Riigikogu, 18. september 2018
Austatud Riigikogu! Kirjalik ülevaade õiguskantsleri tööst ja tegevusest möödunud ülevaateaastal ehk siis 1. septembrist 2017 kuni 31. augustini k.a on teieni jõudnud. Sinna on koondatud kõikide õiguskantsleri töölõikude olulisemad tulemused. Nagu ikka, siis kogu meie töö tulemus osas, mida seadus lubab ja käseb avaldada, on kättesaadav meie veebilehelt.
Kõik töölõigud on minu meelest olulised – ja seda ei saagi teisiti vaadata –, alates seaduste ja määruste põhiseaduspärasuse kontrollist kuni jälitustegevuse kontrolli, kontrollkäikude, laste ja noorte õiguste edendamise jpm-ni. Seepärast ei hakkakski neil valdkondadel praegu ükshaaval peatuma. Palju arutasime läbi juba põhiseaduskomisjonis ja see oli hea arutelu. Tooksin välja pigem mõned üldised arengusuunad ja üldistused oma ametkonna tööst. Ja loomulikult suurima hea meelega vastan teie küsimustele nii hästi, kui oskan.
Kogu meie ametkond on rahul, et ka möödunud aruandeaastal õnnestus lahendada nii palju asju. Ja ise näeme seda nii, et seeläbi õnnestus teha ka Eestit paremaks. Eks see annagi meie töisele elule ju mõtte. Palju õnnestus koostöös teiega, head Riigikogu liikmed, ja tänan teid selle eest.
Veendun iga päev üha uuesti, et õiguskantsleri pädevuse ja võimu on põhiseadus ja seadused erakordselt nutikalt väikeriigile sobivalt kokku pannud. Hea on see just sellepärast, et on võimalik inimesi tulemuslikult abistada. See on oluline nii meile endale kui inimestele kui Eestile üleüldse. Praegu, mil ametkonna põhimõtteline reform on tehtud, saan südamerahus teile kinnitada, et sama inimeste arvuga on nii meil kui –tegelikult usun, et praktiliselt igas teises asutuses – võimalik teha rohkem, kiiremini, ja usun, et ka paremini. Kas meil on õnnestunud paremini, seda otsustavad teised, ennekõike teie, austatud Riigikogu liikmed.
Loodan, et meie ametkonna tegevuse üks aluspõhimõte, mida ilmestab hästi õigusteadlase Rudolf von Jheringi kunagi öeldud hea lause: "Jurist peab mõtlema nagu filosoof ja rääkima nagu talupoeg." Et see põhimõte hakkab külge ka teistele. Veame seda eest nii Eestis kui ka oma kolleegide hulgas välismaal. Ei väsi rõhutamast, et selge sõnum, otsekohene ja lahke jutt ei kahanda ametliku teksti väärtust. Otse vastupidi. Peenutsevat targutlemist, keerutamist, ümberütlemist, ülemäärast poliitkorrektsust pole mitte kellelgi tarvis, olgu tegu kohtuotsuse, õiguskantsleri seisukoha või järelevalveametniku ettekirjutusega.
Võttes seda aastat kokku, tahan väga tänada kõiki ametnikke, kes on kiiresti ja hästi inimeste probleeme lahendanud. Tahan tänada neid ministreid ja Riigikogu liikmeid, kes on probleeme mõistnud ja oma õla alla pannud, et Eesti saaks paremaks. See mõistlik koostöö on lubanud vältida kohtute ülekoormamist, aga mis kõige olulisem, see on hoidnud Eesti inimeste meelerahu.
Möödunud aasta läks suuresti haldusreformi järgse kohaliku omavalitsuse õiguse tähe all. Omal initsiatiivil kontrollisime sotsiaalteenuseid puudutavaid määrusi. Ja kahjuks probleem, et mitte kõik linnad ja vallad ei mõista, mis on nende ülesanne oma kogukonna liikmete abistamisel, ei ole lahenenud. Palju oli probleeme ka teiste määrustega. Aga mis on oluline, näeme seda, et väga paljud vallad ja linnad tõesti hoolivad oma kogukonnast ja pingutavad nii hästi kui oskavad oma inimeste elu parema toetamise nimel. Ja nad väärivad tõsist tunnustust. Nii palju siis sellest, mis on hästi.
