Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Õiguskantsler Ülle Madise intervjuu ajalehele Meie Maa

Meie Maa, 21. jaanuar 2017

 

Mart Soidro kutsus kaasa sõbra Mart Nuti, et läbida koos õiguskantsler Ülle Madisega Kadriorus pealt neljakilomeetrine jalutusring.

Selgituseks

Eelmise laupäeva pärastlõunal kogunes Kadrioru parki Poska ausamba juurde meeldiv seltskond: jurist Ülle Madise, ajakirjanik Mart Soidro, fotograaf Toomas Huik ja ajaloolane Mart Nutt. Ilm oli jalutuskäiguks imeilus.

Kuid kokkusaamiseks oli ka teine põhjus. Nimelt oli Mart valmistanud ette hulga küsimusi Üllele. Eks ikka töö teemadel. Kuid ka paljust muust – väärtustest, õiglusest, ühiskonnast, ajaloost.

Mõistan, miks Mart kutsus minu, teise Mardi jalutuskäigule kaasa. Olen ju Üllet tundnud üle 20 aasta. Selle aja jooksul oleme olnud kolleegid riigikogu põhiseaduskomisjonis, aga ka Ülle töö justiitsministeeriumis, Tartu ülikooli professorina, riigikontrollis, presidendi kantseleis ja nüüd õiguskantslerina on meid sageli kokku viinud.

Pealt neljakilomeetrine ring viis meid mööda presidendi lossist, kus Ülle tegi õigusnõunikuna enam-vähem sama tööd, mida esimene õiguskantsler Anton Palvadre. Nüüd, parlamentaarses Eestis on õiguskantsleri ülesanded märksa avaramad ja tööpaik uhkes hoones Toompeal.

Peatusime Peeter I maja juures, kus tuli tõdeda, et see Venemaa ajaloos suure reformijana tuntud tsaar tegi Eestis palju kurja. Põhjasõja käigus oli eestlaste arv langenud väljasuremise piirile. Pärast ringkäiku jätkus juttu teetassi juures. Oli väga huvitav ja sisutihe kokkusaamine, milles lugeja võib kohe ise veenduda.
Mart Nutt

 

 

I peatus: Kadrioru park ja Jaan Poska ausammas

Tere, Ülle! Mu kell on täpne ja saan fikseerida, et jõudsid kohtumisele Jaan Poska ausamba juurde kokkulepitud ajast 15 sekundit varem! Kuidas Louis XVIII ütleski? “Täpsus on kuningate viisakus ja heade inimeste kohustus.”

(Üllel on kaasas Robert Nermani Kadrioru “Jalutaja teejuht”, minul diktofon ja Toomasel hulk fotoaparaate. Vaid Mart Nutt on tulnud kohtumisele abivahenditeta. Rõõmus matkaseltskond tervitab üksteist)

Ülle, ma tahaksin algatuseks pöörata su pilgu hoopis sellele nn uuele kirjanike majale. Vaata, need ülemise korruse aknad Poska tänaval vaatega Vatikani saatkonna suunas, seal elas Mati Unt. Sõber Andrus Kivirähkile jõudis ta enne surma tunnistada, et saatkonda silmitsedes on hea igavikulisi mõtteid mõelda.

Mart: Ja esimesel korrusel, seal, kus on see kaldtee, elas Enn Soosaar. Mitu korda käisin tal külas.

Ülle: Ja Viivi Luik ja Jaak Jõerüüt elavad selles majas.

Mart: Lugesin, et oled Mati Undi loomingu suur austaja. Kuidas sa temani jõudsid?

Ülle: Olen lihtsalt uudishimulik. Võtsin ühel suvel Undi ja Vahingu kätte. Muide, ma nägin enne filmi “Sügisball”, kui romaani lugesin. Tegelikult olin muidugi üritanud teises või kolmandas klassis usina lapsena seda lugeda.

Natukene vara. Ma olin 14-aastane. Kuigi elasin Mustamäel, jäid allhoovused ka minul siis avastamata.

