Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne Riigikogule õiguskantsleri tegevusest 2014. ja 2015. aasta esimesel kaheksal kuul

Riigikogu stenogramm, 22. september 2015

 

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Lähme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on õiguskantsleri 2014.–2015. aasta tegevuse ülevaade. Head kolleegid, ma tutvustan teile lühidalt selle menetlust. Kõigepealt on õiguskantsleri ülevaade, kuni 20 minutit. Küsimused, igal Riigikogu liikmel on õigus esitada ettekandjale üks suuline küsimus. Läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonide esindajad. Palun ettekandjaks õiguskantsler Ülle Madise!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Austatav Riigikogu! Kõik need 995 avaldust, kirja ja küsimust, mis on olnud Õiguskantsleri Kantseleis töös 2015. aasta esimese 8 kuu vältel, väärivad ühe või teise nurga alt tähelepanu. Seda ka siis, kui me pöördujat aidata ei ole saanud, sest õiguskantsleril ei ole selleks lihtsalt pädevust. Need tuhat asja on võimalik jaotada erinevatesse lahtritesse. Õigusnormide põhiseaduspärasuse kontroll ehk siis meie keskne ülesanne. Arvamused Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve asjades. Olukorra hindamine neis 150 asutuses Eesti Vabariigis, kus inimesed viibivad oma tahte vastaselt. Põhiõiguste tagamine Kaitseväe pataljonides, aga ka arestimajades, välismaalaste kinnipidamiskeskustes, erihooldekodudes, nn erikoolides, laste turva- ja asenduskodudes, psühhiaatriahaiglates ja mujal. Asutuste suhtumine inimestesse ehk hea halduse tava järgimine, jälle omaette lahter. Laste ja noorte õiguste kaitse edendamine. Suhteliselt uue valdkonnana julgeoleku- ja jälitusasutuste tegevuse kontroll isikuandmete varjatud töötlemisel. Ka kohtuniku distsiplinaarvastutus. Põhiõiguste kaitse internetis, internetivabadus. Ja väga palju muud. On ka selliseid töid, mis on vajalikud näiteks valitsuses sõnavõtmiseks või mõnes Riigikogu komisjoni arutelus osalemiseks, ent mis selles statistikas ei kajastu. Siiski püüame probleemide lahendamisel kaasa rääkida niipea, kui need probleemid ilmnevad. Leian, et see on riigimehelik. Parem on probleemidele tähelepanu juhtida kohe, mitte oodata, kuni meil on juba päris halvad tagajärjed.
Eile põhiseaduskomisjonis oli võimalik peaaegu kõiki nimetatud töövaldkondi arutada. Selle minu arvates sisulise arutelu eest ma tänan põhiseaduskomisjoni. Siin Riigikogu täiskogu ees puudutaks küllalt põgusalt viit teemaderingi: tasuta kvaliteetse põhihariduse kättesaadavus, internetivabadus ja põhiõiguste kaitse internetis, olukord kinnistes asutustes, erakondade rahastamise kontroll, õigusloome korraldus ja kodanikuühiskonna julgus sõna ühiskonna asjades kaasa öelda. 
Ettekanne põhiseaduspärasest juurdepääsust heale ja tasuta põhiharidusele on juba Riigikogu liikmete laual ja seda detailselt lahkama ei hakka, kuid tahaksin rõhutada, et senine põhihariduse korraldus, muu hulgas pooltasuta linna- ja vallakoolide, õpilasi valivate munitsipaalerakoolide ja sulgemishirmus maakoolidega ei pruugi olla kestlik. Eriti olukorras, kus õpetajate prestiiž, palgatase ja koolide varustustase vajab ju kogu aeg parandamist. Iga laps peab põhiseaduse kohaselt saama tema võimetele ja vajadustele vastava korraliku tasuta põhihariduse ja seda sõltumata elukohast, vanemlikust hoolest, jõukusest, ka emakeelest. 
Jah, tegemist on emotsionaalselt üli- ja ülelaetud teemaga, mida mõistlikult arutada on keeruline, kui mitte peaaegu võimatu, sest meil kõikidel on selle teemaga kokkupuude. Haridus ja kasvatus on teadagi need teemad, mille kohta on igal normaalsel ühiskonnaliikmel oma arvamus ja sageli kaljukindel. Rõhutan, et nende probleemide lahendus, mis on täna välja tulnud, ei ole ega ei tohi olla nivelleerimine. Ühestki eluvaldkonnast ei ole ju eetiline mõelda nõnda, et parem hakkab pelgalt sellest, et kellelgi teisel kuskil hakkab halvem. Kadedus ja kahjurõõm teadagi ei ole midagi, mille üle uhkust tunda. Ent just see äärmine tundlikkus, millele pea iga hariduskorralduse parandamise ettepanek põrkub, kinnitab selle teema laiapõhjalise arutelu vajalikkust siin Riigikogus ja kui teie, austatud rahvaesindajad, seda õigeks peate, siis olulise tähtsusega riigieluküsimusena. 
Heade koolide tagasitõmbamine, eraalgatuse pärssimine, süvaõppe kaotamine või vanemate tõrjumine laste koolielust on absoluutselt lubamatu. Sellest ei ole ettekandes silpigi, ent hirmul on juba olnud suured silmad. Veel kord kinnitab laiapõhjalise rahuliku arutelu vajadust. Küsimus on ju selles, kuidas anda tasuta parim mõeldav haridus ka – ma ei tahaks seda sõna kasutada, aga tuleb – niinimetatud tavalisele lapsele. Neid on meil nagu igas normaalses ühiskonnas õnneks enamus. Ühiskond üldiselt seisab – ma veel kord ei tahaks seda sõna kasutada – tavalise inimese peal. Õnneks enamus inimesi on tavalised, erilised oma ainukordsel moel. 
Kuidas teha nõnda, et iga vanem võib lapse julgelt saata kodulähedasse kooli ja tundmata, et nii toimides on ta midagi lapse heaks tegemata jätnud? Lahendused on siin Riigikogu kätes. Ükski neist ei ole lihtne ja seepärast ei saa ka teha ettepanekut, et lõpetage see või teine praktika otsekohe, muutke just seda seadust. Kõik need nii-öelda lahendused viivad pigem halbade tulemusteni laste arvel. Üks võimalus on siiski julgelt ja piisava etteteatamise ajaga koolivõrk ja selle rahastamine üle vaadata. 
Õnneks on Eestis terve hulk ja võib-olla enamus – jälle see sõna "tavaline" – n-ö tavalisi koole, kes ei trooni eksamiedelitabelites, just vaatasin järgi. Ent nad teevad oma õpilastega sarnaselt õpilasi valivate koolidega suurepärast tööd. Möödunud nädalal võõrustasime Läti, Leedu, Soome ja Rootsi ombudsmane ja muu hulgas käisime külas Lilleküla Gümnaasiumis. Hea kool. Tuhande lapse hulgas kümnendik on sellised lapsed, kelle emakeel ei ole eesti keel, muide, enamusel neist ka mitte vene või ukraina keel. Enim on seal hoopiski itaallastest õpilasi, noormees Sri Lankalt, jaapanlane, usutunnistusega moslemeid. Autahvlil nägime üht parimat tulevast gümnaasiumilõpetajat, puhas viieline Lõuna-Aafrika Vabariigist. Kõik õpivad eesti keeles, kooli õhkkond on hea. See ei ole ainus seesugune näide, neid kindlasti olete teie ka kuulnud Eestis liikudes paljudelt. Ja siit väike vihje ka neile, kes arvavad, et Eestis ei suudeta sõjapõgenike lapsi eesti keeles õpetada. Suudetakse küll ja kui nad siin on, siis põhiseadus suisa nõuab seda. 
Haridus ei ole ainus tugevaid tundeid tekitav teema. Eks neid populistlikel kaalutlusil kehtestatud keelde, piiranguid ja karistusi jõua ka õiguskantsleri lauale ja jällegi ääretult keeruline on nendest kõnelda ratsionaalselt, mõistuse keeles. Oleme alustanud vastuse otsimist küsimusele, kas ikka saab solidaarsusega õigustada olukorda, kus väikeettevõtja tasub töötuskindlustusmakset, ent tööta jäädes hüvitist ei saa. Või kas väidetavad tehnilised probleemid sotsiaalmaksu arvestamisel õigustavad olukorda, kus loomeinimesed, kes saavad oma töö eest tasu paar korda aastas või veelgi harvem, tasuvad seejuures ettenähtud määras sotsiaalmaksu, on ikkagi tervisekindlustuseta. Töö 21. sajandil on kõigis oma nüanssides ja arengutes valdkond, millele püüame kõiki asjatundjaid ja huvitatuid osalema kutsudes selgeks saada, et osata argumenteeritult vastata meile esitatud põhiseaduslikkuse küsimustele.
Austatav Riigikogu! Viimastel kuudel on käsil olnud hulk internetivabaduse ja internetis põhiõiguste kaitsega seotud probleeme. Väga lühidalt, intellektuaalomandi kaitse vajab täiesti uut lähenemist kogu maailmas, Eestis, Euroopas. Tühja kasseti tasu laiendamine ei pruugi seejuures olla parim tee. Kuidas teha nii, et autorid saaks loomingu eest õiglast tasu, ent võimalikult paljudel oleks juurdepääs internetis olevale teabele ning loomingu viljadele? Kuidas kaasata võimalikult paljud leiutama ja looma? On selge, et vanade, analoogtehnoloogiaaegsete lahenduste jõuga kaasaega vedamine teeb pigem halba kui head. 
Teine teema, jälle väga aktuaalne: kui riik kogub sideandmeid ja muid andmeid, mis liiguvad internetis. Oleme selle Õiguskantsleri Kantseleis heade nõunikega läbi arutanud ja jõudnud järeldusele, et niivõrd ei pea piirama mitte riigi võimalusi seda informatsiooni koguda, sest riik peab olema võimeline kuritegevust tõkestama ja avastama, vaid keskenduda tuleks kontrollimehhanismidele ja sellele, et nende andmete kuritarvitamine oleks välistatud või kui see toimub, siis kiiresti tuvastatav.
Olukorrast kinnistes asutustes. Väga sageli küsitakse, kas haiguse tõttu enesele ja teistele ohtlike inimeste või ka vangide õiguste kaitsele on vaja aega ja raha kulutada, kui nii palju – jälle! – tavalisi, häid inimesi on ränkade muredega kimpus. Väga lihtne oleks vastata, et Eesti on võtnud sellise rahvusvahelise kohustuse, mis parata, ehk ei tahagi, aga peab. Aus vastus on siiski see, et kõikidesse inimestesse tuleb suhtuda väärikusega. Ka siis, kui nad ise ei saa või ei taha väärikad olla. See on Eesti ühiskonna ja selle aluskokkuleppe, põhiseaduse tuum. Üks elu ei tohi riigi silmis olla rohkem elamist väärt kui teine. Ka paljusid raskesti kasvatatavaid lapsi on võimalik just nimelt kannatliku väärika kohtlemisega ühiskonna tegusaks liikmeks aidata. Enamik vange saab vabaks ja peaks tahtma ning suutma alustada valgelt lehelt õiguskuulekat elu. Osa psüühikahäirega inimesi paraneb, kas või nii palju, et saab enam-vähem omal käel hakkama. Ikka oleme oma avaldajatele selgitanud, et moraalseid valikuid aitab hästi läbi tunnetada enese mõtlemine kellegi teise, võib-olla selle nõrgema või tema lähedase rolli.
Tõsine probleem, mis nendest asutustest vastu vaatab, olgu see Valkla Kodu või ka politsei arestikambrid, on personali nappus ja alamotiveeritus. Sellest johtuvalt on ka hiljuti olnud kurbi intsidente, kus keegi on neis tingimustes endalt elu võtnud, ja on ka neid juhtumeid, kus mu nõunikud näevad, et inimesed, keda osav tegevusjuhendaja võiks näiteks hooldekodus aidata nii kaugele, et nad saavad ühel hetkel endaga enam-vähem ise hakkama, saavad sellest asutusest lahkuda, need inimesed ei jõua sinnani sellepärast, et sellist personali piisavalt lihtsalt ei ole. 
Põhiseaduskomisjonis arutasime pikalt selle üle, et kahes laste turvakeskuses peetakse lapsi kinni, nii sõltuvushäiretega lapsi kui siis lihtsalt vanemliku hooleta lapsi ja paraku sageli nii-öelda läbisegi. Ent seadust selle kohta pole. Otse öeldes, need lapsed on seal seadusliku aluseta. Asutus ei ole selles süüdi, aga juba kuus aastat on jäänud nii nende laste selles asutuses hoidmine kui neile pakutava teenuse standard ja kirjeldus seaduses reguleerimata. Rõhutan veel kord, need asutused on vajalikud, inimesed, kes seal sageli nende raske saatusega lastega töötavad, teevad väga head tööd ja annavad oma parima. 
Head rahvaesindajad, erakondade rahastamisest siinkohal vaid üks küsimus. Nimelt, käeseoleva aasta maikuus otsustas Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon lõpetada oma ettekirjutuste avaldamise veebilehel enne kaebetähtaegade möödumist või siis kohtulahendi jõustumist. Seadus seda ei nõua. Tõlgendus, mis niisugust teabe varjamist, avalikkusele väga huvipakkuva info varjamist justkui lubaks, tundub päris kunstlik. 
Lõpetuseks kolm arutlust õigusloomest. 2011. aastal andis Riigikogu valitsusele suunise: kõik seaduseelnõud tuleb nendega, kes asja tunnevad ja keda seadus hakkab puudutama, hoolikalt ja siiralt läbi arutada, seaduse mõju peab olema hinnatud ja Riigikogule esitatud. Tundub, et seda otsust täidetakse peamiselt vähem oluliste seadusmuudatuste puhul, siis, kui on aega. Tõeliselt oluliste, ühiskonda muutvate seaduste puhul tavaliselt aega ei ole ja siis valitsus ka seda Riigikogu otsust ei täida. Selgi kevadel seadustati teatavasti maksutõusud, et rahastada senisest oluliselt tugevamat sotsiaalset turvavõrku, mis valimistel valijatele lubati ja valija toetuse sai. Võimalik, et sellistele maksutõusudele alternatiive ei olnudki, ent liialt paljudele jäi tunne, ka meie poole pöördunud ettevõtjatele, et valitsus eiras Riigikogu suunist ja tegelikult neid viisakalt ära ei kuulanud. Tõendina saadeti mulle kiri, kirja koopia, kus reede õhtul kell 23.44 saabus ettevõtjatele teade, et avaldage palun paari päevaga arvamust selle, tolle ja kolmanda maksumuudatuse kohta. 
Meieni jõudnud avaldustest nähtub veel üks küllalt kurb asi. Eesti on kahjuks jõudnud sinnani, et ka meil on hakatud juriidiliste nõksudega, ähvardustega kodanikuühiskonna arvamusi tasalülitama. Ennekõike tuleb see välja oluliste kinnisvaraarenduste ja detailplaneeringutega seoses. Kinnisvaraarendajate esindajad, sageli lugupeetud vandeadvokaadid, esitavad planeeringu suhtes vastuväiteid esitavatele isikutele, tavaliselt siis piirkonnaseltsidele, agressiivses vormis kahjuhüvitusnõudeid. Nende nõuete perspektiivikus kohtu silmis on teadmata. Pigem tõenäoliselt loomulikult sellelt piirkonnaseltsilt, kes püüab oma arvamust kavandatava avaliku ruumi suhtes avaldada, niisugust kahju välja ei mõistetaks, ent need inimesed tegutsevad oma kohaliku kogukonna ja piirkonna arengu nimel vabast ajast, töö ja pere kõrval, enamasti on nad juriidiliste eriteadmisteta. Nii et meieni jõudnud kaebused ja signaalid ütlevad seda, et tahtmine ja soov planeeringumenetluses näiteks, kus avatud menetlus peaks olema norm, kaasa rääkida, on kahanenud. Oleme saanud ka koopiad nendest advokaatide ähvarduskirjadest. Tahaks rõhutada, et isegi õigusliku sisuta ähvardus on ähvardus ning selle vahendamine on samuti ähvardus, mitte õigusabi. 
Kolmandaks, päris lõpuks, jõudumööda püüame kaasa aidata Eesti õiguskorra kindlustumisele ja õigusloomelise asendustegevuse lõpetamisele. Otsused neis asjades on Riigikogu kätes. Ikka veel, vaatamata sellele, et aastaid on sellest räägitud, ei mõisteta, et seaduste ümberkirjutamine pelgalt normitehnilise ilu nimel toob kaasa kulu. See ei koorma ainult riigieelarvet, vaid see tähendab kulutusi taas kord kohtukäimisele, koolitusele, uue sõna- ja normijärjega harjumisele. Seadus on ikkagi vahend, mitte eesmärk. Siin on kaks kontrollküsimust. Kui tohib austatud rahvaesindusele soovitada, siis võib-olla oleks mõistlik neid pea iga teie lauale jõudva eelnõu puhul küsida. Kas seda probleemi, mille lahendamiseks normi kavandatakse, ei oleks, ei oleks see tekkinud või oleks see kohe lahenenud, kui see kavandatav norm oleks kehtinud? Ja teiseks, mis juhtuks, kui uut normi ei kehtestataks? Esimese küsimuse üle arutledes on lihtne vältida odavat populaarsust taotlevat kurjavõitu normiloomet, millest riigipea kõneles nädal tagasi Riigikogu sügisistungjärgu avakõnes ehk siis kriminaalpopulismist. Aus vastus teisele küsimusele, kas juhtuks midagi halba, kui seda või teist normi ei kehtestaks, aitab ära tunda ja ära hoida ülemäärase normiloome. Vihjan siin nendele arvukatele koodeksitele, mis tegelikult ei ole mõeldud muutma mitte ühiskonnaelu, vaid üksnes sõnu, mõisteid ja normijärge, ja sellisena põhjustavad ennekõike kulu, tegijatele kindlasti ka loomis- ja omandirõõmu. 
Olukorraga, kus seaduse rakendumine ei ole läbi mõeldud, seadust muudetakse sõnamurdlikult või koguni arvatakse, et küll loksub ise paika ja ega me kohe karistama ei hakka, samuti õiguspärase ootuse normitehniliste kavalustega ette äravõtmise katsega ei peaks leppima, sest Eestis peab saama elada riiki ja õiguskorda usaldades. Tänan!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Aitäh, lugupeetud õiguskantsler! Teile on ka hulgaliselt küsimusi. Kolleeg Priit Toobal, palun!

