Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Õiguskantsler Ülle Madise: konstitutsioonikohtu loomise asemel tasuks riigil panustada raha politseisse

Eesti Päevaleht, 2. november 2016 

Riigikogus loodud töögrupp on alustanud presidendi valimissüsteemi muutmise arutelu. Mitmelt poolt on kõlanud soovitusi minna otsevalimiste peale.

Kui minna otsevalimistele, on aus anda presidendile võimu juurde. Näiteks president ja peaminister ühendada. Kui jätta presidendi võim selliseks nagu on, siis on mõistlikum valida parlamendis või valimiskogus.

Miks?

Sest otsevalimise kampaanias antakse lubadusi, mida president täita ei saa. Otse valitud presidendil võib tekkida kiusatus võimupiire ületada ja laiendada. Võidakse valida keegi, kes lepib parlamentaarse presidendi rolliga, aga võib ka juhtuda, et tugev otsemandaat viib lõpuks ikkagi presidentaalsesse riiki. Otsevalimine ei pruugi ühiskonnas ka pingeid maandada, sest üldist rahva lemmikut ju ei teki. Tulemuseks võib olla ühiskonna lõhenemine, mida näeme praegu näiteks USA-s. Samas: parlamentaarne Soome valib presidendi otse. Minu teada ei heida keegi Sauli Niinistöle ette, et ta katsuks põhiseaduse piire, üritaks võidelda parlamendi või peaministriga populaarsuse pärast, või tikuks näiteks Euroopa Liidu ülemkokku. Varem on aga Soomeski probleeme olnud.

Seega tuleks alustada küsimusest, millist rolli täitvat presidenti me tahame?

Jah. Kui tahame jätkata nii, et riiki juhib Riigikogu, tuleb keskenduda riigikogu valimistele, presidendi roll on teine. Ei maksa luua valesid ootusi. Teiste riikide kogemusest tasub õppida, lihtsasti kirjatähest šnitti võtta ei saa. Sest põhiseaduses võib küll olla kirjas, et presidendil on õigus parlament igal ajal laiali saata, aga praktikast saad teada, et juba sada aastat pole seda juhtunud.

Kui jääda kaude valimise juurde, siis kuidas senist süsteemi logisemist ära hoida?

Ükskõik kui varaseks ei tooda presidendikandidaatide ametlikku registreerimist enne esimest hääletusvooru, ei muutuks sisuliselt midagi.

Sest põhiseaduse kohaselt võib järgmiseks päevaks, teiseks vooruks  seada üles uued kandidaadid?

Jah. Mis omakorda annab võimaluse mängidagi otse teise ja kolmanda vooru peale ehk et kandidaadid tuuakse välja hiljem. Veelgi enam, kui on võimalik esitada uued kandidaadid ka valimiskoguks, võidakse sihtida nö päriskandidaadid algusest peale valimiskokku ja riigikogu voorud läbitakse edulootuseta kandidaatidega. Hea, kui riigikogus üleüldse keegi esitatakse, ükskord oli üleval võimalus, et riigikogu voorudes ei kandideeri keegi. Ei tasu aga unistada, et edaspidi mitte mingil juhul probleeme ei teki.

Ei ole ju võimalik seadustada tühjade sedelite valimiskasti panemise keelustamist?  

Sellist keeldu ma ei toeta. Põhiseadust on praegu presidendivalimisel mõistetud nii, et osa on võtnud kõik need, kes on lasknud sedeli hääletuskasti. Ükskõik, kas see on hääl või kehtetu sedel. Võib ka nii, et tulemuse määravad üksnes häälega sedelid. Näiteks  rahvahääletusel lähevad arvesse ainult nõuetekohaselt täidetud sedelid, riigikogu valimistel samuti.

See oleks ju igati mõistlik.

Ma arvan küll. Mõistan ka neid, kes ütlevad, et see on halb: juhuks kui otsustavasse vooru jõuavad kandidaadid, kellest kumbki ei sobi, on mugav tühjade sedelitega valimine nurjata. Väidan  aga vastu, et tühjad ja rikutud sedelid saavad sel juhul ülemäärase mõju. Ehk siis valimistulemuse otsustab vähemus, mitte poolthäälte enamus. Pealegi ergutab taoline tagauks rahvast pahandavat trikitamist.

Pooldate te rohkem seda, et president saaks valitud riigikogus või valimiskogus? Seaduse järgi pole probleemi kummalgi juhul ja nagu viimane kord oli näha, siis valimiskogust tagasi riigikokku tulles suudetakse tahtmise korral konsensus leida. Aga algne mõte on siiski soov leppida kohe kokku ning valida president ära riigikogus ning seda vähemalt 68 ja mitte 51 häälega, nagu nüüd juba on kostnud.