Ülle: Film meeldis mulle ka, aga raamat veel rohkem. Üks võrratu suvelavastus oli 12–13 aastat tagasi: Rakvere teatri “Suvekool”, mille autor oli Vaino Vahing ja lavastas Mati Unt. Mängiti Karepal ja me käisime seda kolm korda vaatamas. Võimsad tegijad olid!

Aga pöörame ennast nüüd ümber ja liigume ajas peaaegu sada aastat tagasi. Pärast rahulepingule allakirjutamist ütles Jaan Poska Eesti delegatsiooni liikmetele: “Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos.” Millised sündmused meie ajaloost on üldse võrreldavad rahulepinguga?

Ülle: Riigiõiguse kursusel õpetatakse eelkonstitutsioonilisi akte, mis on Eesti riigile olnud eriti olulised. Kahtlemata on Tartu rahu number üks ja edasi vaieldakse, kas 20. august 1991...

Ma arvan küll!

Ülle: Minu arust ka.

Mart: Kas just päris kõrvale saab panna...

Kas meil sõjaeelsest perioodist peale vabariigi väljakuulutamise ja rahulepingu ongi midagi samaväärset nende kõrvale panna?

Mart: Ma lisaks siia ritta rahvusvahelist tunnustust silmas pidades 22. septembri 1921, mil Eesti võeti Rahvasteliidu Täiskogu liikmeks. Enne seda olime riik enda jaoks.

Kas see on mõneti võrreldav 2004. aastaga, mil me ühinesime NATO ja Euroopa Liiduga?

Mart: Võib-olla ei ole need samas kaalukategoorias, pigem ÜRO liikmeks saamisega 17. septembril 1991.

Meenutame veel Jaan Poskat!

Ülle: Samal ajal, kui Poska oli Tallinna linnapea (1913–1917), oli ta Ülevenemaalise Asutava Kogu liige ja kubermangu komissar.

Pärast taasiseseisvumist tõsteti au sisse Päts, Tõnisson ja Laidoner. Ka Jüri Vilmsi tunnustati. Poska pidi ootama oma tundi pea veerandsada aastat, mil Edgar Savisaare eestvõttel talle siia Kadriorgu ausammas rajati.

Ülle: Mõtlesin selle üle just, kui sinu kirja lugesin. Üksikisiku osast ajaloos. Kardan, et teisest rahuläbirääkijast Jaan Sootsist ei tea enamik kooliõpilasi midagi.

Ei Päts ega Laidoner olnud ju puhtad poisid, aga samas vajab iga rahvas oma müüti. Mõtle, kui keegi oleks neid “usutavalt lammutanud”, kas me siis oleksime okupatsiooniaja nii hästi üle elanud? Kas see oleks hoidnud unistust alles ning eestlust koos? Nii Eestis kui välismaal.

“Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president ja Laidoner juhatab väge ja rahaks on Eesti sent.”

Mart: See on pärast sõda tekkinud.

Aga seda Ülle silmas peabki!

Ülle: Sa vajad rahvuslikku müüti. Kui kerge hingega läheksid sa seda purustama? Samas ei heida ma mitte midagi ette ajalooteadlastele, kes faktid teatavaks teevad ja seosed loovad.

Mart: Poska puhul tuleb arvestada, et ta suri viis nädalat pärast rahulepingu sõlmimist...

Ülle: ... ega jõudnud uue Eesti poliitikas kaasa lüüa. Aga nüüd on tal oma tänav, oma kuju, oma maja. Mul on hea meel, et see kuju siia tekkis. Ajalootegelaste kujusid võiks olla rohkemgi. Vootele Hansen ütles väga hästi: “Linnapildis peab olema kohti, kus laste või sõpradega kõndides peatud, nende peale mõtled ja neist räägid.”

II peatus: Kadrioru loss ja Vabariigi Presidendi kantselei

Enne, kui hakkame rääkima sellest arhitektuursest ja ajaloolisest kompleksist, tahaksin Üllega kübeke spordijuttu puhuda. Ütlesid ühes intervjuus, et sulle meeldib vabal ajal lugeda ja joosta. Kogenud matkajana julgeksin pakkuda, et jooksed mööda mere äärt Piritale ja tagasi või silkad Pirita terviserajal.