Priit Toobal 
Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud õiguskantsler, aitäh selle ettekande eest ja eilse arutelu eest põhiseaduskomisjonis! Minu küsimus  läheb mõnevõrra kokku teie ettekande viimases osas räägituga ja puudutab samuti mingis mõttes liigset õigusloomet, nimelt herjamist. Seda on viimastel nädalatel meile südamele pannud nii president siitsamast kõnepuldist kui ka Riigikogu esimees. Kuidas teile tundub, kas praegust seadusloomet on tarvis muuta, et seista vastu nendele küsimustele ja väljaütlemistele, mis on viimastel nädalatel, ka seoses pagulaste teemaga, avalikkuses ja ühiskonnas üles kerkinud? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Suur tänu! Eile sattusin kuulama Vikerraadio saadet pealkirjaga "Vastasseis", kus selsamal teemal arutlesid Markus Järvi ja Mall Hellam. Minu meelest kõlas seal palju ja kaalukaid argumente. On võimalik, et herjamise kriminaliseerimine ehk võimalike solvangute ja ähvarduste sidumine kriminaalkaristusega ka juhul, kui tegelikult ei kaasne otsest ohtu elule, tervisele, varale, toob kaasa ühiskonnas täiendavaid probleeme. Eks need tuleb kõik läbi kaaluda. Teiselt poolt on Eesti endale võtnud kohustuse kriminaliseerida nn vihakõne ehk seesama herjamine laiemalt, kui see on praegu, mil tegelikult see vist küll õieti kedagi äärmiselt jõhkraid ähvardusi pillamast tagasi ei hoia. Valikud ja nende kaalumine on Riigikogu kätes. Ja siin on õige mitu võimalust. Kui vaadata karistusseadustikku, siis seal on olemas ähvarduse paragrahv ja sealt on millalgi välja jäetud solvamise paragrahv. Üks võimalus on arutleda selles võtmes. Kui jääda siin isikute kaitse võimalustega eraõigusesse, nagu see on praegu, eks siis tuleb täpsemalt läbi mõelda, kuidas saada kätte need inimesed, kes Internetti kasutades vägivallale ja vihale üles kutsuvad. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Heimar Lenk, palun!

Heimar Lenk 
Aitäh! Lugupeetud esineja, te nimetasite mitmeid ühiskonnagruppe, kelle huve te kaitsete. Te ei nimetanud sundüürnikke, seda suurt elanikkonnagruppi, üle 100 000 pealist, kellelt omandireformi käigus võeti vägivaldselt ära kunagi neile seaduslikult antud kodud. Riik ei ole tänase päevani üürnike liidu andmetel ühelegi sundüürnikule nende kannatusi, sh materiaalseid kannatusi kompenseerinud. Kas te olete valmis seda küsimust uuesti arutama näiteks üürnike liidu esindajatega? Ja mis te arvate, kas peaks nendele inimestele siiski kodu kaotamise hinna või selle rahalise kulutuse, mis nad pidid tegema vabaturu hinnaga omale uut kodu muretsedes, kompenseerima? Kas peaks sellega tegelema? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Tänan! Kui keegi pöördub meile küsimusega põhiseaduslikkuse järelevalvest või sellest, kas riigi või kohaliku omavalitsuse asutused on nendega suheldes järginud hea halduse tava, siis loomulikult me suhtume sellesse pöördumisse täie tõsidusega. Ja kui tarvis, kuulame inimese või kui pöördujaks on ühendus, siis selle ühenduse esindajad ära ja arutame küsimust. Nii et kui soovitakse pöörduda, siis loomulikult me tegeleme sellega. Üldiselt on kirjadevoos selle valdkonna ja üleüldse omandireformi valdkonna kaebuste hulk vähenenud väga oluliselt, neid on mõned üksikud. Küsimus sellest, kas omandireform sellisel kujul on täna põhiseaduslikkuse järelevalve korras vaidlustatav – arvan, et ei ole. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Marika Tuus-Laul, palun!

Marika Tuus-Laul 
Aitäh! Austatud proua õiguskantsler! Minu küsimus puudutab taas e-valimisi. Te olete selle süsteemi üks loojatest. Me teame, et paljud eksperdid ja välismaised IT-meeskonnad, aga loomulikult ka rahvas ütleb, et need valimised ei ole turvalised ja need valimised ei ole läbipaistvad. Küsitakse, et kuidas sai olla, et üle 60-aastaseid e-hääletajaid oli tublisti üle kahe korra rohkem kui noori, samas pidid neil olema ka ju väga moodsad arvutid, et e-hääletada. Teame ka, et väga palju hääletati ju igasugustest riigiasutustest massiliselt. Siseministeerium oli esimesel kohal, Elion, Maksu- ja Tolliamet, pangad, Swedbank, Eesti Energia, Keskkonnaministeerium jne. Ma küsin teilt, kuidas teie kommenteeriksite neid näiteid. Kui läbipaistvad need valimised on ja kas valimisvaatlejate on nad üldse vaadeldavad? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Tänan! Praeguse seisuga kõik need riigid, kes suudavad pakkuda usaldatavat kaugidentifitseerimist, mõtlevad ka Interneti teel hääletamise sisseseadmisele. Lihtsal põhjusel, inimesed on mobiilsed. Need riigid, kes kasutavad kontrollimata keskkonnast tavalise paberiga kirja teel, tavalise postkasti abil hääletamist, on jõudnud järeldusele, et see on erakordselt ebaturvaline, sest see sisaldab kõiki neid ohte, mis on elektroonilise hääletamise korral, ent samal ajal on seal veel lisaprobleemid, mis ei ole üldse lahendatavad. Nii et tõenäoliselt Interneti teel hääletamine siiski on tulevik. Selles osas on teil õigus, et tuleb iga kord väga põhjalikult läbi mõelda selle süsteemi audit, selle usaldusväärne ja sõltumatute ekspertide abil kindlustamine, et elektroonilise hääletussüsteem töötab täpselt nii, nagu ta on mõeldud ehk kõik hääled arvestatakse nii, nagu nad on mõeldud ja loetakse õigesti. Senini on kasutatud sõltumatuid rahvusvahelise sertifikaadiga audiitoreid, kes kaotaks kohe oma töö, tunnustuse ja sissetuleku, kui nad eksiksid oma hinnangutes ja senini niisuguseid probleeme ei ole olnud. Tähelepanu kindlasti selles küsimuses ei tohi ühelgi hetkel minetada. Nüüd need väliseksperdid, kellele viitate, jah, olen nende tekste lugenud. Paraku enamasti puudub neil igasugune teadmine Interneti-hääletusest. Nad toovad ja kannavad Eestile üle masinhääletusega seotud probleeme, mis on tegelikult hoopis teine valdkond. Väga tõsiseid ja usaldusväärseid teadlasi, kes vastupidi, on Eesti Interneti teel hääletamise süsteemiga tegelenud, ja on leidnud, et see toimib täiesti korra kohaselt – nii, nagu seda on teinud ka rahvusvahelised missioonid –, on õnneks rohkem kui kriitilisi sõnavõtjaid ja nende teaduslik taust on ka ausalt öeldes tugevam. Samal ajal ma arvan, et akadeemiline arutelu nende küsimuste üle on õige. Nüüd küsimus sellest, kust hääletatakse. Siseministeeriumi valitsemisala, samamoodi Justiitsministeeriumi valitsemisala, on teatavasti oma arvutipargi tsentraliseerinud, mis tähendab, et seal ongi tuhanded inimesed selle ühe ja sama laiendi taga. Ja sellele, et inimesed hääletavad, kasutades oma tööarvutit, mis on turvaline ja kus ei ole neid selle süsteemi kõige tugevamaid riske, mis võivad olla piisava viirustõrjetarkvarata koduarvutites, ei saa tõenäoliselt küll midagi ette heita. Ka salajasuse aspekti ja selle kaitsemeetmeid on põhiseaduspäraseks pidanud Eestis ka Riigikohus. Tõenäoliselt ei ole võimalik tagasi pöörduda selle juurde, et valimispäev on ainult pühapäev või mõned päevad ja tuleb käia hääletamas jaoskonnas. See tähendaks valimisaktiivsuse päris tugevat langust, sest inimesed on tänapäeval mobiilsed ja üldiselt valimisteooria ja riigiõigus ütleb, et selle muudatusega ühiskonnaelus tuleb ka riigil arvestada. Valimiste universaalsuse printsiip kaalub üles vanade traditsioonide järgimise. Nii et minu seisukoht on, et elektrooniline hääletamine on põhiseadusega kooskõlas, ent alati tuleb jääda skeptiliseks, alati tuleb rakendada väga tõsiseid kontrollimeetmeid, et see püsiks turvalise, kindla ja ausana. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm 
Aitäh, juhataja! Proua õiguskantsler! Ma küsin teilt selliselt: riik versus omavalitsus ja haridus. On tekkinud selline veendumus, et riik on parem hariduse andja kui omavalitsus. Just gümnaasiumihariduse najal võime seda tunda. Ja on ka kuulda, et see võib minna põhiharidusele üle, et anname põhikoolid ka riigile. Minu jaoks on põhipõhjus selles, et omavalitsuste rahastamine ja tegemata haldusreform on selleni viinud, et hariduselu ei ole tänaseks päevaks paika loksunud. Seda väidet, et riik on parem hariduse andja kui omavalitsus, ma mitte mingil juhul ei usu. Mida lähemal on kool kohalikule kogukonnale ja paremi kontrollitav-juhitav – ma arvan, et see on palju õigem. Mis on teie seisukoht, kas siin võib olla põhjus tegemata haldusreformis ja omavalitsuse alafinantseerimises? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Ilmselt tuleb eristada kahte küsimust. Üks on otstarbekus ja see on, austatud Riigikogu, teie hinnata. Ja teine küsimus on see, mida näeb ette põhiseadus kohaliku elu küsimustena. Esiteks kohaliku omavalitsuse olemusest. Tundub, et Eesti avalikes aruteludes ei ole ikka veel päris üheselt selge, et kohalik omavalitsus ei ole mitte riigivõimu käepikendus kohapeal ja tema hakkama saamist ei hinnata selle järgi, kas ta suudab olemuselt riigielu küsimusi küllalt hästi täita, vaid põhiseaduse järgi kohalik omavalitsus on vertikaalse võimude lahususe suhtes riigiga. Ta ei kuulu valitsuse alla, ta ei kuulu täidesaatva võimu alla. See ongi kohaliku kogukonna oma valitsus. Nii oli see põhiseaduse tegemise ajal mõeldud ja see tähendab seda, et kohalik kogukond, see on kogukond, kes elab ühel hoomataval territooriumil, otsustab ise oma asju – neid asju, mis seal selle kogukonna lahendada on, sellest kogukonnast tekivad. Ennekõike avaliku ruumi küsimusi, detailplaneeringuid, samamoodi seda, milliseid täiendavaid toetusi, ka üritusi on kohalikul kogukonnal vaja. See on kohalik omavalitsus – need asjad, mis sünnivad kohalikust kogukonnast. 
Mina isiklikult ei pea põhiseaduspäraseks mõtteviisi, mille kohaselt tuleks näiteks ääremaistel, võib-olla peamiselt vanemas eas inimestest koosnevatelt valdadelt omavalitsuslikud õigused ära võtta pelgalt sellepärast, et nemad ei jaksa kooli pidada. Neil ei ole seal kooli jagu lapsi, aga see ei olegi nende kohaliku elu küsimus. Nad ei peagi jaksama. Ja sellest tulenevalt kohaliku omavalitsuse reformi huvides haridusreformiga viivitamine, lootes, et võib-olla see olukord, kus maakoolid on raskes olukorras, pessimistlikud, kardavad kokkukukkumist, kus väga paljud vanemad õpetajad ja lapsed reageerivad sellele olukorrale sellega, et minnakse ära linna, kui on võimalik, või siis mõnda suuremasse kooli. Et hoida niisugust olukorda pelgalt selleks, et oleks argument, millega valdu sundliita – ma ei tea, kas see on laste parimates huvides, ja ma ei tea, kui otsekohene see on. Võib-olla on mõistlikum need kaks asja lahus hoida. Üks asi on koolivõrgu korrastamine, nii nagu seda on ette pannud näiteks Praxis, ja teine asi on kohaliku omavalitsuse reform. Vaevalt et peab üks ääremaine väikevald olemagi täpselt samasuguste ülesannetega ja täpselt samasuguse rahaga, nagu on näiteks Tallinna või Tartu linn. Ei peagi. Eesti riigis on täiesti võimalik põhiseaduspäraselt kohaliku omavalitsuse olemusele ja ülesannetele läheneda. 
Kas riik on parem koolide pidaja kui kohalik omavalitsus või mõni eraõiguslik isik? Ma arvan, et niisugust paremusjärjestust ei ole võimalik luua. Täna on fakt see, et haridustoetuse ehk nn pearaha kaudu riik finantseerib osa haridusest. Nagu te teate, ka teie laudadel on suur probleem sellest, kuidas finantseerida koolimajade ülalpidamist. Ka siin on riigi osa otse või kaude väga suur ja hariduse sisu kirjutab ette riik. See on austatud Riigikogu kätes, arutada, kas hariduse andmine on tänapäeval kohaliku elu küsimus või mitte. 
Kokku võttes ma arvan, et koolivõrgu aus ja piisava etteteatamise ajaga korraldamine nii, et laste huvid ei kannata, et õpetajad, lapsed ja vanemad saavad oma samme seada kindlalt – see  tuleb hoida lahus kohaliku omavalitsuse reformist. Kui neid seotakse jäigalt üksteisega, siis ma kardan, et teoks ei saa mitte kumbki. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Dmitri Dmitrijev, palun!