Jah, Riigikogus ja vähemalt 68 häälega oleks minu silmis ideaalvariant. Normide abil seda ei saavuta. Kui, siis üksnes nii, et on teada, et valimiskogus valitakse president kindlasti. Eriti juhul kui valimiskoguks uusi kandidaate esitada ei saa: edasi lähevad need, kes olid riigikogu teises voorus. Kui mõistetakse, et valimiskogus valitakse president igal juhul, ollakse ehk rohkem motiveeritud leidma inimest, kes sobib riigipeaks vähemalt 68 riigikogu liikme arvates.

Mis puudutab 51 häälega presidendi valimist, siis leian, et koalitsioonipresidenti meil tarvis pole. Sel juhul on etem presidendist loobuda ja jagada ta ülesanded teiste põhiseaduslike institutsioonide vahel ära.

Mulle väga meeldiks teie mõte, et riigikogu teises voorus on kaks enim hääli saanud kandidaati ja valimiskogus ka. See oleks aus kõigi valimistel osalenud kandidaatide suhtes, kes ei peaks mõtlema areenile kappavast ja võitvast mustast hobusest.

Arvan, et praegune president Kersti Kaljulaid….

…see pole vihje Kaljulaidile, räägin üldisemalt.

Jah, saan aru. Seekord läks ka ju väga hästi. Aga kui edaspidiseks soovida, et kandidaadid ennast rahvale tutvustavad, siis on mõistlik, et ühed ja samad kandidaadid võistlevad lõpuni.

Juhul kui haldusreform saab teoks ning kui edaspidi kasutada praegust valemit, väheneks  KOV-e esindajate arv valimiskogus 123-ni tänavuse 234 asemel. On see probleem?

Põhiseadus siin vastust ei anna. 10-15 aastat tagasi nähti probleemina just seda, et riigikogu liikmed on valimiskogus ilmses vähemuses ning omavalitsuste esindajad domineerivad. Nüüd jõuame olukorda, mida tollal soovitavaks peeti.

Mängitakse mõttega luua konstitutsioonikohus. Teisisõnu soovitakse muuta põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadust ja kui selle raames moodustatakse konstitutsioonikohus, siis võib neljandik riigikogu liikmetest esitada riigikohtule taotluse tunnistada väljakuulutud kuid jõustumata seadus põhiseadusega vastuolus olevaks ning peatada selle jõustumine. Mida te sellest arvate?

Jah, tean sellisest plaanist. Tõenäoliselt on tegu lõpuni kaalumata ideega, mis ikka aeg-ajalt välja pakutakse. Kõrgepalgaline ja huvitav töö juristidele, kohtu politiseerimine, võib-olla teiste riikide poolik kopeerimine – eks tagamaid või olla mitu. Eestis on üks parimaid ja töökindlamaid põhiseaduslikkuse järelevalve süsteeme. Riikides, kus on konstitutsioonikohus ja ka poliitiline kaebus, pole tugevat ja sõltumatut põhiseaduspärasuse kontrolli süsteemi. Meil on. Kõigepealt on presidendil võimalik saata parlamenti tagasi põhiseadusevastane seadus. Õiguskantsler vaidlustab kõik normid, mille puhul on põhiseadusevastasuse kahtlus. Normikontroll võib alguse saada ka igas kohtus ja linnade ja valdade autonoomia kaitseks neilt endilt. Lünki, mida oleks tarvis täita, pole. Meie süsteemis jõuavad kõik sellised normid, mis tõenäoliselt on põhiseadusevastased, riigikohtusse. Kulukaid lisavõimalusi pole vaja luua.

Oleme riigiõiguse spetsialistidega asja põhjalikult arutanud, uurinud teooriat ja praktikat. Näiteks Soomes ja Rootsis ei ole konstitutsioonikohut ega võimalust poliitilist võitlust kohtus jätkata. Väga mõistlik.

Ometi, mis juhtuks kui niisugune kord oleks? Millised võiksid olla poliitilised tagajärjed?

Mõnedes riikides on juhtunud nii, et opositsioon hakkab vaidlustama kõiki olulisemaid seadusi. Sellega tõmmatakse kohus poliitikasse, piir riigiõiguse ja poliitika vahel kaob. Juristi diplom ei tohiks asendada rahvalt saadud mandaati.

Tööd kipub olema võrreldes tsiviil-, haldus- ja kriminaalkohtuga napilt. Isegi Lätis ja Leedus on 7- ja 9-liikmelise konstitutsioonikohtu jaoks koormust vähe. Enamikku inimeste kaebustest ei rahuldata, aega ja raha kulub rohkem, õiglust ega rahulolu juurde ei tule. Siis võidakse endale tööd välja mõelda ja teha ka sisult poliitilisi otsuseid, et oma vajalikkust tõestada.

Meie süsteemi suurim väärtus on, et riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium koosneb haldus-, tsiviil-ja kriminaalkolleegiumi liikmetest, kes vahetuvad, toovad kokku erinevate kohtu-ja õigusharude arusaama. Sellel kolleegiumil on tugevad nõunikud. Loodan, et seegi kord jääb hästi töötav süsteem lõhkumata.