Ülle: Jooksen siit tiigist mööda, Russalka juurest üle – seal on väga ilusad sirelid kevaditi! – ja mööda kergliiklusteed Piritale ning tagasi. 10,54 kilomeetrit.

Pilk protokolli. 2015. aastal jooksid SEB Tallinna maratonil 10 kilomeetrit 49.08-ga ja tulid N40 klassis kolmandaks. Ülle, sa oled väga heas vormis!

Ülle: Aitäh! Ma ise ka imestasin, et alla 50 minuti jooksin. Aga et Bostoni maratonil minu grupis starti saada, peaksin eelnevalt läbima maratoni 3:45-ga. Ja see on alumine piir, mis tähendab, et lõpetad rivi lõpus.

Mina matkan, aga julgen sellegipoolest tunnistada, et 30-kilomeetrise retke järel on mu mõtted klaarid ja korrastatud.

Ülle: Ütleme, et mul on mõnel päeval vaja kümme asja teha. Siis pole midagi paremat, kui jooksma minna. Pea saab selgeks mõelda ja teinekord tuleb ka mõni hea mõte.

Jaa, aga kui tulevikus põrnitseb meres sind Tauno Kangro Kalevipoeg...

Ülle: Mulle iseenesest meeldivad uuenduslikud, veidi kriipivad kunstiideed. Aga seoses merega on mul püha ja tugev tunne – sinna ei sobi miski peale paadisilla või sadamakai. Ka Maarjamäe memoriaal pidi algse plaani kohaselt jooksma merre välja. (rõõmsalt) Ja vaata kui hea, et jäi tegemata! Õnneks on meie meri nii tugev, et lööks kõik sellised soperdised laiali.

Oled öelnud, et tunned tõsist huvi planeerimise, arhitektuuri, ehitamise ja ka kujutava kunsti vastu. Kuidas sai sinu arvates arhitekt Alar Kotli presidendi kantselei projekteerimisega hakkama? Üheks tingimuseks oli, et administratiivhoone ei tohtinud rikkuda kauni ja õhulise barokkstiilis arhitektuuriansambli tervikut.

Ülle: Minule see kompleks väga meeldib! Park võiks olla lopsakam. Kas te teate, et Konstantin Päts pani Kadrioru pargi juhatajaks oma käsundusohvitseri, et seal korras oleks?

Vanema või noorema käsundusohvitseri?

Ülle: (naerab) Kahtlustan, et vanema.

Nii, sõber Mart Nutt, erinevalt sinust oleme Üllega siin kantseleis töötanud. Minu kabineti aknad olid teisel korrusel see kõige vasakpoolsem ja ka roosiaeda avanev esimene aken.

Ülle: Roosiaias olid väga vahvad peod 20. augustil. Aga minu kabinet oli samas, kus enne sõda oli õiguskantsler Anton Palvadre kabinet. Esimesel korrusel, vaatega lossi aeda. Uus kabinet oli vaatega lipuväljakule. Seal oli ka väga vahva, õppisin peaaegu kõikide riikide hümnid selgeks. Ja sain teada, mida tehakse siis, kui tuleb Soome riigipea või suursaadik.

Kas mängitakse jutti kaks korda sama hümni?

Ülle: Mitte päris. Vahele tuleb väike trummipõrin.

Kas võib öelda, et 1938. aasta põhiseaduse järgi oli õiguskantsler tänapäeva mõistes presidendi õigusnõunik?

Ülle: Tollases põhiseaduses oli ainult üks paragrahv, kus president nimetab endale õiguskantsleri, kes aitab tal valvata valitsuse, mingis ulatuses riigikogu ja riigiasutuste seaduslikkuse järele. Põhimõtteliselt oli ta kõrgema rangiga õigusnõunik.

Seega võib õiguskantsler Palvadre tegevust võrrelda sinu eelmise ametiga siin kantseleis?

Ülle: Võib küll.

Nüüd peab õiguskantsler olema ka ombudsman, õigusvahemees.