Dmitri Dmitrijev 
Aitäh, austatud aseesimees! Austatud proua õiguskantsler! Õiguskomisjon arutab täna riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu, kus me lähtume muu hulgas ka endise õiguskantsleri seisukohast, kes märtsikuus BNS-i vahendusel teatas, et selline tõlgendus, mille kohaselt jäetakse võõrkeeles esitatud riigi õigusabi taotlus automaatselt läbi vaatamata üksnes taotluse keelenõude täitmata jätmise tõttu, võib olla vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni eesmärkide ning Euroopa Inimõiguste Kohtu senise praktikaga. Kas selles küsimuses on tehtud põhjalik analüüs ja kas teie arvamus ühtib endise õiguskantsleri seisukohaga? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Tänan! Teie sellekohane küsimus jõudis minuni ja ma suunasin selle nõunikule täitmiseks. Ma loodan, et te saate õige pea vastuse, ma praegu ei ruttaks ette.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Kalle Laanet, palun!

Kalle Laanet 
Aitäh! Austatud õiguskantsler! Minu küsimus puudutab herjamist versus kriminaalpopulismi. Kehtiva karistusseadustiku § 151, mis räägib vaenu õhutamisest, näeb ju ette, et tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale. Tegelikult on meil paragrahv olemas. Minu teada õiguskaitseorganid ei ole küll veel algatanud ühtegi menetlust selle paragrahvi alusel ja sellest tulenevalt minu küsimus. Enne, kui me hakkame jälle seadust muutma, kas ei oleks tark olemasoleva seaduse raames tõestada teatud tegevusi? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Ma arvan, et see on mõistlik lähenemine, et kui Riigikoguni jõuab ka see eelnõu, mis paar aastat tagasi Justiitsministeeriumis kokku pandi või mõni teine eelnõu või kui Riigikogus endas algatatakse herjamisele õiglaseks ja tulemuslikuks reageerimiseks vajalike muudatustega eelnõu, siis see igakülgne mõju analüüs, muu hulgas kaasates inimesi politseist, prokuratuurist, kohtutest, kui Riigikogu soovib, siis ka meie majast, ma arvan, on igal juhul mõistlik. Päris palju inimesi on ka minu poole pöördunud küsimusega, mida ma teen, kui mind ähvardatakse ainuüksi selle eest, et osalesin sellel või teisel üritusel, avaldasin seda või teist täiesti viisakat arvamust, ütle sina, tuttav või sõber jurist, mis ma teen. Millisesse kohtusse ma lähen, kas ma lähen politseisse? Ainus nõu, mis ma praegu oskan anda, on see, et mina sinu asemel ei läheks kuskile, sellel ei ole mõtet. Ma olen selle asja üpriski läbi mõelnud, Riigikogu otsustada on, kas see asi peab ikka nii olema. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Mailis Reps, palun!

Mailis Reps 
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea õiguskantsler! Te täna üsna põhjalikult ülevaadet andes puudutasite ka haridusteemat ja väga palju kõneainet andvat arutelu ümber teema "Lapsevanemate initsiatiiv versus võrdsus". Te tõite välja, et teie eesmärk ei ole nivelleerida, et tippe maha tõmmata, küll aga üsna suurtes kogukondades on seda nii mõistetud. Võib-olla oleks võimalik selle teema juurde korraks veel tagasi tulla. Minu küsimus on, et kui me vaatame täna erakoolide ümber toimuvat arutelu, nüüd teie tehtud ettepanekut, siia juurde veel Riigikontroll, siis kas teie ei vaata seda õiguslikult selliselt, et me sellega nivelleerime hoopis teise asja ära ja see on lapsevanemate algatus, initsiatiiv, kogukondlik lähenemine haridusele

Õiguskantsler Ülle Madise 
Ma tänan! Kui vaadata seda reaktsiooni, mis sellele ettekandele järgnes, siis ma ütlen veel kord, et kui Riigikogu peab heaks, siis võib-olla on selle teema arutamine olulise tähtsusega riigieluküsimusena siin saalis mõistlik, sest see reaktsioon on väga tugevalt tunnetepõhine. Kui inimesed, kes tundsid ennast kuidagi rünnatuna või tundsid, et seda kitsukest tekki, kuhu alla on nendel õnnestunud sooja saada, tahab nüüd keegi neil pealt ära rebida, siis ettekandest ei tulene see mitte kuskilt. Järelikult see niisugune äärmine tundlikkus on tingitud sellest, et Eesti hariduselus ongi väga suur ebakindlus, inimestel ongi suured hirmud, inimesed arvavadki, et nad peavad pidevalt sellesama hariduse nimel võitlema. Ja võib-olla see ei ole kõige parem ja kõige mõistlikum lahendus ühiskonnas. Hea nõu on teretulnud, kuidas inimestele sellest teemast kõnelda nõnda, et keegi ei tunneks, et temalt tahetakse raskustega kättevõidetu ära võtta. See ei ole lahendus, see ei saa ühelgi juhul lahendus olla. Seda ettepanekut ei ole kuskil, see ettepanek poleks põhiseaduspärane, see poleks õige ega ka õiglane. Kust niisugune seisukoht on läinud liikvele, ausalt ei tea. 
Ja üks põhjus, miks sai valitud ettekande vorm, on selle ettekande alguses ka kirjas. Kiiret ja lihtsat lahendust ei ole. Kui teha nõnda, et nendes süvaõppega koolides, kus praegu vanemate loodud sihtasutused rahastavad ühte osa õppekavas olevatest tundidest, kui öelda, et see on absoluutselt otsekohe keelatud, homsest on keelatud, siis tagajärjeks on see – ja mõnes koolis on see kahjuks juba juhtunud, õnneks küll vist mitte meie ettekande tõttu –, et need tunnid paigutatakse koolipäeva lõppu. Juhul, kui neid tunde andis üks ja sama inimene, siis loomulikult suur osa õpilastest jääb nendest üldse ilma, isegi kui raha makstakse. Ja lõppastmes saavadki nendest tegelikult õppekavasse kuuluvatest tundidest osa võtta vaid need lapsed, kelle vanemad maksavad. Ja nüüd on vanemal siis tõesti valik: kui maksad, siis saab laps selles tunnis käia ja teistega samas tempos õppida, ja kui ei maksa, siis hakka uut kooli vaatama. Selles mõttes ükski niisugune järsk kirvelahendus ei ole sobiv, sest see teeb lastele kahju, see tekitab ebakindlust juurde. Nüüd, mis puudutab erakoolidelt tegevustoetuse ehk siis majakarbi ülalpidamise kulude võimalikku äravõtmist, mida Haridus- ja Teadusministeerium on välja pakkunud, arvestades seda, et riigile käib nende kulude katmine üle jõu ja ka kohalik omavalitsus on küllalt keerulises seisus, kui ta peab pidama kõikidele oma territooriumil olevatele lastele üleval kooli ja samal ajal võib keegi teine teha kõrvale erakooli – noh, nutikamad omavalitsused on ise enda kooli erakooliks teinud, saab lapsid valida ja veel raha ka juurde küsida –, siis see olukord ilmselt jällegi ei ole kestlik. See tekitab hirmsasti stressi. Nii et veel kord: ma ei tea, kuidas seda mõistlikult ja mõõdukalt kommunikeerida. Võib-olla, kui Riigikogu seda tervikuna arutab oma valijatega, iga Riigikogu liige selgitab, siis on see mõistlik. Aga niimoodi, et kõik tunnevad ennast kogu aeg ohustatuna, kardavad sellepärast, kas kool püsib, kas rahastus püsib – niisuguses stressis elamine ei ole kasuks ei lastele, õpetajatele ega vanematele.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Andres Herkel, palun!

Andres Herkel 
Aitäh, härra juhataja! Austatud õiguskantsler, ma vahetan korraks valdkonda. Nimelt te ütlesite väga põgusalt, et julgeoleku ja jälitusasutuste kontroll on lisandunud õiguskantsleri ametkonda uue valdkonnana. Riigikogu liikmena ma tunnistan, et ma murega jälgin viimasel ajal, kuidas meie vastav komisjon on pigem taandunud formaalseks kui sisuliseks selle ülesande täitjaks. Aga tahaks selle koha peal küsida, kuidas õiguskantsleril läheb ja kuidas te hindate meil järelevalve toimimist selles valdkonnas. Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Tänan! 1. juunist alustas meeskond tööd ja õige pea loodame ka avalikkuse ette astuda selle töö esimeste tulemustega. Seekord uuriti isikuandmete varjatud töötlemise ehk siis otse ja lihtsasti öeldes peamiselt pealtkuulamise ja kirjade lugemise regulatsiooni, seda, kuidas on antud lube, kas need materjalid jõuavad kohtusse. Ette saab öelda seda, et mingisuguseid väga suuri või süsteemseid probleeme ei leitud. Üht-teist, millele tähelepanu juhtida, on, aga sellest siis, kui on asjaomaste asutustega ka need ettepanekud ja leiud läbi räägitud ja see raport esitlemiseks valmis. Saan kinnitada, et meie tegutseme sõltumatult, minu hinnangul asjatundlikult. Üks inimene on kaitsepolitsei ja teine prokuratuuri taustaga, kes seda tööd teevad, mõlemad on valdkonnas hästi tuntud ja kaua töötanud. Nii et usun, et see sõltumatu ja asjatundlik kontroll meie poolt on kindlasti tagatud ja see kontroll on sisuline. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Viktor Vassiljev, palun!

Viktor Vassiljev 
Aitäh, härra juhataja! Austatud õiguskantsler! Kinnipidamiskohtades on kenake hulk inimesi, kellel on piisavalt vaba aega ja tahtmist harjutada oma õigusalaseid kogemusi ja nii nad kirjutavad siis kümne lehekülje pikkuseid avaldusi igale poole riigiametitesse, et ei meeldi neile tingimused, magamisase kõva, toit vilets jne. Ja siis ametnikud on sunnitud nendele vastama. Vastusele saadetakse kohe järgmine avaldus. Osa sellest jäämäest jõuab kindlasti ka õiguskantsleri lauale. Te võite alati vastata, et see ei kuulu teie pädevusse. Aga samas on olemas ka teine kategooria inimesi, kellele naabrid lasevad gaasi ukse alt toruga või on katusel madalsagedusgeneraator, milletõttu asjaosaline näeb õudusunenägusid ja vorst külmkapis läheb haisema. Iga kesktaseme ametniku tööst moodustab sellistele avaldustele vastamine kindla osa. Kuidas oleks võimalik lõpetada selline asi? Sest tegemist on ju teovõimeliste isikutega, kes ootavad vastust.

