NÄDALA SÜNDMUS 8. detsember 2006
Õiguskantsler Allar Jõks rõhutab inimõiguste päeva puhul, et lisaks õigusnormis nõutud käitumisele aitab just hea halduse tavast kinnipidamine luua olukorra, kus riik tegutseb inimese jaoks, mitte vastupidi. Kui ametnik ajab näpuga taga õigusnormi ja teeb vaid niipalju, kui selles nõutud, siis on kõik olnud küll juriidiliselt korrektne, kuid sellest ei piisa riigivõimu esindajale kohaseks käitumiseks.
10. detsembril on rahvusvaheline inimõiguste päev.
Rahvusvaheline inimõiguste päev on kantud juba sajandite eest tekkinud ja pärast Teist Maailmasõda uue hingamise saanud inimõiguste kaitse ideest. Eestisse jõudis inimõiguste kaitse idee üle kümne aasta tagasi meie põhiseaduse vastuvõtmisega.
Eesti Vabariigi põhiseaduse II peatükk annab kaasaegse ja mahuka isikute põhiõiguste ja vabaduste loetelu. Sellega pakub põhiseadus Eesti kodanikele Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga võrreldavat kaitset. Alates 1991. aastast on Eesti Vabariik ühinenud paljude ÜRO ja Euroopa Nõukogu inimõigusalaste lepetega, mis on vastavalt põhiseadusele Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa.
Põhiseaduse kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. See on väga oluline põhiseaduse nõue ja sisaldab muuhulgas hea halduse põhimõtet. Hea halduse põhimõtte kohaselt tuleb valida lahendused, mis tagavad õigused ja vabadused tegelikult ja parimal viisil, ning sealhulgas teha võimalusel rohkem kui vaja.
„Seadusandja on andnud siin õiguskantslerile riigi õigusvalvuri rolli“, ütles Allar Jõks. „Õiguskantsler peab olema inimese ja riigi vahemees ning lepitaja. Paraku olen oma töös aastate jooksul pidanud tõdema, et inimesed ei tea piisavalt oma õigusi ja ei suuda enda eest seista“.
Inimesed ei tea või ei saa alati õigesti aru, mida mõni õigusnorm tähendab. Õiguskantsleri hinnangul on mistahes avaliku võimu esindaja kohustus oma tegevust selgitada ja põhjendada ning teha seda viisil, millest inimene aru saab.
Siiski on õiguskantsleril oma praktikale tuginedes hea meel öelda, et inimeste õigusteadmised suurenevad aasta-aastalt. Õiguskantslerile esitatavad avaldused sisaldavad väga paljudel juhtumitel inimeste enda välja toodud õigusnorme ja arusaamu, mida need peaksid sätestama.
Õiguskantslerile on paaril viimasel aastal laekunud rohkem kui 2000 avaldust ning ka 2006. aasta lõpuks on prognoositav 2000 piires avaldusi. Üha enam pöördutakse ka politsei ja kohtute poole, sealhulgas ka neis asjades, mida veel mõned aastad tagasi koduseinte vahele peideti, nagu perevägivald, kodune vägivald laste vastu.
„Kuid lisaks kodanike vähesele teadlikkusele oma õigustest on veelgi hullem, kui õigust ei tunne ja põhiõigusi ei austa ka ametnikud. Sel juhul rakendatakse õigust valesti, kannatab põhiseaduslik kord ja rikutakse inimõigusi“, nentis Allar Jõks.
Paljude õiguskantslerile laekunud avalduste puhul ei ole probleem olnud mitte puudulikes õigusaktides, vaid normide ekslikus tõlgendamises ning rakendamises või suisa õigusliku aluseta tegutsemises.
„Ametnike töös on esinenud lubamatut pealiskaudsust ning hoolimatut suhtumist inimeste murede lahendamisel. Selle põhjal näen, et mul tuleb õiguskantslerina pöörata üha enam tähelepanu hea halduse tava järgimisele. Olenemata sellest, et juriidiliselt on kõik olnud korrektne ja ametiisikud ei ole formaalselt ühegi normi vastu eksinud, ei ole nad sageli käitunud riigivõimu esindajatele kohaselt”.