Ülle: Ombudsman ja õiguskantsler on kaks eri asja. Õiguskantsler hoiab ühiskonnas konflikte maas, kuna ta võtab kõigi inimeste mured läbi kontekstis, kas norm on põhiseaduse vastane, inimene on millestki valesti aru saanud või on ametnik normi valesti rakendanud.

Mis puudutab ombudsmani, siis see on hiljem lisatud abifunktsioon. Kodanikud kirjutavad, meie vastame ja aitame. Seda hädasti vaja ei oleks, sest halduskohus on riigis olemas.

Mart: Ombudsmani institutsioon pärineb Põhjamaadest ja hakkas koguma tuure 70–80-ndatel.

Kas ma saan õigesti aru, et ombudsmani institutsioon on meile mõneti pähe määritud Euroopa Liidu poolt?

Ülle: Küüniliselt öeldes on see nutumüür...

Mart: ...piksevarras.

Ülle: Aga need ombudsmanid, kellel on meie õiguskantsleriga sarnased pädevused, on oma riigis väga olulised ja autoriteetsed tegelased. Need, kellel ei ole põhiseaduslikku järelevalve funktsiooni...

...on nagu soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikud?

Ülle: Aga sellel ametil on võrdse kohtlemise printsiipi arvestades oma mõte siiski olemas.
 

III peatus: Peeter I majamuuseum

Lugesin teatmeteostest, et Peeter I ostis selle 17. sajandil ehitatud hoonetekompleksi ühelt leselt 1400 rubla eest ära ja valitsejapaar peatus siin alates 1714. aastast mitmel korral.

Mart: 1400 rubla oli päris suur raha.

Ülle: Väga suur raha.

Mart: Need on väga erinevad ajad, aga veel XX sajandi alguses oli Tsaari-Venemaal keskmine palk 14 rubla.

Mina ei kujuta ette, kuidas Peeter I selles nukuvoodis magas.

Ülle: Kas ta tõesti oli 206 sentimeetrit pikk?

Vikipeedia kinnitab, et 204 sentimeetrit. Lugesin kusagilt, et ta oli erakordse söögiisuga, tarmukas ja teadmishimuline. Ravis oma õukondlaste hambaid...

Mart: Tolle aja mõistes oli ta muidugi pikk mees.

Ülle: Ei kujuta ette, et tolle aja tingimuste ja tervishoiu juures sai nii pikaks kasvada. Mulle hirmsasti meeldiks, kui faktid oleksid õiged (uurib “Jalutaja teejuhti” ja avastab puumaja, mida nimetati Peetri saunaks).

Mart: Vaevalt, et ta ise seal käis.

Ülle: (ei lase ennast segada) Läänepoolsel küljel oli väiksem vihtlemisruum ja idapoolsel küljel kolme aknaga riietusruum.

Olen korduvalt sattunud Viasat History kanalilt nägema eelmisel aastal tehtud BBC kolmeosalist filmi “Tsaaride impeerium. Romanovite Venemaal koos Lucy Worsleyga”. Hoolimata sellest, et Peetrit seal mõõdutundetult ülistatakse (rajas soo peale linna, viis läbi hulga reforme, võttis kasutusele lääne-euroopaliku rõivastuse jms), mulle see Worsley suure lustiga tehtud film väga meeldis.

Mart: Nojah, Peeter keelas habemed ära. Aga kui tõsiselt rääkida: ta ei kaotanud pärisorjust ega lõpetanud feodaalset omavoli. Eestlastele ja paljudele teistele soome-ugri rahvastele tõi ta palju traagikat. Peterburi rajamisega sisuliselt suretati peaaegu lõplikult välja soome-ugri rahvastik Ingerimaal. 

Eestlased olid pärast Põhjasõda väljasuremisohus. Peeter I roll meie seisukohalt oli kindlasti kannatusterikas.

Ülle: Eesti jaoks oli Peeter I halb, aga ju ta Venemaa arengu jaoks oli moderniseerijana pigem hea. Samas, üksikisikuile kaasa elades – oli ikka paras jõhkard. 

Iseenesest ma imetlen jõulisi persoone. Eesti praegusest poliitikast on nad paraku puudu.

Sa ise oled minu meelest küll jõuline persoon.

