Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne Riigikogule õiguskantsleri tegevusest perioodil 1. september 2016 kuni 31. august 2017

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu!

Ülevaade õiguskantsleri tegevusest ülevaate perioodil ehk 1. septembrist 2016 kuni 31. augustini 2017 on teie ja avalikkuse ees nii nagu ikka internetis. Selle keskmes on põhiseadusele vastavalt õiguskantsleri peamine tööülesanne hoida Eesti põhiseadust ja aidata inimestel lahendada nende probleeme kõige kiiremal õiguspärasel viisil. Võimalusel olen püüdnud ametitegevuses maandada tarbetuid pingeid või vähemalt neid mitte juurde tekitada. Kas ja kuivõrd see on õnnestunud, see on, austatud Riigikogu, teie otsustada.

Aastaga saabus meile ametkonda 3343 erinevat laadi kirja, pöördumist. Sisulisemalt tegelesime 2228 asjaga. Ja ikka läbi põhiseaduslikkuse kaitse prisma. Mõistagi jõudis ka sel aastal mu lauale üksjagu niisuguseid kaebusi ja kurtmisi, kus inimene väitis, et teda on ebaõiglaselt koheldud, süüdi siis ikkagi riik või vald või linn, kohtutäitur, maksuametnik, politseinik, kohtunik. Ega neil juhtudel polegi muud, kui lihtsalt selgitada, et õiglus – ja sageli ka see, mis on Eestile kasulik – on valimiste keskne teema või siis vähemalt peaks olema. Õigluse ning ka selle üle, mis on Eestile kasulik, otsustab eelkõige Riigikogu valijalt saadud mandaadi alusel. Põhiseaduslikus tasakaaluvalemis – Riigikogu, president, valitsus, kohtud, õiguskantsler, Riigikontroll – on Riigikogu põhjendatult esimesel kohal.

Möödunud aastal tuli ka presidendivalimiste kontekstis ikka ja jälle rõhutada: Eesti Vabariigis juhib riiki Riigikogu, ei keegi teine. Muidugi, põhiseaduse raames põhiseadus kehtib ka Riigikogu jaoks. Aga põhiseaduslikkuse järelevalve – olgu see kohtute, Riigikohtu või õiguskantsleri käe läbi – ulatub piirini, kust algavad rahvalt saadud mandaadi alusel tehtavad poliitilised valikud. Seda kõike kordasime üle suvel, kui esitlesime Eesti riigiõiguse üht tippteost, nüüd juba neljandat täiendatud väljaannet põhiseaduse kommentaaridest. Lisaks aitasime dokumentaalfilmikeelde meie põhiseaduse sünniloo – eraannetajate toel, muide. Selleks oli viimane võimalus. Põhiseaduse Assamblee liikmeid, eksperte, tollase ajastu mäletajaid on veel meie seas.

Mulle tundub – ja usun, et teile niisamuti –, et põhiseaduse tähtsust, olemust, erisust tavaseadusest või mängukannist tuleb väsimatult selgitada. Ka sellesse ülevaateaastasse jäi terve hulk keerulisi põhiseaduslikkuse küsimusi, alustades mõistagi haldusreformi seadusest ja lõpetades sellesama aastateks ette lubatud maksumäärade ennaktempos tõstmisega. Nagu ikka, on ülevaatesse koondatud tulemused ja tähelepanekud, mis võiks möödunud aastast riigiõiguse ajalukku jääda. Hüperlingid viivad terviklike seisukohtadeni.

Head Riigikogu liikmed! Enim rõõmustab mind see, et hulk inimeste muresid on saanud lahenduse või siis vähemalt põhjaliku selgituse. Paljusid vigu – tihtipeale juhuslikke ja üldsegi mitte tahtlikke – saab parandada suurema kärata. Ja nii on ka möödunud ülevaate perioodil Riigikogu korduvalt kiiresti reageerinud. Meie pole kära teinud. Põhiseaduse vastase olukorrani viinud probleemi on komisjonide algatusel parandatud. Ma tänan teid selle eest!

Tahan kiita ka neid ametnikke, kes meie inimeste julgustuse järel on inimesed põhiseadusvastasest olukorrast päästnud. Selle üle, mis on juhtunud, et nii paljud ametnikud on muutunud sedavõrd araks ja formalistlikuks, tasub ilmselt mõelda laiemalt. Aga tänan neid, kes julgevad siiski oma peaga mõelda ja kellel on süda rinnus.