õiguskantsler Ülle Madise 
Seda tegevust ei ole demokraatlikus õigusriigis Eesti põhiseaduse kehtimise ajal võimalik lõpetada. Kui inimene soovib seesuguse kaebusega pöörduda, siis see on tema õigus. Loomulikult tuleb neile küsimustele ja pöördumistele vastamisel ressurssi kasutada otstarbekalt ja kinnitame, et meie majas seda tehakse. Siiski, ka teie nimetatud kinnipeetavate kaebused, ka nendel juhtudel, kus tegemist on tõesti vana tuttavaga – kellest meie majas pikka aega töötanud ja valdkonda suurepäraselt tundvad inimesed juba üsna täpselt teavad, kas ta on hetkel vanglas taasühiskonnastumas või on vanglast väljapool, ja milliste tegude eest ta on olnud ja mille eest ta on nüüd ja mille peale tema kaebab –, see kiri loetakse ikkagi läbi. Tõsi, haruharva, aga mõnikord tulebki sealt välja midagi, mida tuleb minna kontrollima, ongi rikkumine. Nii et tegelikult vaatame ka kõik need läbi. Vaatame läbi ka näiteks Valkla kodust tulevad kirjad. Jällegi, ilmselt teate, milliste probleemidega inimesed seal viibivad. Jah, enamasti on nende probleemid, tundub, et kujuteldavad. Üks lõbusamaid kirjeldusi oli kassist, kes inimese väitel tema palatis saia sõi ja siis tuli helikopter, kui vastata teie seatud helistikus. Aga samal ajal päris mitmel juhul ongi tegelikult olnud probleem. Meie meeskond on sõitnud välja ja leidnud, et midagi tuleb teha teisiti selleks, et inimeste õigusi kaitsta. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Imre Sooäär, palun!

Imre Sooäär 
Aitäh, hea juhataja! Austatud õiguskantsler! Riigikogu on vastu võtnud kooseluseaduse ja president on selle allkirjastanud. Hiljuti on meedias osa Riigikogu liikmeid esitanud arvamust, et see seadus on praak ja rakendusaktidega ei oleks vaja Riigikogul tegeleda. Mis on teie arvamus sellises küsimuses, kas te jagate seda? Ja millisesse valgusesse paneb Eesti Euroopa Inimõiguste Kohtu juulikuine otsus, mille alusel vastava regulatsiooni puudumine tõi Itaaliale kaasa sanktsioonid? Olgu öeldud, et sellekohase resolutsiooni on teinud ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ning ministrite nõukogu. Kuidas see Eestile võiks mõjuda? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Ka oma intervjuus Postimehele suvel ma vastasin Argo Ideoni samasugusele küsimusele nõnda ja seda seisukohta ei ole olnud põhjust muuta, et kahjuks oli ühiskonnas väga palju tüli selle teema ümber ja lõpuks võeti vastu midagi, mida ei saa tegelikult rakendada. Nii et oligi ainult tüli, aga kasu ei olnud. Selline praktika, ma arvan, et ei ole päris hea. Täna on seis see, et tõepoolest täiendavate õigusloomeliste muudatusteta, täiendavate seaduste vastuvõtmiseta see seadus ei jõustu. Paljud inimesed ootavad selle jõustumist, sest on fakt, et Eestis on samasoolisi paare, kes jagavad ühist eluaset, on fakt, et nendes peredes kasvab ka lapsi. Ei selle seaduse olemasolu ega puudumine neid fakte ei muuda, küll aga on Eesti riigi võimuses ja nii nagu te õigesti välja tõite, ka Eestile rahvusvaheliselt võetud kohustus ka nendele inimestele pakkuda samasugust majanduslikku turvatunnet kooselus, mis on teistel. Eesti ei ole seda suutnud teha. Kahju, aga see otsus on ennekõike Riigikogu käes ja alles siis tulevad võimalused pöörduda kohtusse ja vajadusel Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Palun, Martin Helme!

Martin Helme 
Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud proua õiguskantsler! Te ütlesite oma ettekandes, et üks elu ei tohi olla rohkem väärt kui teine. Seejärel keskendusite peamiselt vangidele, koolides tegutsevatele huligaanidele, immigrantidele. Aga minu arvates need ei ole meie ühiskonna kõige kaitsetumad ja kõige nõrgemad. Minu arust on meie ühiskonna kõige kaitsetumad ja kõige nõrgemad veel sündimata lapsed. Teie eelkäijad Jõks ja Teder olid risti vastupidisel arusaamisel sellest, kas abort on kooskõlas Eesti põhiseaduses sätestatud põhimõttega, et inimelu on puutumatu ja peab olema riigi kaitse all. Minu küsimus ongi, et kuidas teie arvates siis. Eestis tehakse umbes 6000 aborti aastas. Kas veel sündimata inimelu on vähem väärt kui juba sündinud või mitte? Kas teie arvates on abort aktsepteeritav praktika? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Selles küsimuses põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist ei ole minu ametiajal meil kaalutud. Kui niisugune küsimus tuleb, siis arutame selle veel kord läbi. Selliselt ma küsimust ei püstitaks, sest sellele on eetiliselt ja moraalselt äärmiselt keeruline vastata. Tegelikult diskussioon selle küsimuse ümber, nagu austatud küsija teab, on märksa laiem ja ülikoolis pühendatakse sellele terve hulk tunde, et arutleda selle üle, mis on elu alguspunkt, mis on elu lõpp-punkt, et kuidas seda algust ja lõppu väärikalt kujundada ja kuidasmoodi võimalikke huve tasakaalustada. Ma arvan, et ühest ja lihtsat vastust sellele küsimusele ei ole ja seda ei- või jah-vormis vastust ma teie lahkel loal praegusel hetkel ka ei annaks. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Laine Randjärv, palun!

Laine Randjärv 
Aitäh! Austatud proua õiguskantsler! Oma ettekande lõpus te ütlesite väga hästi, et kas juhtuks midagi halba, kui ühte või teist normi ei muudetaks või ei kehtestataks. Ma natuke avardaks seda mõtet mitte ainult Eesti Vabariigi kontekstis, vaid laiemalt. Me oleme Euroopa Liidu liikmesriik ja viimastel aastatel on tulnud ülipalju direktiive üle võtta. Tihtilugu on küsimus selles, kas on tarvis võtta järjekordset direktiivi vastu põhimõttel, et mis ei ole lubatud, on keelatud. Ehk võiks olla ka vastupidi. Kuidas teie hindate Eesti õigusloomet Euroopa Liidu niisuguste direktiivide kontekstis? Kas need on tasakaalus või tundub, et need on ülereguleeritud ja et Euroopa Parlament võiks rohkem mõelda selle peale, kas on tarvis igat konkreetset normi eraldi kehtestada?

Õiguskantsler Ülle Madise 
Tänan! Minul oleks väga hea meel, kui Euroopa Parlament ka nõnda mõtleks. Isiklikult arvan, et kohati on tõesti normide loomega ka Euroopa Parlamendis üle pingutatud. Ent Riigikogu võimuses on minu arvates teha kahte. Esiteks siis, kui tuuakse lauale mahukas seaduseelnõu ja märgitakse, et sellega on nüüd ääretult kiire, sest et kohe saame trahvi. Direktiiv tuleb üle võtta! Siis on tegelikult võimalik eristada muust normimassist need sätted, mis tõesti tulevad direktiivist. Halvemal juhul ei tule direktiivist tegelikult midagi, tavaliselt mõni norm. Need on võimalik eraldi vastu võtta. Ja teiseks, direktiivid on alati mõeldud nõnda, et valitakse konkreetsele rahvale ja ühiskonnale sobivaim viis direktiivis näidatud eesmärgi saavutamiseks. Ka siin on võimalik, ma arvan, teha päris otstarbekohaseid valikuid. Aga olen teiega nõus, et teinekord tõesti on ka Eesti sunnitud seadusena kehtestama reegleid, mis Eestis mitte kedagi ei puuduta, mitte kunagi puudutama ei hakkagi ja mille puhul vastus küsimusele number 2, millele palusin võimalusel Riigikogu liikmeil mõelda, ehk siis, kas juhtuks midagi, kui seda normi ei oleks, oleks kindlalt ei. Tänan!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Andres Anvelt, palun!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Mikrofon tundub, et töötab. Palun härra Anvelti mikrofoniga tegelda ja võib-olla saate kõrvalmikrofoni kasutada. Ei ole kuulda. Teeme nii, et läheme küsimustega edasi ja me palume tehnilisel personalil tegeleda sellega, nii et härra Anvelt saaks oma küsimuse ikkagi küsida, aga veidi hiljem järjekorras. Ma vabandan kolleeg Anvelti ees! Kolleeg Artur Talvik, palun!

Artur Talvik 
Tänan, hea eesistuja! Hea õiguskantsler! Kõigepealt tahan teid tänada väga sümpaatse ja inimesekeskse lähenemise eest oma töös! Ettekandes mainisite te muu hulgas ära sellise asja, Interneti vabaduse raames, et intellektuaalse omandi kaitse vajab täiesti uut lähenemist. Praegu on Eestis tegemisel autorikaitseseadus, mis paljude tegijate arvates ei ole täiesti uus lähenemine intellektuaalsele omandile. Kas teil on õnnestunud tutvuda selle eelnõuga ja kas teil on seisukoht, et seal peitub mingi uus lähenemine? Kas te ei karda, et isegi kui me teeme täiesti uue lähenemise, siis transatlantiline kaubandus ja investeerimispartnerluslepe survestab seda muutma? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Tänan! Väga põhjendatud küsimus. Jah, selle eelnõuga oleme kursis. Eelnõude suhtes üldiselt avalikult arvamust ei avalda. Kui, siis valitsuse istungil, või kui kutsutakse, Riigikogu komisjonis või omavahelises suhtluses otse selle eelnõu loojatele. See on tõsi. On terve hulk ärihuve, kes üritavad sedasama tegelikult eelmisse sajandisse kuuluvat lahendust vägisi jätta 21. sajandil kestma. Tõenäoliselt ei saa olla Eesti see saareke, kes üksinda kehtestab selle täiesti uue lähenemise. Küll aga saab nii Euroopa Liidus kui ka maailmas selle eest võidelda, et uus lähenemine sünniks, sest pikas perspektiivis tegelikult nende eelmise sajandi lahenduste vägisi üleval hoidmine ei õnnestu. See lihtsalt ei õnnestu. Peale kasvab põlvkond, kes on Interneti kasutamisel sedavõrd osav, et tegelikult geoblokkidest, piirangutest murtakse läbi. Hästi, kui need kriminaliseeritakse, siis lõpuks ollakse küsimuse ees, et kas nii suur hulk noori inimesi tõesti tuleb kriminaalkorras süüdi mõista. Nii et ühesõnaga, see vana lähenemine ei ole kestlik ja need lahendused, mis võimaldavad võimalikult paljudel inimestel saada loomingust ja teadussaavutustest, samal ajal selle eest õiglaselt tasudes, osa, need lahendused on olemas. Aga väga õige, küsimus on, kuidas huvid mõistlikult tasakaalustada ja kuidas mitte lasta siin võib-olla ainult ühel või mõnda liiki ärihuvil domineerida. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Aitäh! Kas kolleeg Andres Anvelti mikrofon on töökorras? Proovime. Palun, kolleeg Andres Anvelt! Vabandame, tuleb veel mikrofoniga edasi tegeleda. Kolleeg Andres Ammas, palun!

Andres Ammas 
Austatud eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Vastupidiselt mõnele kolleegile on minu jaoks teie ettekandes eriti sümpaatne just julgus üldse tõstatada küsimust, kas nüüdisajal võiks olla kogu põhikooli- ja gümnaasiumihariduse andmine äkki ka riigi ülesanne. Selle idee teostumine näib küll praegu utoopiline, aga kas teie hinnangul praegu riik oma põhiseaduslikku õigust kontrollida kohalike omavalitsuste tegevust ka haridusvaldkonnas õppe sisu ja õppe kvaliteedi osas täidab piisavalt või võiks see olla jõulisemalt ja järjekindlamalt teostatud? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Meieni jõudnud informatsioon ütleb seda, et kahjuks Eestis seda olukorda, kus tasuta ja kvaliteetne haridus, põhiharidus oleks kõikidele kättesaadav, sõltumata elukohast, emakeelest ja sotsiaalmajanduslikust taustast, ei ole. Kui palju saab siin teha Haridus- ja Teadusministeerium oma järelevalvega, ma usun, et nemad on kompetentsemad vastajad kui mina siin. Aga fakt on see, et olukorda, mida tõenäoliselt me kõik sooviksime – et vanemal oleks võimalik saata laps kodule lähimasse kooli ja olla kindel, et ta saab sealt põhikooli lõpuks tema võimetele ja huvidele vastava parima ettevalmistuse edasisteks õpinguteks ja tööks – ei ole. Kui küsimus on, kuidas seda muuta ja kuidas lahendada võimalikult väheste inimkannatustega olukord, kus paljud maakoolid on sulgemishirmus, kus õpetajaid on puudu, on alamotiveeritud, kus erivajadustega laste koolidega on probleeme. Paljud vanemad peavad erainitsiatiivil ja oma rahaga leidma võimaluse, et eriliste vajadustega last õpetada. Selles olukorras, jah, ma arvan, võib-olla ei ole mõistlik hoida jõuliselt kinni sellest lähenemisest, et kohaliku omavalitsuse üksusel on õigus otsustada, et tema territooriumil on kool ja selle maksab lõppastmes riik kinni, ka siis, kui selle kooli õpetuse tase ei vasta nõuetele. Võib-olla on inimesi säästvam see, et Haridus- ja Teadusministeerium otsustab, kus koolid paiknevad ja kes neid sealt edasi peab. Kuidas rahastatakse, on juba järgmine küsimus. Oodata koolivõrgu korrastamisega kohaliku omavalitsuse reformi, võib inimestele liialt palju kannatusi tekitada ja võtta väga-väga pikalt. Aga jällegi, valikud ja otsused on siin Riigikogu kätes. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Kolleeg Andres Anvelt püüab nüüd Keskerakonna fraktsiooni reast, ehk mikrofon töötab. Palun!