Ülle: Tore, et sulle nii tundub. Poleks ju muidu mõtet toimetada riigi valitsemise juures. Peab olema tahtmine teha asju paremaks, peab olema jaksu, visadust, südametunnistust, pühendumust ja töökust.

Aga sellega ma nõus ei ole, et valitsemise juures peab olema paks nahk ja välja ei tohi teha kriitikast. Minu meelest tuleks kõik need inimesed, kellel on ükskõik, mida neist arvatakse, hoida riigivalitsemisest võimalikult kaugel.
 

IV peatus: Kadrioru park

Ülle, oled kusagil öelnud, et kõigis neis toredates ametites, kus sul on olnud õnn olla, oled saanud teha tööd südametunnistuse järgi. Ilma et oleksid pidanud astuma mõnda erakonda.

Ülle: Jah. See on tõesti vedamine. Minister Paul Varul, kelle alluvuses ma tööd 1996. aastal alustasin, oli eraõiguse professor ja tegeles peamiselt tsiviilõiguse reformiga. Võtsin üsna kiiresti avaliku õiguse osakonna üle ja mul on hea meel, et põlvkond ja kaks vanemad inimesed tulid kogenematute tulipeadega ühe laua taha ning aitasid plaane ellu viia. Varul ei sundinud mulle kuidagi Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse (KMÜ) poliitikat peale.

Siis tuli justiitsministriks Märt Rask, kes hoidis roolist kinni. Süvenes ka sisuliselt reformidesse ja mina teda kiidan. Sellel ajal pidid ministrid hakkama riigikogus esinema. Ja seetõttu sain ka mina küllaltki noorelt riigikogu pulti, sest minister arvas, et las ametnik vastab rahvaasemike küsimustele.

Tollal hakkas parteiline liin tugevnema ja mitmel korral teatasin Raskile, et minu arvates on see paha plaan, mina seda riigikokku kaitsma ei lähe. Või kui lähen, siis ütlen, et minister arvab niimoodi, aga minu arvamus on selline...

Kuidas Rask reageeris?

Ülle: Naeris selle peale. Kui tegin nelja silma all mõnikord kriitikat, võis minister esimese hooga vihastada, aga pärast oli tänulik. Siis tundus see täiesti tavaline käitumine. Hiljem on justiitsministeeriumis asjad kehvemaks muutunud, olulised asjad jäävad tegemata, sest tegeldakse asendustegevusega.

Mida arvad presidendi otsevalimisest ja konstitutsioonikohtu ideest?

Ülle: Mõlemad on rumalad mõtted. Kummast alustame?

Konstitutsioonikohtust.

Ülle: Praegune põhiseaduslikkuse järelevalve süsteem on hea. Õigluse otsused peabki tegema parlament. Parlamendiliikmed peavad suutma seletada, miks nad on teinud ühe või teise otsuse. Juristidiplom ei saa parlamenti asendada. Seal senatis näeksid paljud inimesed ennast jalga puhkamas, aga ei ole ühtegi alust öelda, et poliitilise otsuse teeks konstitutsioonikohus paremini. Politiseerunud kohus on väga halb asi.

Presidendi otsevalimised võiksid ju olla...

Ülle: Kui valida otse, siis peavad presidendil olema võimalused inimestele midagi lubada. Otsevalimine kahjuks ühiskonnas konflikte ei vähenda, sest sellist inimest, kes kõikidele meeldiks, ei ole. Lõpuks selgub võitja väikese ülekaaluga ja väga õnnelikuks ei pruugi see paljusid teha.

Aga kuidas sellist tsirkust, mis eelmisel suvel presidendivalimistega käis, vältida? Kuidagi nii, et ei peaks põhiseadust muutma?

Mart: Põhiseadust muutmata ei ole võimalik seda vältida.

Ülle: Absoluutselt õige. Kosmeetika ei paranda midagi, kui sul on võimalik teise vooru ja valimiskokku uued kandidaadid esitada. Võib juhtuda, et tegelik kandidaat hoitaksegi valimiskoguks.

Mart, kas Ülle, kui ta asus tööle parlamendi põhiseaduskomisjoni nõunikuna (2002), oli “terane tüdruk”?