Väga hea meel on ka selle üle, et Riigikohtu toel astus Eesti sammu lähemale 21. sajandi töösuhete õiglasele korraldamisele. Lahenes probleem, millest täpselt aasta tagasi teie siin rääkisin. Nüüd enam ei jäeta töötuskindlustushüvitisest ilma inimest, kes on korralikult kindlustusmakset maksnud ja kaotanud töise sissetuleku, ent ettevõtte juhatuse liikmena kirjas, mis siis, et tulu ei saa. Ühtlasi vähenes silmakirjalikkuse määr ja usutavasti ka nn tankistide kasutamine. Hulk inimesi pääses põhiseadusvastasest olukorrast, aga oluline on ka see, et ühiskonnas laiemalt sai selgeks: tulevikus tehakse tööd väga erinevates vormides nii meil kui ka mujal. Siin on põhjus kiita Riigikogu. Seesama Uberi seaduseelnõu – kindlasti saab midagi kritiseerida, midagi saab alati paremini – kinnitab, et Eesti on võimeline olema ka sellises valdkonnas üheks teenäitajaks, ja see on väga hea. Põhiseaduse kohaselt tuleb meil tagada sotsiaalne turvavõrk ka muutunud töösuhete tingimustes. Tuleb kokku koguda maksud ja leida mõistlik viis, kuidas tagada igaühele kas või minimaalne väärikas äraelamine. Püüan oma ametis ka selles küsimuses kaasa aidata.

Austatud rahvaesindajad! Ametisse astudes lubasin seda, et kasutan õiguskantslerile antud õigusrahu loomise rolli ehk õigust põhiseaduslikkuse järelevalve algatada ka siis, kui ma ise ei ole täielikult veendunud, et seadus on põhiseadusvastane. Ent ühiskonnas on väga suur pinge, kaevikusse on kaevunud juristid, ettevõtjad, avalikkus ja selgus on edasiminekuks tarvilik. Möödunud ülevaate perioodil selline vajadus tekkiski. Küsimus oli aastateks ette lubatud aktsiisimäärade ennaktõstmises. Õigusteaduses on ju nii, et tähtajaline lubadus on kangem kui tähtajatu – töö- ja üürilepingutest meil kõigil teada. Seni vaadeldi niimoodi ka maksuseadusi ja ette antud maksumäärade tõusu astmeid. Riigikohus leidis seekord, et aktsiisimäärad ennaktõstmine oli põhiseaduspärane ja sellega saabus vajalik selgus.

Ühtlasi kinnitas see juhtum meie põhiseaduslikkuse järelevalve korralduse nutikust. Kui president oleks need maksutõusud vetostanud, nii nagu temalt avalikkuses nõuti, Riigikohtu varasemale praktikale tuginedes, siis oleks sellega kuudeks võetud uue valitsuskoalitsiooni tegutsemisvõimalus ja oluliselt piiratud Riigikogu õigusi. Riigipea kuulutas seaduse välja paludes õiguskantsleril kontrollida põhiseaduse vastasuse kahtlusega punkte. Minu meelest oli see riigimehelik täpses kooskõlas põhiseaduse vaimuga ja, nagu hiljem selgus, ka ainuõige otsus.

Kahtlemata vajutas möödunud aastale pitseri – nii teie töös kui ka õiguskantsleri ametkonna töös –haldusreform. Aastaid ette valmistatud suur reform, aga ei olnud pääsu komistustest, kukkumistest. Ilmselt on see nii ulatusliku ümberkorralduse puhul ka paratamatu. Õiguskantsleri ametkond andis nendes asjades Riigikohtule seisukohti ja mõistagi püüdsime neid teha tõeliselt põhjalikult suure osakondadevahelise töögrupiga. Tegu on ju Eesti riigiõiguse teoorias põhjalikult läbi kirjutatud, aga praktikas läbi katsumata teemaga. Eesti riigiõiguse teooria kohaliku omavalitsuse autonoomiat puudutava osa põhiautorid on tööl õiguskantsleri ametkonnas, nii et selles mõttes oli meie keskendumine ka loomulik. Ühtlasi püüdsime anda jooksvalt juba valitsuse istungil osaledes hinnanguid sundliitmis määruste eelnõudele. Ka see on põhiseaduse mõte, just selleks ongi õiguskantslerit valitsuse kabinetiistungitele tarvis. Ise loodan, et õnnestuski tegutseda põhiseaduse vaimus – sõltumatult, erapooletult, pingeid vältides. Siin tänan valitsust ja Rahandusministeeriumi ametnikke hea koostöö eest.

