Energia aastakonverents 2018, 14. november 2018
1993. aastal esilinastus Harold Allen Rames´i film „Lõputu küünlapäev“. Groundhog Day on praeguseks, teadagi, valitsemiskultuuri kirjeldamisel rahvusvaheliselt kasutatav mõiste. Kui peaksin selle kohta Eestist näite tooma, siis tooksin õigusloomeaastad ja –päevad alates 2003. Selleks ajaks oli Euroopa Liidu ja NATO liikmele sobiv õiguskord valmis saanud ja pidi algama elu selle sees. Raam oli olemas, nüüd oli tarvis pilti! Mõistlik olnuks uurida, kuidas seadused praktikas töötavad ning keskenduda üksikparandustele ja reipas uuendusmeeles üksikarendustele.
Päris nii see paraku ei läinud. Eurorahaga on tehtud Eesti jaoks väga palju head. Õigusloome ja haldusvõimekuse alal aga minu meelest pigem kahju. Euroraha toel algatati kodifitseerimiste ja revideerimiste laine, mis on kaasa toonud palju otsest ja kaudset kulu. Arvukad programmid, komiteed ja komisjonid, tohutu bürokraatia ja bürokraatide arvu kasv, seda kõike küüniliselt bürokraatia kahandamise sildi all. See kulu on paraku tarbetu. Olgu siin näiteks Äriseadustik – põletavate probleemide lahendamist on aastaid edasi lükatud ja nüüd kulutatakse makstud töötunde tuhandelehelise paberikuhja legitimeerimiseks. Juba on mulle kurdetud, et palju on niigi teada juttu, vähe või üldse mitte päris elus kerkinud keeruliste küsimuste vastuseid. Loodan, et rääkijad eksivad. Päevast päeva ja aastast aastasse rulluv, lõputu küünlapäevana end üha kordav õigusloomeline asendustegevus –sisulise eesmärgita seaduste üle- ja ümberkirjutamine pelga normitehnilise ilu nimel- täidab liialt paljude ametnike aja, ent tulemust ei ole. Pankrotiseadusega sama lugu.
Otsused venivad, mured kuhjuvad. Lisaks ametnikele peavad asendustegevuse käigus tekkida võiva suurema kahju ärahoidmiseks aega ja energiat raiskama ka advokaadid, kohtunikud, ettevõtjad, huvirühmad.
Rein Taagepera kuldse sõnad riigi ümbertegemise kohta „kui pilt ei meeldi, vahetatakse raami, ja siis imestatakse, et pilt ikka ei meeldi“ kehtivad siingi.
Austatud kuulajad,
Lahendus on lihtne. Ettevõtlikkust ja Eesti edenemist pärssiva olukorra lõpetamiseks on vaja kõikides ministeeriumides nn kodifitseerimine ja revideerimine, bürokraatia kasvatamine õigusloome ja bürokraatia vähendamise sildi all lihtsalt ära lõpetada. Voolaku euroraha taskuisse, ent jäägu Eestile kahju tekitamata!
Jah, nõnda võib jääda ministeeriumidest, sihtasutustest, instituutidest, keskustest hulk nutikaid inimesi priiks, ent see on ju hea! Neid vajatakse nii äris kui riigihalduse eesliinil. Just seal peaks olema eriti motiveerivad töötingimused ning sestap hea ja kiire töö.
Lahendus: ametiasutustest tuleb välja juurida otsustus- ja eksimishirm, mis New Public Managementi tuhinas mõõdikute ja sisekonkurentsi tekitamisega loodi, ning hoida poliitiline mõjuvõim ja haldusotsustused lahus.
Küsimus pole siingi niisiis mitte selles, mida teha, vaid esmajoones selles, mis tegemata jätta. Selleks, et oleks võimalik päriselt tarvilikku teha. Lihtne. Aga igav. Märksa lõbusam on pidada jututalguid presidendi valimise või koalitsioonivalitsuse peaministri käsuvõimu teemal. Kui tohib, siis soovitus, selge sõnumi vaimus otsekoheselt: ärge sellist jama omale pähe määrida laske. Kui käsi valutab, pole jala kipsipanekust tolku. Koalitsioonivalitsuse peaminister, kes annab teise erakonna ministrile korralduse, mida too täita ei taha, riskib valitsuse laialiminekuga. Lihtne.