Eks meiegi majja jõuab tänu- ja rõõmuavaldusi, aga paraku enamasti mure. "Hea riik, lase elada ja ole aus" näib olevat palve paljude meile saadetud pöördumiste taga. Ja see on tegelikult teada, et inimeste elu liiga agar piiramine tekitab paratamatult protesti. Ja see on inimlik. Samamoodi on inimlik see, et teilt, austatud rahvaesindajad, nõutakse ju ka avalikult üha uusi norme ja piiranguid, karistusi. Ja muidugi ikka lootuses, et seeläbi õnnestub muuta teisi inimesi enda ümber. Ja eks ole pettumus siis paratamatu, kui selgub, et selle piiramise, keelamise ja käskimise käigus tuleb muutuma hakata ka iseendal.
Ega see asi ei paranegi enne, kui suudame ligimeste ebatäiuslikkuse suhtes pisut leplikumad olla. Vahel mõtlen, et äkki räägitaksegi liiga palju õigustest ja oluliselt vähem igaühe esmasest põhikohustusest – arvestada teisi inimesi enda ümber. Otse loomulikult ei tähenda see seda, et igaühel on õigus mis tahes sõna peale südamepõhjani solvuda või arvata, et kõik teised inimesed peavad elama tema taktikepi järgi. Ei, mitte seda. Aga inimlik kooselu oma suuremas osas ei vaja riiklikku sekkumist, vaid lihtsalt üksteisega mõistlikku arvestamist ja muu hulgas ka ligimese ebatäiuslikkuse tunnustamist, sellega leppimist. See, mis on ühiselt oluline, tohutult oluline, on see, et Eestis on suures plaanis ühine väärtusruum, et meie suudame hoida sellel oma ainsal kodumaal põhiseaduse vaimus lahedat, lahket ja loogilist elukorraldust, eesti keelt ja kultuuri, rahu ja heaolu. Eesti mõte on olla Eesti, mitte mõne suure riigi väike koopia.
Austatud Riigikogu! Väga hea meel on selle üle, et elulõpu väärikuse teema on tõusnud – ja paljus ka tänu teie toele – avalikkuse tähelepanu keskmesse. Loodan, et abivajajate abistamiseks on oskusi ja raha iga aastaga rohkem. Ent asi on ka suhtumises. Väärikat vananemist toetavad tihtipeale väikesed ja kõigile jõukohased muudatused. Näide. Üht majja sisse tulnud murekirja, täpsemini selle lisa avades trehvasin hooldekodulepingu peale. See jahmatas, jahmataks ka teid. Palusin siis veel näiteid. Ja mis on tulemus? Nendes lepingutes räägitakse kliendi hooldekodust väljaarvamisest või teenuse ostja kohustusest paigutada teenuse saaja lepingu lõpetamise korral mujale. Eaka vajaduste ja soovide väljaselgitamist nimetatakse hooldamise kulukalkulatsiooniks, selline autoteeninduse termin. Eaka suhtlemist hooldekodu töötajatega kirjeldab aga näiteks selline lepingupunkt: "Keelatud on töötajate tülitamine." Mõne lepingu järgi on hooldekodu töötajatel aega kolm tööpäeva, et teavitada hooldekodu elanike lähedasi tema surmast. Kolm tööpäeva. Mõelge jõuludele ja aastavahetusele!
Loomulikult ma mõistan hooldekodude töötajaid, kes seda ülirasket tööd teevad ja väga paljud väga suure pühendumusega. Ega see selge segaseks ja inimliku ebainimlikuks kirjutamise mood ei avaldu mitte ainult hooldekodulepingutes, see vaatab vastu ka haldusaktidest, ettekirjutustest – kõigist neist väljatrükkidest, mida paljud inimesed näevad, kui nad riigilt midagi paluvad. Ja siis andmekogust lastakse neile lihtsalt midagi välja, mida peetakse ekslikult haldusaktiks. See on koht, kus me koos Eesti Keele Instituudiga saame tõenäoliselt asjade paremaks tegemiseks ka ise õla alla panna.