Andres Anvelt 
Jah, nüüd on kuulda. Aga ma ei ole fraktsiooni sisuliselt vahetanud, praegu vormiliselt. Lugupeetud õiguskantsler! Mul on küsimus Riigikogu juba mitmes menetluses muudetud Riigikogu liikme puutumatuse kohta. Nimelt, ka eelmine õiguskantsler härra Teder tõi välja, et selline sõnastus või ülesande püstitus kriminaalmenetluse seadustikus on põhiseadusvastane kindlasti ka selles osas, milline koormus pandi õiguskantslerile. Sisuliselt tuleb hinnata tõendeid. Nüüd on meil järjekordne uus redaktsioon eelmise Riigikogu lõpust, kus on õiguskantsleri kõrval väga olulist rolli mängimas ka näiteks põhiseaduskomisjon, Tallinna Ringkonnakohus jne. Kas te olete analüüsinud, kas selline sõnastus on teie arvates praegu õiguskantslerit rahuldav ja, ütleme ka, Riigikogu liikme puutumatuse lahendamisel õiglane? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Aus vastus on, et seda regulatsiooni analüüsinud ei ole. Küll oleme kogunud seoses Riigikogu liikmete kuulumisega äriühingute nõukogudesse teavet selle kohta, kuidasmoodi Riigikogu liikmed saavad osaleda kohtumenetlustes näiteks juhul, kui äriühingu nõukogu liikmena pööratakse tsiviilvastutus nende vastu. Teatavasti selle seadusmuudatuse üheks eesmärgiks oli võimaldada Riigikogu liikmel mitte osaleda kohtumenetluses, kui see takistab tema tööd. Teatud riigiõiguslik tava on siin tekkinud ja see ei ole Riigikogu õnneks kaasa toonud Riigikogu liikmete välistamist kohtumenetluses osalemisest. Riigikogu liikmete immuniteedi küsimustes olin ja olen seda ka praegu pisut teistsugusel seisukohal, kui oli minu eelkäija. Ma arvan, et kaasajal Riigikogu liikmete väga oluliselt erinev kohtlemine võrreldes teiste inimestega, teiste ühiskonnaliikmetega ei ole pruugi olla põhjendatud. Küsimusele, kas Riigikogu liikmed peavad olema võimalike ebaseaduslike jälitustoimingute eest näiteks tugevamini kaitstud kui teised inimesed, oli minu vastus varem ja on ka praegu, et Eesti Vabariigis mitte ühtegi inimest ei tohi ebaseaduslikult jälitada. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Kersti Sarapuu, palun!

Kersti Sarapuu 
Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud õiguskantsler, kõigepealt tahan tänada teid nii põhjalike vastuste eest! Aga kas te saate öelda, kuidas edasi olukorras, kus on olemas Riigikogu üldkohtu 16. märtsi 2010. aasta otsus ning eilsetes arupärimistes ministrid väitsid, et seda väga keerulist küsimust on peaaegu et võimatu lahendada? Kas sellest võib järeldada, et edaspidi võibki Riigikohtu otsused täitmata jätta, kuna nende lahendamine on keeruline ja head lahendust pole?

Õiguskantsler Ülle Madise 
Õigusriigis, mis toimib nii, nagu põhiseadus seda ette näeb, on Riigikohtu otsused kõikidele, ka Riigikogule ja valitsusele, täitmiseks.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Märt Sults, palun!

Märt Sults 
Aitäh, härra eesistuja! Proua õiguskantsler! Mul on selline küsimus. Halduskogu esimehena pidin ma tegelema sellega, et kinnipidamisasutustest tulevad inimesed pidi integreerima ühiskonda ja leidma nendele mingisugused pinnad, sotsiaalpinnad. Minu juures käisid sellised vennad, kes olid ülakeha tätoveerinud madrusesärgiks ja kõik sellised kihvtid kutid. Ja samal ajal ma tegelesin ka omandireformis represseeritud inimestega, keda loobiti tänavatele. Ühtesid tuleb integreerida ühiskonda ja samal ajal meie truusid kodanikke me pidime põhimõtteliselt ühiskonnast eemale tõukama. Kuidas te sellele küsimusele vaatate ja kas te arvate, et ORAS tuleb uuesti üle vaadata?

Õiguskantsler Ülle Madise 
See, kas omandireformi aluste seadus tuleks uuesti üle vaadata ja näha ette kahjuhüvitisi nende toimingute ja otsuste eest, mis on juba tehtud, on Riigikogu otsustada. Nagu ennist märkisin, siis minu hinnangul põhiseaduslikkuse järelevalve raames siin niisuguse vaidluse algatamisel Riigikohtus perspektiivi ei oleks.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Helmen Kütt, palun!

Helmen Kütt 
 (Mitte midagi ei ole kosta.)

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Helmen Kütt, palun! Mulle tundub, et sotsiaaldemokraatidel on tänasel istungil sõna ära võetud, aga kasutagem siis sõbraliku Keskerakonna fraktsiooni rida. Läheme nii kaua edasi. Külliki Kübarsepp, palun! Külliki Kübarseppa ei ole hetkel saalis. Läheme siis edasi. Ken-Marti Vaher.

Ken-Marti Vaher 
Austatud õiguskantsler! Tänan väga ettekande eest ja selle põhjaliku materjali eest, millega sai ka Internetis tutvuda! Seadusandja ja täidesaatva võimu omavaheliste suhetega on mitmed õiguskantsleri ka enne teid tegelenud ja kindlasti tegelete ka teie. Minu küsimus puudutab palju räägitud Riigikogu liikmete kuulumist esindusorganitesse ja ka näiteks äriühingutesse ja äriühingute nõukogudesse. Teie eelkäijad on olnud üsna erinevatel seisukohtadel ja need vaidlused on kestnud päris pikki aastaid. Ja me oleme selles erinevas praktikas ka tänasel päeval. Minu küsimus oleks teile, kas te olete saanud kujundada oma lõpliku seisukoha selles küsimuses, mis puudutab Riigikogu liikmete kuulumise põhiseaduspärasust riigi äriühingute nõukogusse. Kas te saate ka meile seda tutvustada? Ma saan aru, et te olete osaliselt oma seisukohta ka avaldanud, aga võib-olla ütleksite seda ka Riigikogu ees. Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Tänan! See teema oli eile käsitlusel nii põhiseaduskomisjonis kui ka korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni istungil. Ma arvan, et n-ö lõplik seisukoht on siis, kui tuleb teha otsus, kas selles küsimuses teha ettepanek viia seadused põhiseadusega kooskõlla või pöörduda Riigikohtusse. Aga praegu on minu seisukoht võrreldes eelkäijatega veel kolmas. Nii et kolm juristi, kolm erinevat arvamust, hea, et mitte neli. Aga olen sellel seisukohal olnud kümme aastat ja seni pole välja tulnud midagi, mis sunniks seda muutma. Minu jaoks on keskne küsimus ka riigi osalusega äriühingu nõukogu liikmete vastutus. Kuidas kindlustada see, et seal rahva vara ja rahaga käiakse ümber samasuguse hoolega, nagu käidaks oma enda vara ja rahaga. Et inimene, kes kuulub riigi äriühingu nõukogusse, olgu ta Riigikogu liige, erakonnale lähedal seisev isik või rahastaja, mõni ettevõtja, advokaat, kes tahes, ka ametnikud. Kuidas saavutada olukord, kus nemad suhtuksid selle äriühingu juhtimisse ja tulevikku samasuguse hoolega nagu omaenda raha ja vara kindlustamisesse? See on see keskne küsimus. Ja nagu eile korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjonis arutasime, siis võimalik, et äriseadustiku vastavad sätted vajavad täpsustamist, sest kohtupraktikat selles küsimuses meie teada on paar-kolm juhtumit, sisuliselt ei ole ja ka need ei ole jõudnud sisulise lahendini. Nüüd küsimus sellest, kas Riigikogu liikmed üleüldse tohivad riigi osalusega äriühingute nõukogudesse kuuluda. Teise riigiametina mina riigi osalusega äriühingu nõukogu ei käsitleks. Küll aga on põhiseadusega vastuolus see olukord, kus minister nimetab Riigikogu liikme sellesse nõukokku ja sisuliselt Riigikogu liige peab juhinduma ministri suunistest. See ei ole mitte võimude tasakaalustatuse tagamine, nagu on ette nähtud Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu puhul, mis samuti kuulub täidesaatva võimu alasse. See ei ole sellel juhul mitte võimude tasakaalustamine, vaid võimude lahususe rikkumine. Tänan!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Kolleeg Helmen Kütt, palun!

Helmen Kütt 
Tänan, lugupeetud eesistuja! Austatud õiguskantsler! Kõigepealt suur tänu elektroonilise ja väga põhjaliku ülevaate eest ja tänase ettekande eest! Minu küsimus puudutab tegelikult hoolekande teemat. Te olete väga erinevaid erihoolekandeasutusi kontrollinud, kinniseid asutusi, seal inimestele nende õiguste tagamist. Kui lubate, siis ma tsiteeriks teie mõtet, mis mind ajendas ka küsima. "Kõikidesse inimestesse tuleb suhtuda väärikusega, ka siis, kui nad ise ei saa või ei taha väärikad olla. Üks elu ei tohi riigi silmis olla rohkem elamist väärt kui teine." Küsimus ongi nüüd selles, kuidas teile tundub: Eestis on teenused väga erinevad, teenused ka riiklikes erihoolekandeasutustes, ja näiteks eakate, sh dementsete eakate hoolekanne on täna puhtalt omavalitsuste kanda ja koht maksab 1,6 korda rohkem kui tavakoht ja väga paljud ei tule sellega toime. Kas oleks põhjust vaadata eakate hoolekande riigipoolset rahastamist? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
See on üks lahendus. Ja jällegi pean kordama juba mitu korda öeldud sõnu, et need lahendused on ennekõike Riigikogu kätes. Aga vastab tõele, et meie inimesed käivad pidevalt, nii ette teatatult kui ette teatamata, nii päevasel kui öisel ajal kõikides nendes asutustes, kus inimesi nende tahte vastaselt kinni peetakse. Neid asutusi on ligikaudu 150. Aga meie inimesed käivad ka väga paljudes teistes asutustes, kaasa arvatud need 11 kodutute öömaja, mis meil on. Kõikides nendes kohtades, ka näiteks laste asendus- ja turvakodudes tuleb kõikidesse inimestesse, kes seal on, sõltumata sellest, mis seisus nad on, suhtuda väärikusega. Sellepärast uuritakse elutingimusi, uuritakse toitu, mida neile pakutakse. Ja mis on kõige tõsisem probleem? Esiteks järelevalve nende inimeste üle, et nad ei teeks endale või teistele viga, ei võtaks endalt elu, ja loomulikult nendele ka näiteks ravimite andmine, et kuidas see toimub. Ja teiseks, juhul kui nad on agressiivsed, nende ohjeldamine, rahustamine, kas see toimub sellisel viisil, nagu on ette nähtud. Nii et tõepoolest neid seisukohti ja järeldusi, mis on väga erinevate selle valdkonna asutuste kontrollimisel tehtud, on meie veebilehel leida palju. Suur aitäh, et selle teemaga tutvusite! Ma arvan, et ka nendele meeskondadele, kes nendes asutustes käivad, on Riigikogu liikmete tähelepanu ääretult oluline. Tänan!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp 
Aitäh, hea juhataja! Hea õiguskantsler! Planeeringud on üks aktiivsemaid korruptsiooniallikaid erineva suurusega omavalitsustes ja see pole ka paraku üldse kellelegi saladus. Tõite ise välja, et asi on läinud nii kaugele, et planeerijad esitavad ähvarduskirju. On ka praktika, kus omavalitsusi esindavad advokaadid pakuvad ise raha, et kohtuasi kiirelt enda kasuks pöörata. Mida olete soovitanud nendel inimestel teha, kes on neid ähvarduskirju saanud?

Õiguskantsler Ülle Madise 
Meieni on jõudnud mõned ametlikud kaebused ja nõuküsimised ja hulk informatsiooni mitteametlikest kanalitest. Esmalt oleme soovitanud mitte kaotada kainet meelt, nendele seisukohtadele üldiselt pigem mitte vastata ja rahulikult jätkata avatud menetluses osalemist. Aga kirjaliku vastuse koostamine ühele viimasele pöördujale, Telliskivi Seltsile, on praegu alles töös. Siin tuleb silmas pidada, et meie ei saa ega soovi astuda kohtu või maavanema asemele. Aga samal ajal on põhiseadust silmas pidades täiesti lubamatu praktika, kus planeeringute menetlemisel ehk siis kogukonna avaliku ruumi kujundamisel hirmutatakse inimesi, kes soovivad nii, nagu nad oskavad, sellel teemal sõna võtta. Väga sageli on planeeringu juurde käiv seletuskiri ja ka joonised asjatundjalegi niivõrd segased, et on sisuliselt võimatu eristada õiget faktiväidet valest. Seda teavad ilmselt kõik, kes on planeeringutega kokku puutunud. Ka mina, kes ma olen selle teemaga aastate vältel kokku puutunud nii õppejõuna kui ka ise mõnes planeerimismenetluses osaledes, saan seda ainult kinnitada. Ja sellises olukorras süüdistada ja ähvardada kodanikuühiskonna eestkõnelejaid on absoluutselt kohatu. Nii et esmalt on tarvis neid julgustada, et säilitagu külma närvi, aga me katsume ka kirjaliku seisukoha õige varsti valmis saada. Siis on see avalik ja loodan ja usun, et pälvib ka tähelepanu.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Liina Kersna, palun!