Kui riigil on võimalik õiguskaitsesüsteemi raha lisada, siis minu arvates tuleb see suunata politseile, tugevdada kohtueelset uurimist ja korrakaitset.

Riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni liige Artur Talvik on tulnud välja ideega, kuidas inimestele saaks kohaldada sunniraha 8000 eurot, kui nad ei tule parlamendi uurimiskomisjoni ette või veel enam – neid võiks hakata komisjoni ette sundtoimetama,  piltlikult öeldes – käerauad peale ja veame parlamenti. Mida sellest ideest arvate?

Olen alati Riigikogu tugevdamise poolt. Riigikogu uurimiskomisjonid on ette nähtud ja neid praktikas ka moodustatakse. Kusjuures moodustatakse nii, et nende esimeheks ja vahel ka algatajaks on riigikogu opositsiooni esindajad. See on hea praktika. Kui komisjonil on probleeme, et inimesed, kellelt on vaja infot saada, ei tule kohale, tuleb sellega tegeleda ning Artur Talviku taotlus on mõistetav. Tundsin kohe ära Saksa Bundestagi uurimiskomisjonide seaduse, milles on 36 paragrahvi. Kui nüüd Eesti peaks selle peale minema, tuleks mõned asjad veel läbi mõelda.

Näiteks selle, et tegelikult ei saa uurimiskomisjon kunagi asendada politseid, prokuratuuri ja kohut?

Just.

Aga kas mitte seda ei tahetagi praegu?

Opositsioonipoliitiku vaatenurgast on see tahtmine loogiline. Lihtsat lahendust siiski pole. Erinevates riikides on kas seaduses või riigiõigusliku tavaga määratud, millega see komisjon tegeleb. Näiteks Tallinna Sadama uurimiskomisjon oli mu meelest väga õigesti suunitletud. Ta tegeleski korruptsiooniriskide välja selgitamisega ja uuris, kuidas täitevvõim on täitnud oma ülesandeid riigiettevõte juhtimisel. Täpne uurimiskomisjoni roll. Kohtu asemele ei tohi aga asuda ei näiliselt ega sisuliselt.

Kui räägime juba sunnirahast – trahv on praegugi seaduses ette nähtud – või olukorrast, kus inimene tuuakse komisjoni ette käeraudades, siis tuleb ette näha ka tema õiguste kaitse. Saksa seadus viitab, et teatud juhtudel on sundtoomine võimalik. Rakendatakse kriminaalmenetluse seaduse vastavaid vorme.

Niisama lihtne see pole, et komisjon otsustab et nüüd tuleb keegi sundtuua ja tuuaksegi. On muidki piiranguid: näiteks ei saa kedagi sundida tunnistama oma lähedase vastu, mõelda tuleb info hoidmisele jne. Läbi tuleb mõelda, kuidas see kõik meedias paistab, samuti kas sellist asja tehakse näiteks kaks nädalat enne valimisi. See võib olla reguleeritud või poliitilise kultuuri küsimus. Saksamaa praktikas määrab palju see, et ehkki neljandik Bundestagist saab uurimiskomisjoni loomist nõuda, moodustatakse komisjon fraktsioonide suuruse järgi ja koalitsioon on enamuses.

Veelkord: uurimiskomisjon on oluline, selle tööd ei tohi takistada, vastupidi, rahvaesindajail peab olema võimalik täitevvõimu tegusid uurida.

Sunniraha, sundtoomine, otsevalimine, konstitutsioonikohus. Vaatamata ehk heale soovile jätab see ikkagi mulje, et parlamendi liikmed tegelevad populismiga.

Päris halvasti on siis, kui hakatakse populismi riigimehelikkusega segamini ajama. Hea, et on riigikogu liikmeid, kes ei taha olla nö valemängijad.

Teil on õigus, et lihtne on poliitilise kultuuri latti lasta allapoole ja raske tõsta. Parem on tegutseda põhimõttel, et tee seda, mida sa tahad, et teised sulle teeks. Mis ei tohi mõistagi tähendada üksteise luukerede varjamist. Igas normaalses riigis tuleb arvestada, et kord ollakse valitsuses ja siis jälle valitsusest väljas. Tõsi, pikalt valitsuses olnud erakondi tuleb meil ja mujal ikka ette, nii võib tekkida eksitav tunne, et nemad ei lange kunagi välja.

Seega, kõigil poliitikutel tasub end mõtelda nii rahva mandaadiga valitsuserakonnaks kui ka opositsioonierakonnaks?

Kõige õiglasema elukorralduse saakski nii, et hüvede ja õiguste jaotus lepitakse kokku oma rolli teadmata. Kas oled valitsuse või parlamendi liige, opositsioonis, koalitsioonis, suures või väikeses fraktsioonis. Reeglid lepitakse kokku enne ja rollid jagatakse pärast. Igaüks peab arvestama, et see lahendus, mis on, peaks igast vaatenurgast tunduma õiglane ja Eestile kasulik. Kahju, et praktikas kokkuleppeid nõnda omakasupüüdmatul alusel ei tehta.