Head rahvaesindajad! Tahaksin teiega jagada ka mõnda tähelepanekut Eesti õigusriikluse ja põhiseaduslikkuse asjus laiemalt ning paluda teil, kui te mu arusaamu jagate, haarata härjal sarvist. Möödunud aastal minu meelest muutus võimatuks mööda vaadata erakordselt jultunud sõnade ja tegude lahknemisest õigusloomepoliitikas. Ja see on riigi autoriteedile ja usaldusväärsusele palju ohtlikum, kui pealtnäha näib. Inimesed – ka meie asutustes töötavad ametnikud – ju näevad, et räägitakse kõlava häälega üht, aga tehakse hoopis teist. Teilegi on teada suurepärane loosung "Õigusloome mahu vähendamine". Kahjuks töötab kogu asendustegevus ja silmakirjavabrik täistuuridel edasi. Küllap olekski naiivne loota, et see peatub enne, kui asendustegevusteks taotletud euroraha otsa saab. Teadagi üheks kampaaniaks taotleti raha, et kirjutada seadusi kokku, ja siis, et neid kirjutada jälle lahku. Aga juurde on tulnud see, et kogu see tegevus on kaetud küüniliste, täpselt vastupidiste loosungitega. Õiguskorda minu meelest kirjutatakse nüüd juba teadlikult segasemaks. Paratamatult hakkad küsima, et kas juristidel hakkab leib kuidagi õhukeseks jääma või mis on juhtunud.
Näiteid on väga palju. Illustratsiooniks üks viimane. Kuu aega tagasi jõudis teieni üks väga piduliku nimega seadus, ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seadus, 678 SE. Eelnõuga tõstetakse kõlvatu konkurents välja konkurentsiseadusest, kust inimene seda oskab otsida. Eesti õiguskeeles juurdunud mõiste "kõlvatu konkurents" tahetakse asendada mõistega "ebaaus konkurents". Ja on ka hulk muid, kahtlemata õigusloome mahtu vähendavaid muudatusi, nagu näiteks sõna "puhul" asendatakse sõnaga "korral" jne. Kõik need kajastuvad muudatustena Riigi Teatajas.
Ka Riigikohus kahtles nende muudatuste vajalikkuses. Kõrgeim kohus sai vastuseks nipsaka teate. Tsiteerin: "Eesti keele reeglitest lähtumine on esmatähtis, kuid kindlasti ei saa me juba ammu õiguskorra arendamisel lähtuda vaid riigisisestest reeglitest, sealhulgas keelelistest reeglitest." Tsitaadi lõpp. Huvitav, millistest keelereeglitest siis eesti keeles kirjutades tuleks lähtuda? Kas tõesti muudame emakeelseid termineid pelgalt selleks, et – jälle tsiteerin – "... viia see enam kooskõlla inglise keelega (unfair competition)"? Prantsuse keeles on "kõlvatu konkurentsi" vaste, muide, jätkuvalt concurrence déloyale. On teisigi rahvaid, kes oma emakeelt ei häbene. Aga põhiküsimus on ikkagi: kas selle eelnõuga nüüd siis vähendati õigusloomet ja suurendati õigusselgust? Kas seda – vabandust! – veiderdamist oli vältimatult vaja?
Muide, ärisaladuse kaitse direktiivi ülevõtmise tähtpäev möödus juuni alguses. Eesti vastu on algatatud rikkumismenetlus. Mõtteselgust normides vajab meist igaüks, eriti seal, kus normist tuleneb otsene keeld ja kui keelu rikkumisel ähvardab karistus või seadusega lubatud hüvest ilmajäämine. Nagu öeldud, siis juristide salakeel ei tekita aukartust, ammu enam mitte, pigem tekitab see umbusaldust, jõuetust ja viha.