Liina Kersna 
Aitäh, hea eesistuja! Hea õiguskantsler! Te rõhutasite, kui oluline on mõistlik etteteatamise aeg muudatustest sihtrühmadele ja siin saalis ka juba kõlas arvamus, et haridusvaldkonnas on praegu hästi ebakindlad ajad. Nagu te väga hästi teate, on haridusministeerium ette valmistamas erakoolide rahastamist muutvat seaduseelnõu, mis on plaanitud jõustuma järgmise õppeaasta algusest. Kuidas teie hindate, kas see on piisavalt mõistlik etteteatamise aeg muudatusest või mitte? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Tänan! Selle küsimuse analüüsimine meie majas käib. Saan kinnitada seda, et kui see oli Vabariigi Valitsuse istungil jutuks, siis tulenevalt õigusest minu ametisse puutuvates küsimustes sõna võtta ja tulenevalt oma tõekspidamisest siis seda sõnavõtuõigust kasutada harva, aga tõesti siis, kui selleks on tarvidus, juhtisin tähelepanu sellele, et kui niisugune muudatus soovitakse teha, siis tuleb see teha osapooltega läbi räägitult, võimalik, et eranditega, sest võib-olla näiteks teatud erivajadustega laste koolidele, tuleks erandina täiendavad toetused säilitada. Ja mis kõige olulisem, see etteteatamise aeg peab olema piisav. Kas see on tavaline 10 päeva, nii nagu näeb põhiseadus ette. Tõenäoliselt sel puhul mitte, sest need koolid on teinud oma majandusplaanid ja mitmed koolid on võtnud laenu. Mis see täpselt on, ma usun, et see selgub vaidluste käigus. Saan kinnitada, et head nõunikud tegelevad sellega. Tänan!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas 
Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Enamikus Euroopa riikides on varjupaiga taotlejatele asüülitaotluse kohta antud vastus lõplik ja ei kuulu vaidlustamisele. Eestis on olukord teine, Eestis võib negatiivse vastuse korral kaevata otsuse edasi kohtusse, vaidlustada seda ja teha seda riigi kuludega kas või kõige kallimas õigusbüroos. Kas te peate mõistlikuks olukorda, kus riik rahastab iseenda otsuste vaidlustamist ehk sisuliselt teisisõnu käib iseendaga kohut? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Ma tean, et mu nõunikud praegu jälgivad seda arutelu hoolega. Kui lubate, siis see vastus jõuab teile kirjalikult. Need detailid, milline siin see edasikaebeõigus täpselt on ja kuidas seda rahastatakse, tahaksin ma enne selgeks saada, kui teile vastan. Praegusel hetkel ma neid detaile ei tea ja selletõttu vastata ei saa. Samal ajal põhiseadus nii meil kui ka enamikus teistes riikides näeb ette, et kõik otsustused, mis Eesti asutused Eesti pinnal viibivate inimeste suhtes teevad, on ka kohtulikult kontrollitavad. Mis ulatuses antud juhul ja kas see probleem on täpselt selline, nagu te kirjeldate ja mis on selle põhjused, saan öelda siis, kui on täiendavat infot kogutud. Aga suur aitäh selle probleemi tõstatuse eest! Nõunikud kirjutasid üles, võib-olla juba lähitundidel on vastus teie postkastis. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Raivo Aeg, palun!

Raivo Aeg 
Aitäh, eesistuja! Hea õiguskantsler! See uus valdkond, millega nüüd Õiguskantsleri Kantselei on tegelema hakanud, on just inimeste põhiõiguste ja -vabaduste n-ö tagamise jälgimine jälitusasutuste ja julgeolekuasutuste poolt. Kui selle tegevusega alustati, siis oli vajadus muuta ka õiguskantsleri seadust. Ja seaduse menetlemise käigus oli päris tõsine debatt selle üle, kuidas ja kas õiguskantsler saaks kontrollida ka kohtunike otsustusprotsessi, eeskätt just kohtuluba nõudva jälitustoimingute loa menetluse käigus. Ehk kuidas kohtunikud, eeskätt esimese astme kohtunikud, just seda ultima ratio põhimõtet rakendavad. Kuna kohtunikud on oma tegevuses iseseisvad ja sõltumatud, siis toona jäi see suhteliselt lahtiseks ja segaseks, samas juhtisid ka mitmed Riigikohtu kohtunikud tähelepanu kontrolli vajadusele. Kas tänaseks päevaks, nüüd kui te olete juba teatud kogemuse saavutanud, on mingisugune lahendus või ratsionaalne ettepanek selle probleemi käsitlemisel leitud?

Õiguskantsler Ülle Madise 
Aitäh! See on üks teema, kus meil vaidlus käib, aga see seis, milleni me oleme majasisestes vaidlustes jõudnud, peegeldub ka ülevaates, mis on sealsamas lihtsustatud pealkirja "Julgeolekuasutused" – silmas on peetud julgeoleku- ja jälitusasutusi – all. Seal on see seisukoht kirjas, et päriselt ka kohtuniku tegevuse kontrolli ei välista, aga loomulikult ei saa sekkuda õigusemõistmisesse. Kus see piir täpselt on? Ma arvan, et seda saame hakata paika ajama siis, kui esimesed selle valdkonna juhtumid on töös ja läheb meie pädevuse piiri üle vaidlemiseks. Tõenäoliselt abstraktselt ei ole võimalik seda väga täpselt määratleda.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm 
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Esmalt muidugi suur tänu selle väga mõtlemapaneva ja kitsaskohtadele viitava ettekande eest! Nagu kaks eelküsijat juba on saanud inspiratsiooni teie väljaütlemisest, et kõikidesse inimestesse tuleb suhtuda väärikalt, nii ka mina. Aga ma laiendaksin natuke toodud teemade ringi. Puudega inimesed on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all. Ja täna on enamik teenuseid toetusi, lähtuvalt subsidiaarsuse printsiibist, osutatavad omavalitsuse tasandil. Kaheldamatult ma pean seda väga õigeks. Aga tänu sellele on meil ka 200 ja rohkem erinevat praktikat, mis ei taga nagu inimeste võrdset kohtlemist. Seda enam, et on käivitumas töövõimereform ja just teenuste kättesaadavus suurim probleem. Kuidas te hindate, kas olemasolevas olukorras on puuetega inimeste õigus saada vajalikku abi siiski tagatud? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Aitäh! Minuni jõudnud info pinnalt kahjuks tuleb öelda, et selles valdkonnas on üksjagu probleeme. Puuetega inimesed, samuti nende hooldajad on väga sageli päris tõsises hädas. Mulle endale tundub, et selles, et Eestis on 213 kohaliku omavalitsuse üksust ja et nendes on ühe või teise küsimuse lahedamise praktika pisut erinev, ei ole iseenesest midagi halba, sest mulle näib, et vabadus ja võimalus teha asju parimal mõeldaval moel, just nii nagu on sinu kogukonnas ja sinu kogukonna ühele või teisele liikmele kõige vajalikum, on tegelikult mõistlik ja see võib anda parima tulemuse. Aga tõsi on ka see, et kui need, kes vastutavad, tegelikult seda vastutust millegipärast ei taha, ei oska kanda, siis võib inimese jaoks tulemus olla ka kehva. Minu jaoks on küsimus pigem selles, kes peaks rahastama puuetega inimeste toetamist, neid toetavaid abimeetmeid, ja milline peaks olema see miinimum standard, mis igaühele tagatud on. Ja siin on jällegi minu hinnangul kohaliku elu küsimuse olemus selles mõttes muutunud, et kui kunagi oli tõepoolest vald see, kes suutis toetada oma abivajavaid liikmeid, koolitada oma lapsed, sest paljude inimeste elukaar mööduski selles samas vallas ja rahvastiku koostis oli üsna sarnane, siis kaasajal see nõnda ei ole. Ja väga sageli just kas sissetulekute või väga väikese sissetulekuga, sageli ka vanemad inimesed, on koondunud ühte valda. Siis öelda, et nemad peaksid oma tuludest ja oma mõistuse ja leidlikkusega suutma abivajajaid aidata, vist ei ole õiglane. Tahan jõuda sinnani, et tõenäoliselt see on asi, mis peab olema võib-olla ulatuslikumalt ka riiklikult rahastatud. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Krista Aru, palun!

Krista Aru 
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Tänan teid südamest selle väga sisuka ülevaate eest ja ka väga ilusate, loogiliste ja sisuliste vastuste eest kõikidele küsimustele! Need probleemid, millele te osutasite, on kõik väga mahukad. Need puudutavad meid kõiki ühte- või teistpidi ja kindlasti oleksite võinud oma ettekandes veel paljudest-paljudest asjadest rääkida. Minu küsimus teile on: millest teie meelest, teie arvates meie tänases ühiskonnas, meie tänases elus kõige rohkem puudu on? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
See on nii hea küsimus, et hakkasin kohe peas edetabeleid moodustama. Väga raske on üldistada. Praegu just kaalun, kas öelda, et tarkusest, aga paljudel tarkust ikkagi on. Headusest? Paljud on head ka. Nii et ma arvan, et kõikidel kõigest puudu ei ole. Aga tarkus ja headus on kindlasti midagi, mida meil üle ka ei ole. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits 
Lugupeetud juhataja ja austatud esineja! Tahaks ka tänada suurepärase lugemismaterjali eest ja ma loodan, et kõik kolleegid loevad selle läbi. Aga minu küsimus tuleneb eile õhtust, eilsest ööistungist, kui arutati taas lasteaiaõpetajate palga küsimust. Kohati mulle tundus, et ma olen sattunud nagu kas mingile lollidemaale või ... Et on nagu arukad inimesed, aga kuidagi saades aru, et on vaja õpetajatele maksta korralikku palka, ometi on tulemus see, et omavalitsustes-valdades lasteaiaõpetajate palgad erinevad väga suuresti. Kas hariduspõhiõiguslikkuse seisukohast, mida te olete ka väljendanud, rääkides küll põhikoolist ja gümnaasiumist, ei võiks mõelda, et ka lasteaedade puhul võiks selline asi riigi ülesannete hulka kuuluda?

Õiguskantsler Ülle Madise 
Kui küsimus on lasteaiaõpetajate kvalifikatsiooninõuetes, palgas, töötingimustes ja lasteaiakohtade tagamises, siis valikuid on jällegi erinevaid. Lasteaiaõpetajate pöördumine ja mured jõudsid mõne nädala eest ka minuni ja me tegeleme sellega, et otsime sobivaid vastuseid. Kas kõikides kohaliku omavalitsuse üksustes peaks olema lasteaiaõpetaja palk samasugune, see on jällegi teie valiku küsimus. Kui te küsite minult, siis ma arvan, et ei pea, sellepärast et paratamatult kas või elukoha maksumus on erinevates omavalitsusüksustes erinev ja võib-olla on mõistlik, et lasteaiaõpetaja seal, kus elamiskulud on kallimad, teenib mõnevõrra rohkem kui nendes valdades, kus kulud nii suured ei ole. Võib-olla on see nõnda. Kas saab seadusega ette kirjutada ühetaolise lasteaiaõpeaja palga sõltumata sellest, kus inimene töötab, see on teie otsustada. Kui riigil vahendeid on, siis miks ei. Ja ega siin ei ole kaksipidi mõtlemist. Väga paljud riigid on seda nõnda näinud, et sellessamas meie mõistes koolieelses õppes ehk lasteaias algab vundamendi ladumine edasiseks edukaks haridus- ja tööeluks. Ja ka rahvusvaheliste organisatsioonide töörühmades erinevaid riike külastades, kus on probleeme näiteks kas romade integreerimisega, kus on probleeme erinevate segregatsioonis elavate lasterühmade abistamisega ja ühiskonda vastuvõtmisega, ka seal on alati kõikides soovitustes rõhutatud just sellesama lasteaia, eelkooli tähtsust, et tuua need lapsed kodust välja, tuua nad õppimis- ja keelekeskkonda. Nii et see tunne on küll, et lasteaiaõpetajate töö on võib-olla senini olnud pisut alatähtsustatud. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Jüri Adams, palun!

Jüri Adams 
Mul on nüüd niisugune küsimus. Praegusel ajal on päris suur hulk Eesti kodanikkonda mööda maailma laiali, osa tuleb tagasi, osa ilmselt ei tule tagasi. Meie praegused seadused ametlikult topeltkodakondsuse võimalust ei tunnista, mis peaks tähendama seda, et kui Eesti riik saab teada, et keegi on võtnud end mõne teise riigi kodanikuna arvele, siis ta peaks selle inimese välja arvama Eesti kodanike hulgast. Kuidas on teie arvamus, kas sellises olukorras oleks vaja, et Eesti seadustesse viiakse sisse mingis ühes või teises vormis topeltkodakondsuse tunnistamise põhimõte või aktsepteerimise põhimõte?

Õiguskantsler Ülle Madise 
See on üks väga põhimõtteline küsimus ja teie, härra Adams, ühe kehtiva põhiseaduse loojana mäletate neid arutelusid, mis saatsid Eesti kodakondsuse sätete põhiseaduses rahva poolt heaks kiidetud aluskokkuleppes just selliseks kujunemist, nagu nad on kujunenud. Kui nähakse ette topeltkodakondsus, siis see ei ole ka probleemitu. Nendele probleemidele on korduvalt tähelepanu juhitud, muu hulgas seoses riikide kohustusega oma kodanikke võimalike rünnete puhul välisriikides või hättasattumise puhul välisriikides kaitsta. Kui Eesti lubaks mitut kodakondsust, siis tekiks sellega lisaks võib-olla teatud lojaalsuse või ka Eesti rahva tõekspidamiste riivamisele tõenäoliselt ka hulk praktilisi probleeme. Samal ajal on esile toodud ka neid argumente, mis topeltkodakondsuse laiemat võimaldamist toetaksid. Nii et jällegi, see on rahvaesinduse arutelu teema. Mina saan lahkesti pakkuda argumente mõlema lähenemise kasuks ja kahjuks.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Mark Soosaar, palun!

Mark Soosaar 
Lugupeetud õiguskantsler Ülle Madise, aitäh selle soojuse ja empaatia eest, mida te siia sellesse külm-sinisesse ruumi tõite! Minu küsimus puudutab võib-olla natuke põhiseadust ja veel ühte tasakaaluküsimust. Meie õigussüsteem koosneb ju väga paljudest kitsendustest, piirangutest, keeldudest ja põhiseaduses on ka palju õigusi ja vabadusi pakutud, aga suhteliselt vähe kohustusi. Näiteks, vanemad peavad oma alaealisi lapsi üleval pidama, aga lapsed oma vanemaid ei ole kohustatud enam üleval pidama. Või siis ka ütleme näiteks, looduse ja kultuuripärandi hoidmisel on palju keeldusid ja käskusid, kuid omanikel kohustust meie poollooduslikke kooslusi ja maastikupärandit alles hoida ei ole. Kuidas selle tasakaaluga teie silmis lood on? Aitäh!