Mart: Ta on ka praegu (naerab). Ja ka enne, sest esimest korda kohtusime siis, kui Ülle töötas justiitsministeeriumis.

Kas töö põhiseaduskomisjonis oli sulle “konti mööda”?

Ülle: (siiralt) Kõik riigikogu liikmed väärivad lugupidamist. Sinna saavad ikkagi need, kes on kogunud palju hääli ja saanud valijatelt mandaadi. Algusaegadel võis Jüri Toomepuu või Arnold Rüütel tõmmata väga väikese häältesaagiga tundmatuid inimesi riigikokku, selle sajandi alguses enam mitte.

Põhiseaduskomisjonis oli sellel ajal väga kihvte inimesi, tõelisi oma ala tippe!

(tõredamalt) Aga 2003. aasta lõpus keerati erakondade rahastamine ilusate sõnade saatel kummuli – kolmekordistati riigieelarve eraldist.

Ja valimisseadus taheti niimoodi ümber teha, et Eestis oleks tekkinud kahe- või kolmeparteisüsteem. Aga see vigur ei läinud läbi.

Kuidas seda teha taheti?

Ülle: Isamaaliit ja Mõõdukad olid suhteliselt nirus seisus ja koalitsioon plaanis 2004. aasta alguses teha kolmemandaadilised ringkonnad. Selle tulemusena oleks Keskerakond, Reformierakond ja Res Publica võimu kenasti ära jaganud. Eelnõu nikerdati valmis. Kui Rein Taagepera sellest teada sai, astus ta Res Publica esimehe kohalt tagasi.

Pean oma häbiks tunnistama, et kuulen sellest esimest korda.

Ülle: Näed siis. Kirjutasin nõunikuna sellest Sirpi artikli, aga vaevalt, et ma selle pärast pahandada sain. Minul seda kogemust ei ole, et pead ametnikuna keelt hammaste taga hoidma ega tohi ideid kritiseerida.

Kui järgmisi valimistulemusi vaadata, siis selle idee teostumise korral oleks Res Publica olnud kaardilt kadunud.

Varem veel. Juba 2004. aastal ei saanud nad Euroopa Parlamendi valimistel mitte ühtegi kohta.

Ülle: Nüüd me jõuame ühte kohta, mida ma tahtsin teile näidata – hobusepeaga maja!

(vaimustatult) Üks kole ja võrratu koht ja veel sellises kohas! Kadrioru pargi ja mere vahel. Ma olin väga üllatunud, kui selle koha leidsin ja ausalt öeldes ei tea, miks sellel majal on hobuse pea.

Mis maja see selline on?

Ülle: Pakun, et see on Kadrioru parkidele kuuluv maja ja maa on reservis. On ju uhke koht!

Kas te Mon Repos' kohvikus olete käinud? Kui ma teen sõpradele ekskursioone, toon nad siia ja kõik ehmatavad ära, et selline koht on Tallinnas olemas.

Kusjuures ma olin täiesti veendunud, et nad “arendavad küll kinnisvara”, aga seda villat korda ei tee.

Ülle: Ma ka. Aga lähme astume sisse!
 

V peatus: restoran Mon Repos

(Võtame appi “Jalutaja teejuhi”, kust saame teada, et villa ehitati 1881. aastal. Kaarja kujuga ja suhteliselt kõrge hoone asus vastu oja, mis praegugi voolab kirdetiigi lähedal Liivojasse. Villas avati peagi restoran. Ilusa merevaatega majal oli Narva maanteeni ulatunud avar rõdu, kust kostev muusika kuulajaid ligi meelitas. Meie olime töised ja tellisime kannutäie jasmiiniteed).

Kui ma sulle kirjutasin, et kohtumist kokku leppida, olid puhkusel. Lugesid parasjagu Jonathan Haidti raamatut “The Righteous Mind”. Sulle tundus see lohutu: inimloomusele pole ratsionaalsus omane, faktide või loogilise argumenteerimisega inimese hoiakut või arvamust ei muuda.

