikogu voorud üldse ära jätta ja Valimiskoguga piirdudagi. Sel juhul poleks parlamendierakondadel mingit sundi omavahel milleski kokku leppida ning valimised saaksid juurde otsevalimisele omaseid jooni. On see halb või hea, jäägu igaühe enese otsustada.

Otsevalimise ja ka üksnes valimiskogus valimise korral seaksid kõik tugevamad erakonnad üles oma kandidaadi. Kas parteiväline kandidaat oleks võimalik? Kindlasti. Selleks on vaja head kandidaati, meeskonda ja kampaaniaraha. Erakondliku toeta presidendikandidaadile tooks edu vastandumine erakondadele, esindusdemokraatiale, nn eliidile, majanduse korraldusele või ka kõigele eelmainituist. Lisaks näeksime veelgi enam silmamoondusi. Presidendi rolli asjus rahvast eksitavat kampaaniat teeks lõpuks ilmselt kõik. Poliitilise kultuuri latti allapoole lasta on imelihtne, kergitamine pea võimatu. „Kui huntide sekka satud, pead uluma“ on praktikas palju tarvitatud, ent moraalselt kõlbmatu vabandus. Valimisvalvuritel oleks tööd kuhjaga ja riigiõigusteadlastel seletamist, et president ei juhi riiki ega saa sestap ausalt lubada midagi, millest inimeste elu paremaks muutuks.

Kas otsevalimise korral võidaks rahva üldine lemmik? Võib, aga ei pruugi. Esimeses valimisvoorus on tõenäoliselt mitu head kandidaati, teise vooru pääsevad neist kaks. Näiteks üks 42% ja teine 29 % häältega. Võib juhtuda ka nii, et edasi minnakse napi vahega, nt 30 % ja 29 %, seejuures võib tegu olla kandidaatidega, kel mõlemal suur hulk tuliseid vastaseid. Kui nii, siis on teise vooru aktiivsus madal ja nurinat palju. Kui edasi saab keegi, kel veendunud vastaseid kuigivõrd pole, on ses mõttes lihtsam.

Peale valimisi käiks kampaaniakulude kokku arvamine. Kas kõik annetused on avaldatud? Miks selle-ja-tolle sihtasutuse kampaania ei ole aruandes toetusena kirjas? Kas riiki mittejuhtivat presidenti ikka oli vaja nii suure raha eest, sh riigieelarvest tulnud raha eest valida? Mitu hooldekodu oleks sama summa eest korda saanud? Mitu politseinikku liiklust ohjeldama saata? Ühesõnaga: kujutlus, justkui oleks otsevalimiste korral kõik lihtne, aus ja selge, ei pruugi realiseeruda. Kulub palju rohkem raha, on  rohkem pahandust ja tulemuseks saame ülitugeva mandaadiga riigipea, kel pole õigust riiki juhtida.

Otsevalimisega võib minna hästi, kui tõesti valitakse silmapaistav riigimees, kes lepib mandaadile mittevastava rolliga ega kompa talle Põhiseadusega seatud piire. Mõeldavate tagajärgede skaala teises otsas näeme populisti, kes üritab riiki presidentaalseks keerata. Igal juhul saaksime otsevalimise korral meelelahutust ja reklaami- ning meediatööstus leiba. Kas selline energia ja raha kulutamine tasub ära? Rahvakogusse kogunenud Eesti rahva läbilõige arutas ja leidis, et ei tasu.

Põhiseadus näeb ette tasakaaluvalemi, mis ei lase kellegi kätte liialt palju võimu koonduda. Riigikogu juhib riiki, valitsus valmistab enamiku Riigikogu otsuseid ette ja viib neid hiljem täide, president on välispoliitiline esinduskuju ning sisepoliitiliste kompromisside edendaja, kohus mõistab õigust, õiguskantsler valvab põhiseaduslikkuse ja riigikontrolör riigi vara säilimise järele. Vastavalt on seatud ka ametisse saamise reeglid. Riigikogul on ainsana rahva mandaat ehk tugevaim võimalik. Vastanduvate maailmavaadete ja huvide proportsionaalne esindatus Riigikogus ei luba ühegi valijagrupi vaateid üksinda mõjule, ent selles meie parlamentarismi mõte ja tugevus seisnebki.