Kui aga rääkida kohaliku omavalitsuse reformi tulemustest, oodatavatest tulemustest, siis siin on väga palju tööd ees.  Üks meie suuremaid projekte on ka selle jälgimine, kas kohalik omavalitsus suudab pakkuda inimestele sellist sotsiaalabi, nagu põhiseadus ja seadused temalt nõuavad. Paraku on esimesed kontrollkäigud andnud tulemuseks selle, et mitu linna ja valda on öelnud: kui nad üldse teavad, et nad kõiki sotsiaalteenuseid peaksid osutama, alates kodus abistamisest kuni võlanõustamiseni ja lastehoiu korraldamiseni, siis osa omavalitsusi on öelnud, et nemad ei jaksa seadust täita ega oma inimesi nõutaval määral aidata. Riik peab selleks andma eraldi raha. Niisiis jätkub vaidlus olemuselt kohaliku elu küsimuste ja rahastamismudeli üle. Mina kaitsen ses vaidluses põhiseaduslikku mudelit ehk siis väidan, et kohaliku elu küsimus, ka kaasajal, on see, mis lahendatakse kõige paremini just konkreetses linnas või vallas selle sama kogukonna valitud volikogu poolt. Omamoodi heakord, avalik ruum, ranitsatoetus, sotsiaaltoetuste abivajajani viimine. Riigielu küsimused on need, mis peavad olema lahendatud kogu riigis ühtemoodi, sama standardi alusel. Kohalik omavalitsus saab seal osaleda, see on valiku küsimus, aga sel juhul tuleb kõik riigieelarvest kinni maksta. Põhiseaduse järgi, rõhutan veel kord, ei ole vald ja linn riigivõimu käepikendus kohapeal.

Hea Riigikogu! Selle kõrval on ka tõsiseid muresid, mida oleks võib-olla hõlpsam lahendada, aga miskipärast ei lahendata. Märksõna: Kohtla-Järve pooltühjad kortermajad. Linn püüab inimesi aidata, paljud teised kohaliku omavalitsuse võib-olla nii tublid ei olegi. Aga ministeeriumilt kuuleme ühtelugu, et ikka ja jälle on vaja maksumaksja raha eest tellida uusi ja uusi analüüse, ometi on maksumaksja raha eest need analüüsid juba tellitud. Ministeeriumis on ametnikud olemas, kes võiks nende alusel pakkuda välja mõistlikud lahendused üle Eesti, aga seda ei tehta. Ja see viib üldisema õigusloome probleemi juurde. Need ametnikud, kes võiksid inimeste tegelikke probleeme lahendada, targad inimesed, on tihtipeale ametis töödega, mida pole üldse vaja või mis pole vähemalt esimese tähtsusjärgu teemad.

Positiivsena saab minu meelest Eesti õiguskorra arengus tuua möödunud aastast vaid selle, et rohkem arutletakse seaduste arusaadavuse üle, muus osas asendustegevus ja seaduste tarbetu ümberkirjutamine ja sellega ühiskonnale tarbetu kulu tekitamine paraku jätkub. Euroopa Liidu vahendite toel – mis minu hinnangul selles konkreetses valdkonnas tihti siiski asja ette ei lähe – toodetakse mõnedele meie kaaskodanikest tööd ja tulu, aga kahjuks ühiskonnale väga palju kahju. Jah, majandus võib-olla elavneb, aga õiguskord nõrgeneb, haldussuutlikkus ka. Ma kardan, et see on siiski rehepaplus. Kivirähu kangelaste kujusid kasutades pigem isegi Imbi ja Ärni.

Umbes sellesama ajendiga, aga mitte ainult sellepärast, näeme jälle ja seekord päris jõulisi katseid muuta põhiseaduslike institutsioonide tasakaaluvalemit, selgitamata, mis on halvasti, miks seda vaja on ja nähtavasti mõistmata ohtusid. Kahtlemata võib põhiseadust ja riigikorraldust muuta, ent see oleks vast mõistlik põhjaliku ja erapooletu analüüsi toel, eesmärgiga parandada seda, mis on halvasti, või teha midagi, mis looks eeldused palju paremaks saamisele. Õnneks on ka siin saalis peale jäänud seisukoht, et 25 aastat tagasi Põhiseaduse Assamblees, üldsegi mitte lihtsalt kokku lepitud ja rahvahääletusel heaks kiidetud riigipidamise viis on Eestit hästi teeninud ja edasi viinud. Seepärast arvan, et puhtalt mängulustist või kellegi isiklike ambitsioonide teenimiseks – või ka Euroopa Liidu raha pööritamiseks – pole vast mõtet senini hästi toiminud süsteemi muuta ega inimeste aega sellisele tarbetule õhuvõngutamisele raisata.