Õiguskantsler Ülle Madise 
Väga hea küsimus jällegi. Ja see on ka riigõiguse eksamil üks päris hea, lihtsasti mõõdetav küsimus, et mis on meie põhiseaduse 2. peatüki pealkiri. Ja loomulikult on see "Põhiõigused, vabadused ja kohustused". Ja põhikohustusi, näiteks osalemist kaitseväeteenistuses ja veel üht-teist, leiame ka väljaspool 2. peatükki. Kas perekonna kohustust hoolitseda oma abivajavate liikmete eest, mis põhiseaduses on kirjas ja mida seadused tegelikult laiendavad ka sedapidi, et lapsed peavad hoolitsema vanemate eest, tuleks laiendada või kas tuleks laiendada kohustusi looduskeskkonna ja ehitatud keskkonna ja kultuuriväärtuste kaitsel, seda saate jällegi otsustada teie. Minul ei ole alust öelda, milline lahendus oleks õige. Aga kui on vaja argumente, siis ma neid pakun jälle hea meelega, üht-teist on riigiõigust uurides külge jäänud. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Andrei Novikov, palun!

Andrei Novikov 
Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Õiguskantsleri põhiülesanne on õiguskeskkonna kujunemise järelevalve, mis toimub peamiselt kahel viisil: ühelt poolt veel jõustumata õigusaktide osas ning teiselt poolt läbi praktikas tehtud juhtumite analüüsi. Kuidas te hindate ajapikku selle proportsiooni muutumist ja mis võiks olla sellest tulenevalt teie soov või soovitus?

Õiguskantsler Ülle Madise 
Nii nagu on väga sageli küsitud, et mis on töös prioriteet, näiteks, siis ikka ja jälle on tulnud vastata, et niisugust ühte prioriteeti ei ole võimalik täita, sest kui meile tuleb kaebus, märguanne või me avastame ise, et kuskil rikutakse kellegi põhiõigusi – on siis selle põhjuseks see, et seadus või määrus, mille alusel see toimub, on põhiseadusevastane, või et põhiseaduspärast seadust või määrust rakendatakse valesti –, siis me peame sekkuma ja sekkumegi. Siin on tähtajad ees. Siis on meie enda initsiatiivil ette võetud suuremamahulised uurimised, mis alati hakkavad ka ikka ühiskonnas kogutud teabest, olgu see siis seesama hariduse teema või olgu see küsimus loovisikute tervisekindlustusest või siis äriühingute juhatuste liikmete töötuskindlustusest. Jah, ka nendega tegeleme. Ja lisaks sellele, osaledes Vabariigi Valitsuse istungil, loomulikult vaatame läbi need küsimused, kus võiks olla vaja võtta sõna. Aga nagu ennist öeldud, siis see sõnavõtt peab olema harv ja kitsalt piiratud õiguskantsleri ülesannetega, sest põhiroll põhiseaduse ja seaduste järgi on ikkagi juba vastu võetud seaduste põhiseaduspärasuse hindamine. Ent nagu ennist öeldud, siis isiklikult pean riigimehelikuks ja mõistlikuks seda, et kui probleem jääb silma, siis juhime sellele tähelepanu otsekohe. Avaliku tähelepanu reeglina sellele tõmbamata, sest meie huvides on see, et Eestis seadused oleksid põhiseadusega kooskõlas ja et neid täidetaks põhiseaduspärasel viisil. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Vilja Savisaar-Toomast, palun!

Vilja Savisaar-Toomast 
Aitäh, härra aseesimees! Austatud proua õiguskantsler! Minu küsimus puudutab põhiõiguste kaitset ja mul on ausalt öeldes väga keeruline seda küsimust küsida, ent ma püüan arutledes seda küsimust esitada. Me teame, et teatud nakkushaiguste puhul, nimetatud siis rasked nakkushaigused, milleks me peame koolerat, katku ja tuberkuloosi, me võime rakendada sundtoomist, sundravi ja see ei ole põhiõiguste riive. Aga kui võtame järgmise nakkushaiguse, mis on HIV, siis tegelikult rakendatakse seal teistsugust regulatsiooni ja vahet tehakse selles, et nakatumine HIV-sse justkui on põhjustatud inimese enda käitumisest. Aga me ju teame, et juba ammu see enam nii ei ole. Ja mu küsimus sisulisemalt puudutab seda, et kui suur võiks olla see põhiseaduse riive, kui me näiteks kehtestaksime korra, et raviasutustesse ambulatoorsel vastuvõtul või statsionaarides me ei peaks hakkama küsima luba pöördujalt, et teda võiks testida HIV viiruse suhtes. Muidugi ma ei ütle seda, et temaga ei peaks sest rääkima, aga kas see oleks põhiseaduslik riive kui näiteks patsiendi keeldumise puhul või mingisuguse keeldumise puhul me teeksime sellist testimist, et ära hoida selle HI-viiruse edasist levikust. Aitäh! Ma ei osanud paremini küsida.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Head kolleegid, proovime küsimusi ühe minuti sisse ära mahutada.

Õiguskantsler Ülle Madise 
Märkisin küsimuse üles. Ja nii nagu austatud Riigikogu liikme Henn Põlluaasa küsimusega, on ka siin nõnda, et nõunikud on selle samuti tähele pannud ja nii pea, kui vastus on küps, siis vastame. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Igor Gräzin, palun!

Igor Gräzin 
Austatud esimees! Hea ettekandja! Paljude asjade hulgas, mida me peame kaitsma, on ka eesti keel. Eesti keelde on leiutatud sõnad, ma vaatasin näiteks tereesmuhvelselmet, mida isegi ülemused ei oska kasutada. Eesti keele kõige koledam sõna on taristu, komisjoni poolt kindlaks määratud. Hiljuti käidi välja herjamine, mis minu õrna muusikalist kõrva solvab. Ta ei riiva, ta lihtsalt solvab. Viide Johannes Aavikule on selles mõttes kohatu, et teatavasti Aavik tegeles eeskätt siiski süntaksi ja morfoloogiaga, keele sõnaloome oli tema tegevuse kahtlemata üks kõige nõrgemaid külgi, millele juhtis tähelepanu ka Tuglas. Ütle palun, mida teha selleks, et ametiisikud ei kasutaks lohakat rämps eesti keelt ega mõtleks välja pagan teab mis tähekombinatsioone, nimetades seda eesti juriidiliseks keeleks? Aitäh!

õiguskantsler Ülle Madise 
Aitäh heale kolleegile, õigusprofessorile! Eks see ole tõsi, et juriidilistes aruteludes oleks mõistlik mõistetes ja nende tähenduses kokku leppida, vastasel korral on tulemusteni viiv arutelu välistatud. Mis aga puudutab inimeste vaba eneseväljendust mis tahes vormis, muu hulgas kasutades unarsõnu, siis see on põhiseaduslikult kaitstud õigus. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Aitäh, lugupeetud õiguskantsler! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid väga põhjalike vastuste eest Riigikogu liikmetele! (Aplaus saalis.) Me läheme edasi läbirääkimistega. Kolleeg Priit Toobal keskfraktsioonist.

Priit Toobal 
Lugupeetud õiguskantsler, head kolleegid! Lubage ka mul keskfraktsiooni poolt tänada õiguskantslerit selle sisuka ettekande eest siin parlamendi ees, eilse arutelu eest põhiseaduskomisjonis ja samuti selle elektroonse aruande eest, mis on õiguskantsleri veebilehel kättesaadav. Ma arvan, et see uus lähenemine, mille kantsler on valinud parlamendiga suhtlemisel, on ainult kiiduväärt. Õiguskantsleri ülesanded on toodud õiguskantsleri seaduses ning kohustus parlamendi ees kord aastas ettekandega esineda  tuleneb põhiseadusest. Kantsleri ülesannete spekter on üsna lai ja mitmekülgne ja sellest ka aruande mahukus. Mina keskenduksin neist kahele.
Alates k.a 1. jaanuarist teostab õiguskantsler järelevalvet nende riigiasutuste üle, mis korraldavad telefonikõnede ja vestluste pealtkuulamist, kirjavahetuse jälgimist ning koguvad, töötlevad ja kasutavad isikuandmeid muul varjatud viisil. Need on siis asutused: Politsei- ja Piirivalveamet, Maksu- ja Tolliamet, sõjaväepolitsei, Justiitsministeeriumi vanglate osakond ja vanglad ning Kaitsepolitseiamet ja ka Teabeamet. Õiguskantsler kontrollib, kas kõiki varjatud toiminguid viiakse läbi kooskõlas kehtivate normidega. Aruandest saab lugeda, et 2015. aasta I poolaastal kontrollis õiguskantsler Politsei- ja Piirivalveametis ning Kaitsepolitseis jälitustoimingute õiguspärasust korruptsioonikuritegude menetluses. Kontrollkäigud sisaldasid vestlusi nende ametnikega ja tutvumist 2013.–2014. aasta avatud toimikutega. Kuigi kontrolli käigus otseseid ja selgeid seaduserikkumisi ei tuvastatud, esines siiski juhtumeid, kus õiguskantsleri hinnangul väljastati jälitustoiminguteks luba liiga kergekäeliselt, piirdudes vaid jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivse tõdemisega, esitamata selgeid põhjendusi, millistest konkreetsetest asjaoludest loa või selle pikendamise taotlemisel või andmisel lähtuti. 
Jah tõesti, võib-olla tõesti ei olnud otsest seaduserikkumist, aga kergekäeliselt jälitustoiminguks loa andmine on juba piisavalt ränk tõdemus õiguskantsleri ettekandes. See on ülimalt tundlik teema ja ma olen kantsleriga täiesti nõus, et järelevalve selles valdkonnas peab olema tõhus, süsteemne ja aktiivne. Ma julgen väita, et senine kontrollsüsteem, kus peamine kontroll oli vaid parlamendi komisjonil, ei õigustanud ennast, ja seda nii objektiivsetel kui ka subjektiivsetel põhjustel. Objektiivsete põhjuste alla võib tuua komisjoni meeskonna väiksuse ja subjektiivsete alla kindlasti asjaolu, et komisjone on alati juhtinud koalitsioonierakonna esindajad. Loodan, et proua Ülle Madisel on tõesti tahtmist selle valdkonnaga süvitsi tegeleda ning tema meeskonnas on piisavalt inimesi ja vajalikud teadmised, kuidas sellel valdkonnal silma peal hoida ja õigel ajal reageerida. 
Nimetatud valdkond on õiguskantsleri valdkonnas alles uus. Tuletan meelde, et seesugune õigus ja kohustus pandi alles käesoleva aasta alguses ja ka tänane kantsler on ametis olnud alles mõned kuud, kuid mina küll usun õiguskantsleri lisamist sellesse kontrollimehhanismi rohkem kui varasemalt kehtinud olukorda. Me kõik mäletame, kuidas 2012. aastal tollane peaminister Ansip avalikult teatas, et poliitikud ja ärimehed eeldavad, et neid kõiki kuulatakse pealt. See ei peaks ju nii olema. Seepärast soovitan kantsleril selle teema käsitlemisel ka rohkem avalikkusega suhelda. Nagu ma juba mainisin, siis tegemist on üsna tundliku teemaga, ja sellisel juhul ei pea olukord mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, õiglane ning kõigile ühtemoodi arusaadav.
Kiiduväärt on asjaolu, et kantsler juhib oma aruandes tähelepanu ka õigusloome probleemidele ja peatub üsna pikalt kobarseaduste temaatikal. Tsiteerin aruandes toodut. "Riigikogu on jätnud võimaluse põhjendatud erandjuhtudel seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse igakülgsest läbiarutamisest loobuda. Viimaste aastate kogemus näitab, et olulise majandusliku ja sotsiaalse mõjuga seadusmuudatuste menetlemisel on sellest erandist saanud pigem reegel." See on ju täpselt seesama, millest opositsioon siin saalis korduvalt valitsuskoalitsiooniga rääkinud on ja etteheiteid on teinud. Meie jutt ei ole siiamaani mõjunud, loodan, et õgiuskantsleri öeldu on tõhusam. Kui ei, siis tuleb kaaluda Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmist paragrahviga, mis keelab erinevate valdkondade küsimuste lahendamist ühe seaduseelnõu raames. See oli kunagi kodu- ja töökorras kirjas, mingil põhjusel on see sealt välja võetud. Ja variandina näen ka vajadusel Riigikohtusse pöördumist. 
Mõistagi on aktuaalsed ka arutelud haldusreformi, valimisseaduste, piirilepingu, pagulaste ja ka herjamise teemadel. Olen teadlik, et õiguskantsleri roll on järele valvata ja arvata pigem juba vastuvõetud õigust loovate aktide suhtes, kuid mida rohkem meie, parlament, õiguskantslerit ka varasemates etappides aruteludesse kaasame ja seisukohti küsime, seda targem. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Aitäh! Ja nüüd palun kolleeg Heljo Pikhof, Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Palun, 5 pluss 3 minutit!