Ülle: Sa saad inimeste hoiakuid muuta samm-sammult. Seda, kas samasooliste inimeste kooselu reguleerida või piirilepingut ratifitseerida, seda ratsionaalsete argumentidega ümber lükata ei ole võimalik.

Kooseluseaduse läbisurumine riigikogus oli järelikult viga?

Ülle: Ma olen absoluutselt veendunud, et samasoolistel partneritel peab olema õigus mõistlikul moel oma kooselu ja peresuhet reguleerida. Aga ei saa minna laupkokkupõrkesse täiskasvanud inimestega, sa ei tohi hakata neid kasvatama. Neile ette kirjutama, kuidas tuleb mõelda. Mitte kellelgi ei ole selleks õigust.

Intuitsiooni saab muuta lugude kaudu. Kui “Pealtnägija” jutustas kahe noore naise loo, hakkasid paljud inimesed mõtlema, et ka nendel peab olema õigus koos elada.

Astusid Tartu ülikooli 1993. aastal. Erinevalt sõber Nutist, kes õppis stagnatsiooniajal, ja minust, kes üleminekuajal, said sina õppida Eesti Vabariigi tingimustes, kus kõik uksed ja aknad maailma olid valla.

Ülle: See oli mälestusväärne kursus, kus 90 koha peale kandideeris 682 inimest. Neist 135 olid lõpetanud keskkooli medaliga. Väga vinge kursus oli: Lavly Perling, Lauri Mälksoo, Urmas Reinsalu, Kristel Siitam-Nyiri, Tarmo Kriis, Gunnar Savisaar.

Selles mõttes on sul õigus, et juba pärast teist kursust käisime praktikal Saksamaal. Olen oma õpinguteajaga väga rahul. Ei olnud veel valmis õppematerjale ja seetõttu teadsid kõik tuttavad, et mind võib leida lõunaajal ülikooli kohvikust ja ülejäänud ajal entsüklopeediasaalist.

Tuvastasin, et kõigis ainetes on mõistlik teha kõigepealt faktid selgeks ning selle jaoks on kõige paremad Brockhaus Enzyklopädie ja Encyclopaedia Britannica. Mõisted, ajalugu, nimed, kronoloogia – miks ma peaks lugema mingisuguseid hiiglama pikki heietusi, kus pealegi võib midagi valesti olla.

Mart Nutt ilmselt nõustub, et ajalooteaduskonna kõige kõvemad õppejõud olid sel ajal Sulev Vahtre, Herbert Ligi ja Helmut Piirimäe. Meil ajakirjandusosakonnas Juhan Peegel ja Marju Lauristin. Kes olid juurateaduskonnas need õppejõud, keda kõik teadsid?

Ülle: Meie ajaks oli legendaarne rahvusvahelise õiguse õppejõud Abner Uustal juba lahkunud. Legendaarne oli ka õigusajaloo õppejõud Jüri Jegorov. Suusatas veel kõrges eas ümber ülikooli ja mäletas igasuguseid asju. Helle Vissak oli väga hea vene keele õppejõud – saime juba esimesel kursusel kriminaalõigust läbi vene keele õppe.

Ja loomulikult Raul Narits. Tema oli see mees, kes esimesel kursusel sikud lammastest eristas. Keskkooli lõpus ja ülikooli alguses olin ma ennasttäis tüdruk ja arvasin, et olen hästi tark. Professor Narits aitas sellest tundest kiiresti lahti saada.

Eerik-Juhan Truuväli, Paul Varul, Eerik Kergandberg... – seda nimekirja võib jätkata.

Aga kui suur roll kujunemisloos on su isal, juhtival riigikohtunikul Tõnu Antonil?

Ülle: Mart, sa tead, et ma olen era- ja tööelu lahushoidmise virtuoos juba lapsest saadik. Aga mu isa on oma mõttekvaliteedilt ja aususelt tõenäoliselt kõige kõvem mees, keda üldse tean. Tohutult loogiline, ratsionaalne ja mitmetahulise mõtlemisega isa.

Äkki siinkohal panemegi oma vestlusele ilusa punkti?

Ülle: Mul oli suur au ja väga meeldiv teiega kokku saada.