Ehkki hea halduse tava ei ole üheselt määratletav reeglitekogumik, peaks see õiguskantsleri hinnangul siiski olema tunnetatav käitumisjuhis inimestega suhtlemisel. Kindlasti on hea halduse tavaga hõlmatud kiire ja tõhus menetlus, riigivõimu kohustus oma tegevust selgitada ning inimene vajadusel õige haldusorgani juurde suunata, üldine avaliku võimu avatus ning tema roll vastanduvate huvide tasakaalustajana.
„Hea halduse tava põhimõtetest kinnipidamine kodanikega suhtlemisel aitab luua olukorra, kus riik eksisteerib inimese jaoks, mitte vastupidi”, rõhutas Allar Jõks.
Hinnates inimõiguste olukorda õiguskantsleri menetlustest lähtuvalt, viitas õiguskantsler mõnelegi inimõiguste kaitse seisukohalt murettekitavale valdkonnale.
„Äärmiselt oluliseks pean juurdepääsu tagamist õigusemõistmisele”, rõhutas Allar Jõks. Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. 1. märtsil 2005.aastal jõustus Eestis riigi õigusabi seadus, mille eesmärgiks on tagada kõigile isikutele asjatundliku ja usaldusväärse õigusteenuse õigeaegne ja piisav kättesaadavus.
„Praktikas on siin aga väga oluline vältida olukordi, kus kogu seaduse positiivne mõte satub kahtluse alla, sest loodud õigusabi süsteem ei rahulda tegelikult ei abivajajaid, õigusnõustajaid, advokaate ega ka kohtuid.”
Õiguskantsleri poole on pöördutud, kui advokaat ei tee tööd vajaliku hoolega; kui kohus ei ole määranud advokaati piisavalt kiiresti ning kui advokaadid ei ole motiveeritud hästi töötama, kuna nende töö jääb piisavalt tasustamata.
Hea meel on õiguskantsleril aga tõdeda, et iga kord, kui ta on pöördunud vastavasisulise küsimusega kas kohtu, Eesti Advokatuuri või justiitsministri poole, on ta saanud kiire ja positiivse tagasiside. Seaduse eesmärk on hea ja kõik soovivad selle head rakendamist.
Õiguskantsler rõhutas inimõiguste kaitse puhul olulisena ka andmekaitset. 2005. aastal toimus sel teemal õiguskantsleri aastakonverents „Infonälg versus privatsusjanu”. „Konverentsile järgnenud töö justiitsministeeriumis ettevalmistatud uue isikuandmete kaitse seaduse eelnõuga, pidev tähelepanu ühiskonnas ja meedias on aidanud tõsta teadlikkust isikuandmete töötlemise ulatuslikkuse ja seaduslikkuse, samuti andmetöötluse turvalisuse probleemidest”, märkis Allar Jõks.
„Ning inimõiguste päeval ärgem unustagem, et inimõiguste kaitse algab lapse õigustest”, ütles Allar Jõks. „Võime suhtuda lapsesse kui võrdväärsesse õiguste kandjasse näitab kõige markantsemalt kätte meie arusaamise inimõigustest ning kujundab meie homset põlvkonda. Kui tõstatasin 2004. aastal diskussiooni käivitamiseks teema, kas laste füüsiline karistamine tuleks keelustada, näis, et ei lapsevanemad ega ühiskond ei ole selleks valmis. Kuid mul on rõõm näha, et aastal 2006 on selgemalt teadvustunud laste õiguste terviklikuma kaitse vajadus. 2005. aastal alustatud uue lastekaitseseaduse ettevalmistamisel ja selle arutamisel sel aastal on põhitähelepanu pööratud just lapse õiguste kaitsele igapäevaelus, sh alandava kohtlemise ja füüsilise karistamise vältimisele”, hindas õiguskantsler.
Õiguskantsleri tööst nähtuvalt on riigil piisavalt arenguruumi puuetega isikute õiguste kaitsmisel.
„Eesti riik ei ole veel suutnud õigusloome ja abinõude paketina terviklikult tagada puuetega inimeste võrdset kohtlemist hariduse ja kutsehariduse saamisel, töö leidmisel ja eluga toimetulekul”, nentis Allar Jõks.