Heljo Pikhof 
Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud õiguskantsler! Õiguskantsler on sõltumatu ametiisik, kelle ülesanne on seista hea selle eest, et Eesti riigis kehtivad seadused oleksid kooskõlas põhiseadusega ning et siinsete inimeste põhiõigused ja vabadused oleksid kaitstud mitte üksnes paberil, vaid ka reaalses elus ja kõikvõimalikes olukordades. Mul on hea meel tõdeda, et õiguskantsler on selle ülesandega hästi hakkama saanud. Sotsiaaldemokraadina arvan, et peamine õiguskantsleri eduka töö eeldus on inimesekeskne lähenemine kõikidele probleemidele, püüd süvenda ka nendesse probleemsetesse asjadesse, mis otseselt õiguskantsleri ametiülesannete hulka ei kuulu, kuid riivavad meie inimeste õiglustunnet ja on seetõttu ühiskondlikult olulised.
Kuulates kogu seda laia kõiki eluvaldkondi hõlmavat suhete spektrit, millega õiguskantsler iga päev tegeleb, hakkab silma, et suur osa probleemidest on aastaid rahuldava lahenduseta. Ja kui midagi püütaksegi muuta, toob see sageli kaasa uue probleemi tekkimise, millega seadusandjal tuleb jälle silmitsi seista. Igikestev küsimus on õigusloome kvaliteet, mis paljudel juhtudel ei vasta ühiskonna ootustele ja tekitab põhiseadusega vastuolus olevaid olukordi. Selles osas tuleb seadusandjal jätkuvalt oma võimekust suurendada ning oma vigu ja tegematajätmisi tunnistada. Aga mitte üksi seadusandlus ja seadusandja tegevus pole probleemide allikas. Vähemalt sama oluline on seaduste täitmine ja meie ühiskonna üldine õigusteadlikkus. Lõppastmes peaks see taanduma iga üksikisiku mitte üksnes seaduskuulekale vaid lisaks ka teiste isikute õigusi ja vabadusi arvestavale ning austavale ja mõistlikule käitumisele. See on aga dialektiline probleem, lakkamata võitlus hea ja halva vahel, kus igale mõjutusele vastandub vältimatult vastumõju. 
Tänase tegevusülevaate kontekstis peatun aga mõnel aspektil, mis enim häiris. Saime teada, et 2015. aasta kaheksa kuu jooksul algatas õiguskantsler kokku 97 menetlust, mis puudutasid otseselt laste õigusi, sh pöördusid lapsed ise ülevaateperioodil oma õiguste kaitseks õiguskantsleri poole neljal korral. Need on mõtlemapanevad numbrid, mis annavad tunnistust hoolimatusest kõige nõrgemate ja kaitsetumate suhtes. Laste vaimse ja füüsilise väärkohtlemise juhtumite arv on indikaator, millele ei saa reageerimata jätta. Selles küsimuses vastutuse võtmist peaks suurendama uues lastekaitse seaduses senisest konkreetsemalt sätestatud igaühe kohustus teatada abi vajavast lapsest lastekaitsetelefonil või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, vajaduse korral politseile, kellel on seaduslik alus sekkuda ja võimaluse korral abi osutada. Samas tuleb nentida, et laste õiguste tagamises on Eestil veel pikk tee minna. Õiguskomisjoni esimehena pean silmas eeskätt laste vastu suunatud seksuaalkuritegevust, kuigi Riigikohus tunnistas karistusjärgse kinnipidamise põhiseadusevastaseks, on kohtu hinnangul võimalik karistusjärgse käitumiskontrolli tingimusi vajaduse korral karmistada. Seksuaalkurjategijate puhul on võimalik kaaluda piirangute kehtestamist elukoha valikul ning teatud juhtudel pole välistatud kohustuslik ravi, teraapias osalemine või elektrooniline valve. 
Teine kriipima jäänud probleem puudutab lapse vabaduse piiramist rehabilitatsiooniteenust osutavates asutustes. Endiselt puudub seaduses sätestatud alus lapse tahte vastaselt tema vabaduse piiramiseks rehabilitatsiooniteenust osutavas asutuses. Eestis on hetkel kaks kinnist asutust, üks Tallinnas, teine Jõhvis, kus osutatakse rehabilitatsiooniteenust käitumis- ja sõltuvusprobleemidega lastele. Põhiõiguste seisukohalt seisneb peamine probleem selles, et lapsi suunatakse kinnistesse asutustesse rehabilitatsiooniteenusele nii alaealiste komisjoni otsuste kui ka laste elukohajärgsete kohalike omavalitsusüksuste suunamiskirjade alusel. Seadusega ei ole aga ei alaealiste komisjonidel ega kohalikel omavalitsusüksustele antud õigust laste vabaduse piiramiseks rehabilitatsiooniteenusele suunamise eesmärgil. Sisuliselt piiratakse laste vabadust seadusliku aluseta. See on lubamatu ja vajab kiiret regulatsiooni. Probleemne on ka neis asutustes õppimise korraldus. Tallinnas ja Jõhvis toimub õpe väikeklassides, selliseks õppekorralduseks on vaja nõustamiskomisjoni soovitust. Samas on keskusesse jõudnud laste võimed ja varasem õpikogemus väga erinevad, mis tähendab, et kõigi puhul ei ole väikeklassi suunamise tingimused täidetud, teisisõnu, nõustamiskomisjon ei saa kõigi laste jaoks soovitust anda. Kui aga lapse jaoks soovitust ei ole, ei rahastata ka selle lapse õpet väikeklassis. Keskustes viiakse läbi laste turvakontrolli, lukustatakse lapsi eraldusruumi, piiratakse laste suhtlemist, kontrollitakse laste kirjavahetust ja telefoni teel edastatavate sõnumite sisu, kohustatakse lapsi andma proove kodust keskusesse naasmisel. Keskuste töötajate hinnangul on nimetatud piirangud rehabilitatsiooni õnnestumiseks hädavajalikud ja samasuguseid piiranguid on asutustes rakendatud juba aastaid, kuid samas seaduslik alus selliste piirangute rakendamiseks turvakeskustes endiselt puudub, vaatamata sellele, et õiguskantsler on sellele probleemisele alates 2009. aaastast korduvalt tähelepanu juhtinud. Probleemid on ka turva- ja asenduskodudes, mida aga siinkohal ei hakka pikemalt kirjeldama. 
Piirdusin oma sõnavõtus paari väga kitsa, aga meie tuleviku kujundamise seisukohalt üliolulise probleemiga. Head kolleegid! Kutsun teid kõiki üles hoidma lapse õigused fookuses, et iga lapse heaolu oleks meie riigis tagatud. Ja lõpetuseks tunnustan õiguskantslerit hea koostöö eest Riigikogu fraktsioonide ja komisjonidega. Sotsiaaldemokraadid igatahes loodavad, et see koostöö jääb ka edaspidi kestma. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Aitäh! Ja nüüd palun kõnepulti kolleeg Kalle Laaneti Reformierakonnast.

Kalle Laanet 
Tänud, juhataja! Kas ma saaksin kuus minutit?

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Viis pluss kolm minutit.

Kalle Laanet 
Ahah, viis pluss kolm minutit. Austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskantsler! Ei ole päris tavapärane, et kellegi ettekande järel siin saalis toimub aplaus. Nii et see on hinnang teie vastustele ja kõigile neile keerulistele küsimustele lihtsas eesti keeles vastamise eest, nii et ka minu poolt kummardus. Aga ma soovin tuua teieni kolm ja pool tähelepanekut, mis on siis tekkinud mul ettekande baasil ja põhiseaduskomisjoni vestluse käigus. 
Esmalt, õiguskantsleri kriitika saja päeva tegevuskava elluviimise aadressil. Nõustun, et kui kiirtempos menetletavate muudatuste mõju pole piisavalt hinnatud, võib sündida kahjuliku mõjuga norme. See kriitika peaks aga kahtlemata käima mitte ainult seadusandja, vaid ka täitevvõimu kohta. Hea õigusloome tava kehtib mõlema võimuharu esindajatele. Mis mind Riigikogu liikmena ja pikaaegse komisjoni esimehena nördima paneb, on just see, et ministeeriumid algatavad eelnõusid, ka väga tihti just nimelt koosseisu lõpuperioodil, mil ei jää enam aega eelnõude põhjalikuks menetlemiseks. Peaksime küsima endilt, mida saaksime selles osas paremaks teha. Ehk suudaksime koalitsioonis ja parlamendis tervikuna kokku leppida, et täitevvõim ja ka meie ise siin suudaksime menetlusi algatada varem, et see ei jääks just nimelt koosseisu lõpuaegadesse. Sama põhimõtet saab veel ka komisjoni esimees vajadusel kommunikeerida oma valdkonnaministritele. 
Teine tähelepanek – Eesti-Vene piirileping. Komisjonil oli hea võimalus kuulata eile õiguskantsleri ülevaadet väiksemas ringis põhiseaduskomisjoni istungil, kus muu hulgas tõusetus küsimus kavandatava Eesti–Vene piirilepingu põhiseaduspärasusest. Istuv õiguskantsler ütles selgelt, et tema hinnangul võimaldab tänane põhiseadus Eesti-Vene piirilepingu sõlmida. Pean vajalikuks rõhutada, et Vene Föderatsiooni poolne allkirja tagasivõtmine 2005. aasta piirilepingult on sundinud meid otsima mõlemat poolt rahuldavat kompromisslahendust. Just seda kavandatav piirileping ongi – kompromiss, mille tulemusena ei mainita piirilepingus Tartu rahu, kuid samal ajal sisaldab see selgesõnalist klauslit selle kohta, et piirilepinguga reguleeritakse eranditult üksnes riigipiiri puudutavaid küsimusi. Eesti ei loobu piirilepingu sõlmimisega oma riiklikust järjepidevusest. Lepinguga reguleeritud piirisuhted on paremad kui reguleerimata suhted. 
Kolmandaks, Riigikogu liikmete kuulumine riigile kuuluvate äriühingute nõukogudesse. Praeguse õiguskantsleri hinnangul on parlamendisaadikute kuulumine riigi äriühingu nõukokku teatud juhtudel põhjendatud, kuid ta rõhutas, et seejuures peab olema tagatud võimude lahususe põhimõtte järgimine. Seda saab tema sõnul tagada liikmete nimetamise protseduuri kaudu. Minu hinnangul aitaks võimalikku vastuolu võimude lahususe põhimõttega ära hoida, leevendada mehhanism, kus Riigikogu liikme nimetamiseks riigile kuuluva äriühingu nõukogusse peab minister saama Riigikogu asjaomase komisjoni nõusoleku. Parlamendilt nõusoleku mittesaamisel tuleb täitevvõimul pakkuda komisjonile välja uus nõukogu liikme kandidaat. See aitaks muuta liikmete nimetamise otsustusprotsessi läbipaistvamaks ning hoiaks ära olukorra, kus minister ainuisikuliselt nimetab nõukogudesse liikmeid. Nõustun õiguskantsleriga, et olulisim selles küsimuses on aga kindlustada riigi äriühingute juhtimise kvaliteet, et nõukogu liikmed tegutseksid korraliku ettevõtja hoolsusega ning Riigikogu peab olema valmis sellist lahendusteed otsima. Last, but not least – olen nõus õiguskantsleri seisukohaga, et kriminaalpopulismiga peab seadusandlik kogu väga ettevaatlik olema. Selle sõna taga näevad erinevad inimesed erinevaid kaasusi. Tänan veel kord õiguskantslerit hea koostöö eest Riigikogu fraktsioonide ja komisjonidega. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Aitäh! Nüüd kolleeg Andres Herkel, Eesti Vabaerakond, palun!

Andres Herkel 
Austatud õiguskantsler! Austatud Riigikogu liikmed! Me kahtlemata ühinemine nende tänusõnadega selle ettekande ja küsimuste-vastuste eest. Aga võib-olla paar aspekti on siin olulised ka välja tuua. Nimelt, esiteks on väga sümpaatne see, et sellest ettekandest jäi mulje, et õiguskantsleri ametkond ei ole mitte üks niisugune abstraktsete juuravaidluste hoidja ja arendaja kusagil kabinettides, vaid et ta tõepoolest käib väljas hooldeasutustes, psühhiaatriakliinikutes jne. See on äärmiselt oluline ja see aitab viia õiguskantsleri töö konkreetsete inimeste, konkreetsete eluprobleemide tasemele. Neid on Eestis kindlasti väga palju ja väga erinevatel läbivatel tasanditel. Meile tundub, et te olete alustanud vast kõige kaitsetumatest, ja see on iseenesest õige lähenemine.
Võttes valdkonnad, mida õiguskantsler siin esile tõi, siis ühel on selle osundusega juba peatatud. See puudutab haridustemaatikat, mis kõlas üsna võimsalt vastu ka siis, kui õiguskantsler oma algatuse või initsiatiiviga välja tuli. Jah, kahtlemata siin võivad need vaatekohad olla erinevad, kuid selle diskussiooni toomiseks uuele tasandile, ma arvan, see tõepoolest oli hea. Eile õhtul, kui minister Arto Aas vastas pikalt Riigikogu liikmete küsimustele selles valdkonnas, siis üks, mida ta ütles, see küsimus tõusis üles, et ei-ei, haridusküsimuste toomist omavalitsuste alt riigi tasandile ta lahendusena ei näe. Aga kui õige pikas vaates analüüsida seda, kuhu need reformikesed ja reformikatsed on takerdunud, siis võib-olla tõepoolest see on olnud üks põhiprobleeme, et ei ole olnud suutlikkust koolivõrgu probleemistiku ja omavalitsuse probleemistikku koos läbi närida ja seda probleemi lahti hammustada. Näis, kuidas läheb nüüd. 
Nüüd teine pool sellest asjast, mis puudutab hariduse kättesaadavust. Ma arvan, siin me tõstataksime seda küsimust võib-olla natukene teismoodi, tunnetades ka seda, kuidas ... Mulle ei meeldi üldiselt see mõiste "eliitkoolid", ütleme siis niiviisi, et Eestis on kindlasti koole, millel on väga väärikas traditsioon ja mille eneseteadvus selle tõttu on ka üsna kõrgel. Mõnigi kool võib-olla tundis ennast sellises probleemiasetuses ka natukese häirituna. Probleem pigem mitte ei ole selles, et meil niisugused koolid olemas on, vaid probleem on selles, et kogu haridussüsteem kõigis Eesti osades ei suuda pakkuda ühtlaselt head haridust ja lapsevanemad tihti ka ei usalda seda niiviisi, et nad paneksid oma lapsed kodulähedasse kooli. See kindlasti on probleem. 
Nüüd erakondade rahastamise küsimus. See küsimus käis siin läbi väga õrna vihjega, et komisjon justkui on tõstnud mõnes kohas käed üles ja ei adresseerigi neid probleeme ise, vaid saadab kohtutele. Kindlasti siin võib olla probleeme, mille peale mõelda. Iseenesest see, et selline komisjon meil on olemas, on positiivse sisuga, võrreldes eelnenud ajastuga, kui seda ei olnud. Mul tuli selle peale kohe meelde ka see, mis on Riigikontrolli auditil nüüd kõneletud kohalikes omavalitsutes teavitusrahade plahvatuslikust kasutamisest enne kohalikke valimisi. Tõesti tahaks väga seda, et Riigikogu nende probleemidega hakkab tegelema, mitte ei avasta taas, et meil asjad ei käi mitte kõige ilusamal moel. 
Lõpuks jääb üle ainult nõustuda selle suure järeldusega, et seadus on vahend. Seadus ei pea olema eesmärk. Tahaks just võib-olla vaadata siin koalitsioonisaadikute peale – vohava seadusloome peatamine kõikides komisjonides on eeskätt just teie asi. On just teie asi see kriitiline filter vahele panna, sest opositsioonil ei pruugi see alati mitte õnnestuda. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor 
Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Aitäh õiguskantslerile!

http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201509221000#PKP-17232