Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Õiguskantsler Ülle Madise kõne Tallinna Järveotsa Gümnaasiumi aktusel 23. veebruaril 2017

Austatud Järveotsa Gümnaasiumi õpilased, direktor, õpetajad,

Eesti Vabariik saab homme 99.

Mida soovida Eestile, mida soovida teile? Teil on igaühel oma soovid ja küllap tunnete ise, mis just teile ja teie meelest oluline.

Ent omalt poolt soovin seda, mida alati heale sõbrale soovin.  

Elurõõmu. Julgust. Loovust. Loogikat.

Enn Soosaare eetilise esseistika preemia laureaat helilooja Jüri Reinvere ütles mu meelest hästi: Eestile on väga vajalik, et mõistaksime oma tugevusi ega asuks seisukohale, et oleme küll tublid, aga nii väikesed, et mis meist ikka sõltub (intervjuu Postimees, 20.02.2012)

Nii veider kui see ka pole, igaühest –igast riigist, igast rahvast, igast inimesest - sõltub palju enam kui esmapilgul näib. Teate küll, liblika tiivalöök võib vallandada orkaani.

Selles ongi mu meelest elu võlu, et miski ei ole lõpuni ette määratud. Teisalt nõuab see igaühelt pingutust. Igal hetkel võib miski minna paremaks. Või siis halvemaks. Kindel on vaid see, et kindel ei saa olla milleski. Kui, siis vaid selles, et kõik muudkui muutub. Kas paremaks või halvemaks sõltub ühtaegu nii igaühest üksi kui meist kõigist koos. St muuhulgas sõltume kõik üksteisest. Riigid. Rahvad. Inimesed. Just seepärast ei tohi alt vedada ei ennast ega teisi.

Head sõbrad,

Igaühel on võimalik saada omaenese parimaks versiooniks. Usaldusväärseks, tunnustatuks oma elualal. Tuleb muidugi valida ala, mis sobib ja meeldib. Robotid ei võta maailma üle, osa tänasest tööst aga küll. Samas ei tähenda see, et inimene enam töötama ei pea. Lihtsad tööd, need, milleks pole vaja palju õppida ega harjutada, kaovad kiirendusega. Aga seegi teeb elu paremaks. Ehitaja selg ja kassapidaja jalad ei pea siis enam valutama. Arsti, õpetajat, leiutajat ja inseneri, kes suudab tehnoloogiaid kontrollida, on alati tarvis. Ja inimest, kes on teisele inimesele toeks.

Film, muusika, luule või sport – mõne või kõikidega neist võiks igaüks mu meelest tegeleda. Paljudele peab see vist jääma hobiks, sest tippu tõuseb neil aladel imeharva ja siiski pole majanduslik külg just tugev. Õilis filosoof tünnis külitamas ei sobi meie ilmastikku.

Vahel öeldakse, et head –selged ja kindlad- ajad on ära olnud, et nüüd on hirmus raske.

Sest vaadake, aeg-ajalt tabab ühiskondi ikka mingi kummaline senise mahalõhkumise vaimustus. Selles pole midagi uut. Ühel hetkel on ikkagi vaja neid, kes katkised riigid,  ühiskonnad ja inimsuhted jälle kokku panevad. Ja need on inimesed, ka teie, head sõbrad, kel on piisavad faktiteadmised, loogika, loovus, julgus ja elurõõm.

Inimene, kel maailmast teadmised olemas, suudab targasti hinnata soola ja sooda ravitoimet, ei karda üle lapiku maa serva kukkumist ega pane meteroriidi ülelennu puhuks kivikesi keele alla ning valget lina pähe. St tõsimeelselt mitte. Nalja võib ikka teha. Vanarahva jutud ja uskumusedki on toredad. Minge vaadake Rainer Sarneti „Novembrit“ ja lugege Andrus Kivirähu „Rehepapp“ läbi.  

Nii et ikkagi: elu on seiklus ja seda tasubki nõnda võtta. Vastutustundlikult. Rõõmsalt. Julgelt, loovalt ja loogiliselt. Tulevikku ei saa keegi kinkida ja tulevikku ei saa lihtsalt ära võtta. Aga tulevikust saab loobuda ja tuleviku saab loovutada.

On ainult üks koht maailmas, kus meie erilisus, eestikeelne mõtlemine, müüdid ja oma maatunnetus maksvusele pääsevad. Kus meie otsustame elu reeglid. Ka õigluse. See on Eesti.

Ilusat iseseisvuspäeva!

Aitäh!