Eelmisel aastal andis õiguskantsler inimõiguste päeva puhul välja õiguskantsleri teatmiku inimeste paremaks informeerimiseks põhiõigustest, õiguskantsleri ülesannetest ja kaebuse esitamise võimalustest.
Õiguskantsleri infobukletist saab teada, mis on õiguskantsleri ülesanded ja mille üle teostab kontrolli õiguskantsler kui ombudsman (avaliku võimu tegevuse järelevalvaja). Antakse juhatust põhiseaduse II peatüki kohta, kus on loetletud põhiõigused ja -vabadused. Selgitatakse, mille kohta ja kuidas esitada avaldust ning kuidas õiguskantsler avaldust lahendab. Tuuakse mõned värvikad näited õiguskantsleri menetlustest ning tutvustatakse õiguskantsleri institutsiooni Eesti mudelit, mis on rahvusvahelises plaanis ainulaadne.
Õiguskantsleri teatmiku omanikuks võib saada Õiguskantsleri Kantseleis Tallinnas Kohtu 8, teatmik on kättesaadav õiguskantsleri nõunike vastuvõttudel Pärnus, Tartus, Narvas, Jõhvis ja Sillamäel. Samuti jagatakse teatmikku kõigil õiguskantsleri ja tema esindajate kontrollkäikudel ning kohtumistel. Elektrooniliselt saate õiguskantsleri teatmiku ja õiguskantsleri ülesannetega tutvuda õiguskantsleri kodulehel aadressil http://www.oiguskantsler.ee/?menuID=8
Õiguskantsler soovib, et Eesti inimesed tunneksid paremini põhiseadust ja oleksid vajadusel võimelised kaitsma end riigivõimu omavoli eest. „Loodan, et Õiguskantsleri Kantseleis koostatud infomaterjalist saavad inimesed abi oma õiguste kaitsmisel ja õiguskantslerile avalduse esitamisel“, ütles Allar Jõks.
Teie põhiõigused (väljavõte õiguskantsleri tegevust tutvustavast teatmikust)
Põhiõigused, vabadused ja kohustused on loetletud Eesti Vabariigi põhiseaduse II peatükis.
Põhiõiguste kandja on eelkõige füüsiline isik, inimene. Põhiõigused võivad olla ka juriidilisel isikul.
Põhiõigused, mis on igal üksikisikul kodakondsusest sõltumata, on kõigi ja igaühe õigused ehk inimpõhiõigused. Inimpõhiõigused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Osa Eesti põhiseaduses sisalduvaid õigusi on ainult Eesti kodaniku õigused.
Teie põhiõiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu, kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Põhiõigused kehtivad seega üksikisiku suhetes avaliku võimu kandjaga, kus Teil on õigused ning avalik võim on kohustatud neid järgima.
Teie põhiõigused on näiteks õigus riigi ja seaduse kaitsele, õigus pöörduda kohtusse, õigus elule, õigus aule ja heale nimele, õigus vabale eneseteostusele, õigus vabadusele ja isikupuutumatusele, õigus moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele, õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele, õigus tervise kaitsele, õigus omandi kaitsele, õigus haridusele, õigus oma arvamustele ja veendumustele ning paljud teised põhiseaduse II peatükis nimetatud põhiõigused. Ei ole vahet, kas põhiõigus on sõnastatud subjektiivse õigusena (nt põhiseaduse § 19: igaühel on õigus vabale eneseteostusele), keeluna (nt põhiseaduse § 17: kellegi au ega head nime ei tohi teotada) või riigivõimu kohustusena (nt § 29 lg 3: riik korraldab kutseõpet ja abistab tööotsijaid töö leidmisel).
Teie põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ja seaduse alusel. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiõiguste piiramisel tuleb lähtuda proportsionaalsuse ehk mõistlikkuse põhimõttest – riik peab soovitud eesmärkide saavutamiseks valima vahendid, mis piiravad isikute põhiõigusi võimalikult vähe. Põhiõigusi ei tohi piirata „igaks juhuks“.