Austatud Riigikogu! Just teie võimuses on asendustegevus õigusloomes lõpetada – olgu euroraha või mitte –, nõuda selgeid norme, ilusat, selget eesti keelt ja lükata tarbetu tagasi. Veel üks silmakirjalik raiskamise etapp. Sellest teile muidu ei räägikski, kui mitte Riigikogu ise poleks oma otsusega aastal 2011 vahetult enne valimisi seda valitsusele kohustuslikuks teinud. Selle nimi on väljatöötamiskavatsus. No põrgutee ongi sillutatud heade kavatsustega. VTK mõte oli väga õige: teha kindlaks, kas probleem on või kas mõni arenguvõimalus on, millised on erinevad lahendusvariandid, nende plussid-miinused, soovitud mõjud, soovimatud negatiivsed kõrvalmõjud, teavitada inimesi, keda see puutuma hakkab, kuulata ära nende arvamused ja teha siis üks kaalutletud otsus. Ehk siis, kui VTK leiab toetust – jah, riigi sekkumine on vajalik, vajalik just sellel viisil –, vaat, siis tehakse eelnõu.
Asi on nüüd läinud nii, et kõik need muudatused, mis tõesti ühiskonda mõjutavad, tehakse ilma igasuguse VTK-ta ja sageli ka ilma mõjuanalüüsita. Ja nõnda rikutakse Riigikogu otsusega etteantut. Minu meelest on nüüd kaks võimalust: kas valitsuselt nõutakse väljatöötamiskavatsuste reegli järgimist või siis, et VTK-st loobutakse, aga jäädakse kindlaks sellele, et iga olulise eelnõu juures – ja tegelikult ebaolulisi eelnõusid, nagu öeldud, ei peakski teie ette jõudma või siis tuleks need tagasi lükata –, kõigi nende juures peaks olema faktidel ja nende teaduslikult kohasel seostamisel põhinev erapooletu mõjuanalüüs.
Kui inimesed tunnevad, et seadused ja kohus neid enam ei kaitse, on tagajärg eranditult kole. Veel üks kurb tendents Eesti õiguskorras. Ja nimelt, kipub tekkima mulje "On inimene, leiame ka pragrahvi". Ei hakka siin rääkima karistusseadustiku ja korrakaitse seaduse koosmõjust, mille järgi – ma ei tea kui paljud seda on teadvustanud – on võimalik korra rikkumise eest praktiliselt igaühele, igas situatsioonis politsei kutsuda. Aga räägime näiteks toimingupiirangute määratlemisest. Pole ju üheselt selge, kas toimingupiirang kohaldub või mitte. Nüüd eeldatakse, et iga inimene peab suutma ise tõlgendada, kas tema tegu on keelatud või lubatud. Normist või ühestki normi seletusest ta sellele küsimusele vastust ei leia. Kui aga võimalik tagajärg on karistus, siis peab inimesele olema teada, mis on lubatud ja mis on keelatud. Loomulikult, ma mõistan, et paljusid kuritegusid ongi väga raske tõendada, ent see ei õigusta ebamääraseid karistusnorme, mille alusel on pea igaüks võimalik vastutusele võtta. Me ei tohi lubada isegi seda muljet, et küll organid teavad, keda on vaja karistada.
Paar sõna valimiste eel. Eesti veel õhemaks hööveldamisel on oht, et kaotame selle, mis on võidetud. See käib nii sotsiaalse turvavõrgu kui valitsemiskorralduse kohta. Siingi on loosungite ja tegelike nende võimaliku realiseerimise tulemuste vastuolu vähemalt asjatundjale ilmselge. Oleme kõik kuulnud eesmärke: tugevdame Riigikogu, anname rahvale võimu tagasi jne. Tegelikult need plaanid, mida olen näinud ja millest olen kuulnud, viiksid täpselt vastupidise tulemuseni – nõrk Riigikogu, pimestatud rahvas, poliitilise võimuga kokku sulatatud majandusvõim. Küllap see paljude jaoks kutsub nagu tuluke öises soos, aga ajaloost ei pea me õppima ainult seda, mis juhtus, vaid ka seda, mis jälle võib juhtuda.
Mu meelest kõige olulisem ja murranguline muudatus oleks see, et iga riigipalgaline igal tööpäeva õhtul endalt küsiks, et mida ta sellel päeval Eesti heaks ära tegi, kelle mure lahendas, kelle mure paremaks muutis. Kui konkreetset vastust ei ole, ei ole see inimene õigel tööl või ei ole seda töökohta üldse tarvis. Vello Salo ütles hästi: "Pühak pole mitte see, kes teeb erakordseid asju, vaid see, kes teeb tavalisi asju erakordselt hästi."
Tänan!