Tahaks hüüda: I have a dream, aga see on veidi kulunud. Igatahes: ideaalis – võib-olla saan millestki valesti aru, tõemonopoli pole kellelgi, minul kindlasti mitte- ideaalis võiks olla nii, et õiguskord, see pildiraam on paigas. Et avalikult on antud lubadus: tegutsege, võtke ette, investeerige! Raam püsib.
Püsivate üldpõhimõtete raames tehakse valimiste järel, koalitsioonide muutudes ja loodetavasti üha rohkem ka paremate arenguvõimaluste andmiseks loomulikult muudatusi. Ükshaaval. Loogiliselt. Tegeliku elu alusel. Koos inimestega, keda muutus puudutama hakkab.
Ettevõtluskeskkond – ideaalis: tegutsemisvabadus, julgus ette võtta, uusi lahendusi proovida, raha sisse panna. Normid vaid seal, kus hädasti tarvis. Kui norm, siis ka tagatud rakendusjulgus.
Ja veelkord: pöörakem tähelepanu ja tunnustus sinna, kus antakse tegevuslube, kontrollitakse reeglite täitmist ja ausat konkurentsikeskkonda, lahendatakse päriselu probleeme. Ettevõtjal peaks olema üks konkreetne avaliku võimu esindajast partner, kes ütleb, mis nõudeid tuleb täita, ja kontrollib nende täitmist. Asutused ei peaks omavahel vaidlema ettevõtja kulul. Hea uudis on see, et Keskkonnaameti ja -inspektsiooni liitmine ongi kavas, seaduseelnõu läbis eile esimese lugemise.
Seaduse rakendamisega, näiteks mõne loa andmise või planeeringu kehtestamisega venitamine on ettevõtja õiguste rikkumine. Otsekohene „ei“ on palju parem kui „see õnnetu jaa“, eriti kui see jääbki tulemata.
Oleme märganud, et meilegi julgetakse pöörduda alles siis, kui enam ei tundu tähtis suhteid hoida. Tegelikult saame sageli aidata. Saan kinnitada, et ka eesliinil on ametnikke, mitte palju, aga on, kes jäävad meie ametkonna loosungit: „me ei menetle, me lahendame!“
Ja nüüd siis päris kitsalt planeerimise, avaliku huvi ja sõnamurdlikkuse juurde. Ei taha kurnata teid peenjuriidikaga, ent paar mõtet siiski.
Mul on kahju, et Riigikohus taganes alkoholiaktsiisi ennaktõstmise asjas nn kaevandustasude kaasuses võetud positsioonist. Õigusteoreetiliselt on see täiesti põhjendatav positsioon, seda tuleb lihtsalt teada. Liiguti varasemast ettevõtjasõbralikumast positsioonist valitsusesõbralikumasse positsiooni. See on saksa kohtupraktikale omane lähenemine, mis tähtsustab enim iga uue koalitsiooni otsustusvabaduse põhimõtet.
Ma ei tea, kas Riigikohus on valmis tulevikus tähtajaliste lubaduste ja õiguspärase ootuse asjas oma seisukohta muutma, loodan seda, ja sestap olen valmis ka tulevikus sarnastes asjades Riigikohtu poole pöörduma. Praegu aga tuleb teada, et riigi tähtajalisi lubadusi ei tasu enam uskuda. Varem oli tähtajaline lubadus kangem kui muu reegel.
Ja lõpetuseks avalik huvi. Loodan, et tselluloositehase asjast ei jää ekslikku muljet nagu oleks avalik huvi meeleavalduste summa. Ei ole. Hetkeemotsiooni asemel on avalik huvi siiski kogukonna kui terviku pikaajalise hüve huvi, mille väljaselgitamisel võib meeleavaldus, sellel momendil inimesi vallanud tunnete väljendus olla vaid üks pidepunkt.
Õnneks pole planeeringute asjus tarvis tingimata midagi seaduste tasemel teha või tegemata jätta. Ehkki võiks muidugi. Näiteks näha ette normid, mis paneks linnad ja vallad ettevõtlusest huvituma. Protsendikest kohalikku eelarvesse mõtlen.
Aga selletagi võib olla tark nt Taani kogemus – ettevõtja räägib ise kohaliku kogukonnaga läbi, teeb rajatava ettevõtte või ehitise meelepäraseks.
Planeerimisel ja lubade andmisel praegu tegelikkuseks olevad tähtajad on iseasi. Parafraseerides aafrika vanasõna: vist liiga tihti jooksevad mängijad enne laiali, kui riik või kohalik omavalitsus mängureegleis selgusele jõuab.
Tänan.