Kui tohib, siis veel üks põhjalikult läbi tunnetatud soovitus. Mina ei usu – ja soovitan, et ärge teie ka uskuge – argumentatsiooni, mille tuumaks on väide "teistes riikides on nii". Hiljuti küsisin taas ametnikult, kes seda tähtsa näoga valitsuse istungil väitis: "Ah teistes riikides. Millistes konkreetselt ja mismoodi seal on? Miks te arvate, et see on hästi? Kui tõesti suudate väita, et seal on hästi, siis millele tuginedes väidate, et Eestis oleks ka hästi, kui oleks ka samamoodi?" Vastust ei tulnud. Eesti põhiseaduslik mõte on olla Eesti. Muidugi tuleb õppida ennekõike teiste vigadest, neid võib-olla isegi nupukalt ära kasutada, aga teiste kopeerimine on laiskus ja halb tegu. Minu kogemuse kohaselt kasutatakse vahel rahvusvahelisi soovitusi ka meil siin oma asjaajamiseks. See tähendab, et need soovitused disainitakse siinsamas, et oma taotlustele kaalu lisada.

Austatud Riigikogu! Üks tõsisem teema veel ja loodan oma ametiaja lõpuks siin kaasa aidata suuremale edasiminekule. See on elulõpu väärikus. Õiguskantsleri kontrollkäigud hooldekodudesse, sealsete tingimuste kirjeldus ja soovitused inimväärse kohtlemise kindlustamiseks viivad loodetavasti lõpuks selleni, et eakate ja teiste abivajajate eneseväärikus tõuseb keskseks teemaks ka tulevastes valimisdebattides. Asi on selles, et mitte kellegi teise arvel, aga üleüldiselt hooldekandesüsteem vajab lisaraha, ennekõike hooldekodudesse personali palkamiseks ja ruumilahenduse parandamiseks.

Palju saab ära teha ka praegu kohe, muutes tööharjumust, korraldust ja suhtumist. Jälle ei käi kriitika siin kõikide hooldajate kohta. Nende töö on füüsiliselt ja vaimselt üliraske, paljud teevad seda südamega ja suurepäraselt, aga kahjuks on suur hulk neid, kes on selles töös kalestunud.

Kui selles valdkonnas on millegi üle hea meel, siis selle üle, et vanuse alusel ebavõrdselt halvemat kohtlemist, millel pole mingit mõistlikku põhjendust, on hakatud rohkem märkama ja see on tõusnud ühiskonnas oluliseks kõneaineks. Rõhutan veel kord: põlvkondade vastandamine peaks olema välistatud. Aga ka vanemaealised on ... no need on meie vanemad ja vanavanemad – osa meist, kellele me oleme tänu väärt, tänu võlgu. Meie ametkonna eestvõttel ilmunud õigusajakirja Juridica erinumber käsitleb just neid teemasid ja saadame kindlasti asjaomastele komisjonidele selle lugemiseks. Nii nagu on öeldud ka eessõnas, see on lugemiseks kõikidele, mitte ainult juristidele.

Hea Riigikogu! Neljapäeval on siin saalis demokraatia arutelu. See on ka üks teema, mis vaatamata sellele, et selle sõna tähendus on omandanud väga erinevaid vorme või võib-olla koguni peaaegu kadunud, väärib alati süvenemist, arutamist. Kindlasti tuleb rõhutada, et üks asi on arvamus, teine asi on teadmine. Otsuseid tuleks teha teadmiste pinnalt. Meenutades suvist arvamusfestivali, kõlab ikka ja jälle väide, justkui oleks see kasutu, sest ei otsustata ju midagi. Minu meelest on arvamusfestivali suurim väärtus selles, et inimesed näevad, et teised arvavad teistmoodi. Kohe kirglikult arvavad, sageli pole valmis oma arvamust, veendumust ega vaadet muutma. Ja sellega tuleb osata vabas ühiskonnas elada. Austatud Riigikogu! See, et arvamusfestival ei asendu otsustusfestivaliga, on paljuski teie teha. Otsustusfestivali mina isiklikult kardaks.

Tänan põhiseaduskomisjoni ülevaate teemade põhjaliku käsitlemise eest komisjoni istungil ja tänan kõiki Riigikogu liikmeid hea ja mõistliku üksteise põhiseaduslikku rolli arvestava koostöö eest möödunud hooajal! Loodan, et jätkame samas vaimus. Tänan!

Õiguskantsleri aastaülevaade 2016/2017: http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2017